[VOT] Vadja keele sõnaraamat

upota L P M S Lu (Kett. K-Ahl. K-Al. R-Lön. Kõ) upotaɢ I, pr uppoon K uppuon P, imperf uppozin Lu J, 3. p uppojõõ I uppuda | vn тонуть, утонуть
I et tunnõg rüvetäɢ, too uppooᴅ (kui) sa ei oska ujuda, siis upud
S ain pajatattii, što järvi-emä võtti täm̆mää, tšen uppoᴢ aina räägiti, et järvehaldjas võttis selle, kes uppus
Lu silmäll bõõ põhjaa, võib upota laukal pole põhja, (sinna) võib uppuda
P õli enne vanall aikaa med́d́ie tšüläzä pienez orgoza ühs mokomain paikka, kuhõ ain iezepii lehmäd da lampaad vajozivad da uppozivaᴅ enne, vanal ajal, oli meie külas väikeses orus üks niisugune koht, kuhu varem lehmad ja lambad ikka vajusid ja uppusid
M meni vene ümperikkoa i uppozivad viimiizee meheessaa paat läks ümber ja nad uppusid viimse meheni
M naizõd eväd uponnuuᴅ, mehed uppozivaᴅ (paadiõnnetuses) naised ei uppunud, (aga) mehed uppusid
I vävüükaa uppojõõvat kah̆hõõ väimehega (koos) uppusid kahekesi
I tahob mennä uppoomaa tahab minna ennast uputama
■
M tšehs leipääsee tehtii süvä aukko, etti sinne uppois kan̆naa muna keset leiba tehti sügav auk, et sinna mahuks sisse kanamuna.
Vt. ka uppoossa, uppua