укор1См. неод. etteheide, süüdistus; немой укорtumm ~ sõnatu etteheide, укоры совестиsüümepiinad, кто v чтобез укораlaitmatu, не в укор (будь) сказаноsee pole etteheiteks öeldud, с укоромetteheitvalt, ставить в укоркомучтоette heitma kellelemida, осыпать укорамикогоkedaetteheidetega üle külvama