|
Sõnaraamatust •
Lisamaterjalid •
@tagasiside •
|
Leitud 1 artikkel
vana Kett. Len. K R-Eur. L P Ke M Kõ Po Lu Li Ra J I Ku (U Ja V) wana ~ wanna Kr Вана Tum. Ва́на Pal2 K-reg2 Ii-reg1, g vanaa K P M Kõ Lu J vana J-Tsv.
1. adj vana | vn старый
K mokomad vanat staruχad õlivad bapkann niisugused vanad eided olid ämmaemandateks
K vanaill kattilaa kalmaill õli tšerikko Kattila vanal kalmistul oli kirik
M piäp purkaa kase vana sõpa see vana rõivas tuleb üles harutada
Lu miä õõn väsünü ku vana õpõn ma olen väsinud nagu vana hobune
Li uutta on parõp õmmõlla ku vannaa paikõtõ vs uut on parem õmmelda kui vana paigata
P miä õlõn paĺĺo vanapi teitä ma olen teist palju vanem
I jo sis vanapiɢ tul̆lii da izeɢ ajjõlii sinneɢ petterii siis sain juba vanemaks ja sõitsin ise sinna Peterburi
I aa kase vanapit tütär õli mennüg dohtõria toomaa aga see vanem tütar oli läinud arsti tooma
M silmiiss en näe mit̆tää, kõikkinaa jo vanass tulin silmadega ei näe ma midagi, olen päris vanaks jäänud
M per̆rää jo, kõõs kazvid vanapassi, siiz jo vanapad i tüöᴅ pärast juba, kui said (kasvasid) vanemaks, siis (tulid) juba vanemad (= keerulisemad, raskemad) ka tööd
K tämä õli õnnõva vanaassaa i surmaassaa ta oli õnnelik vanaduseni ja surmani
Lu vanalt on kehno praavittaa kaõtta vanalt (vanast peast) on vilets kaed arstida
Kõ ain juoltii vana vätši: ku kasõl päivää vihma, siz neĺĺätšümmettää päivää leeʙ ain vihma vanarahvas ütles ikka: kui sel päeval on vihm, siis nelikümmend päeva tuleb aina vihma
P vanall aikaa eb õlluᴅ krovattii vanal ajal polnud voodeid
M õli mehell vanalt naizõlta jäännü tütär mehel oli vanalt (= endiselt) naiselt jäänud tütar
K no, nõisi tämä taaz vanaa viittä elämää üvii noh, ta hakkas jälle vana viisi hästi elama
Lu vanaa poolõõ meeᴢ vanapoolne mees
Lu vanõpaa poolõõ näväd minnua nõissaa süüttämää vanast peast hakkavad nad mind toitma
P oitaa piäb orjassi vanaa päivää varassi rl hoidma peab orjaks, vanaduspäevade varaks
L vanaa päivεä vanattaja vanaduspäevade(l) hooldaja
M vanaa vootta piettii ummikkoi (Len. 260) endisel ajal (vanadel aegadel) kanti {u}-sid (= pikki valgeid pihikseelikuid)
J miε jäintši vanass tütöss ma jäingi vanatüdrukuks
J nõis siä, hitto, naima, ved jääd vanassi poigõssi hakka sa, kurat, naist võtma, jääd ju vanapoisiks
Lu voŋka, vana lainõ, perrää tuulõõ, tormii ummiklaine, vana laine (= vaibuv laine), pärast tuult, tormi
I vana kuu vana kuu
J vana muna vana (= riknenud) muna
J vana suku vana põlvkond
Lu vanõp matrossi vanemmadrus
K vanal varutta jäin ilmaa tuvatta vanas eas jäin ilma peavarjuta (toata)
M kase koto on vapi vana see maja on igivana
Lu vapo vana ~ vana vattuin igivana
2. subst vana, vana inimene | vn старик, старуха
L vanad rissiziväd jumalallõ vanad palusid (risti ette lüües) jumalat
Po mõnikkaat tõivad vannoilõõ papii mõned tõid vanadele preestri
Lu vanuloil paab end́ee tšiini vanadel matab hinge (paneb hinge kinni)
P vanat škouluza ep tšäünnü vanad (inimesed) koolis ei käinud
■
Lu kõikkaa vanap kartta on ässä kõige tugevam kaart on äss.
Vt. ka vapivana, vapovana