SISSEJUHATUS1. Käesolev “Vene-eesti sõnaraamat” erineb senistest sama tüüpi sõnaraamatuist kõigepealt mahu poolest. Võrreldes varasemate sõnastikega (sealhulgas suurimaga neist – P. Arumaa, B. Pravdini ja V. Veski omaga), on praeguse sõnaraamatu märksõnastikku hulganisti lisandunud eelkõige erialatermineid ja tänapäeva kõnekeele sõnavara. Kuid sõnaraamatu põhieripära ei seisne niivõrd märksõnastikku võetud keelendite hulgas kuivõrd nende esituslaadis. Autorid on püüdnud sõnaraamatus pakkuda ainest ka aktiivseks keelekasutuseks, s.t. esitada peale sõnatõlgete võimalikult rohkesti andmeid sõna tekstipaigutuse kohta. Selle nimel on enamikus sõnaartikleis toodud hulk märksõnale tüüpilisi sõnaühendeid. Seesugune andmestik ületab mahu poolest tunduvalt paljude kakskeelsete sõnaraamatute näitematerjali. Sõnaühendid illustreerivad märksõna eri tähendusvarjundeid, annavad sõnaraamatu kasutajale valmis kujul selle sõna kõige levinumaid tüüprakendusi ja hõlbustavad niiviisi keelendi aktiivset tarvitust. Üksikasjalikumalt ja diferentseeritumalt kui teistes vene-eesti sõnaraamatuis on käesolevas kasutatud stiilimärgendeid. Oluline lisa sõnaraamatule on sõnamuutmistabelid, mille abil saab ammendavaid teateid märksõnade muutmise kohta. Sõnaraamatu struktuuri ja laadi omapära tuleneb neist paljudest ülesannetest, mida ta peab täitma. Sõnaraamat peab aitama eesti lugejal aru saada kõige mitmekesisemaist vene tekstidest ja nende stiilivarjundeist, olema abiks vene keelest eesti keelde tõlkimisel, ühtaegu aga juhtima esitatud sõnavara aktiivselt tarvitama ning avardama nii kõnes kui kirjas kasutatavate konstruktsioonide varu. Lugeja võib sõnaraamatu kaudu teada saada või täpsustada ühe või teise vene sõna tähendust ja leida andmeid sellegi kohta, kuidas sõna mõnes kõnesituatsioonis tarvitada, s.t. missugune seda sõna sisaldav tarind mingile situatsioonile vastab. Nagu eelnenust ilmneb, on sõnaraamatu põhiadressaat eesti lugeja, ent ta on ühtviisi kasulik ka eesti keelt õppivale vene lugejale. Sõnaraamatu rikkalikud sõnaühendid ja detailsed stiilimärgendid on suureks toeks eesti keelde tõlkimisel. 2. Sõnaraamatu märksõnastikus on ligikaudu 74 000 sõna. Märksõnastiku aluseks oli kaheköiteline “Suur vene-poola sõnaraamat” (Moskva–Varssavi, 1970, koost. A. Mirovitš, I. Dulevitš, I. Grek-Pabis, I. Marõnjak). Põhimärksõnastikku on võrreldud S. Ožegovi “Vene keele sõnaraamatu” märksõnastikuga ja tublisti täiendatud järgmiste allikate põhjal: neljaköiteline “Vene keele sõnaraamat” (Moskva, 1957–1961, toim. A. Jevgenjeva), käsiraamat “Uusi sõnu ja tähendusi” (Moskva, 1971, toim. N. Kotelova ja J. Sorokina). Materjali on lisanud autorite tähelepanekud tänapäeva ilukirjandusest ja perioodikast. Täiendust märksõnastikule eeskätt oskussõnavara näol on saadud “Suure nõukogude entsüklopeedia” uuest väljaandest (köited I–XXX, Moskva, 1970–1978). Märksõnastiku koostamisel oli eesmärk võimalikult täielikult kajastada eelkõige kindlalt kirjakeele raamidesse mahtuvat sõnavara: neutraalset, raamatu- ja kõnekeele leksikat, aga ka niinimetatud üldtermineid, s.t. oskussõnu, mis ei käibi ühelainsal kitsal erialal, vaid tehnika ja teaduse distsipliinides laiemalt. Nende kõrval on märksõnastikku võetud seesuguseid madalkeelseid ja vananenud sõnu, mille levik ei ole territoriaalselt piiratud, s.t. neid sõnu tuntakse üldiselt, mitte ainult mõnel keelealal. Samuti on sõnaraamatusse lülitatud mõningad käibel olevad murdekeelendid, millel ei ole otsest madalkeelsuse värvingut. Märksõnastikus on seega püütud vältida sõnu, millel on seletussõnaraamatus märgend “vananenud, madalkeelne”, “paikkondlik, vananenud” või ”paikkondlik, madalkeelne”. Historisme, arhaisme ja murdekeelendeid on esitatud kaalutlusel, et sõnaraamatu abil oleks võimalik aru saada mitte üksnes tänapäeva tekstidest, vaid ka klassikalisest vene kirjandusest. Et käesoleva sõnaraamatu olulisi ülesandeid on hõlbustada tehnikaalast tõlkimist vene keelest eesti keelde, on peale üldtuntud terminite võetud sõnaraamatusse rohkesti spetsiaalsemat terminoloogiat. Mõistagi ei saa praegune sõnaraamat asendada ega peagi asendama eri teadus- ja tehnikaalade kakskeelseid oskussõnastikke. Ometi tuleb arvesse võtta, et oskussõnad on tänapäeva keeles laialt levinud ja et neid populariseerivad ajakirjandus, raadio ja televisioon. Pealegi mõjustavad oskussõnavara ja üldkeele sõnavara teineteist tugevasti: esimene täieneb pidevalt selliste üldtarvitatavate, sageli isegi kõnekeelsete sõnadega, mis on saanud eritähenduse. Nagu sõnaraamatute koostamisel ikka, tekkis märksõnastiku kordapanekul suuri raskusi polüseemia ja homonüümia piiritlemisega. Olemasolev O. Ahmanova ”Vene keele homonüümide sõnastik” (Moskva, 1974) ei leevenda neid raskusi, sest homonüümia mõistet käsitatakse seal niivõrd avaralt, et leksikograafiatöös ei ole see rakendatav. Praeguses sõnaraamatus on homonüümid esitatud enamasti nõnda, nagu seda on tehtud eespool nimetatud neljaköitelises ”Vene keele sõnaraamatus”. V. Berkov käsitleb üksikasjalikult polüseemilise sõna tähenduste esitamist kakskeelses sõnaraamatus* ja näitab, et seda on võimalik teha kahel viisil. Neist üks seisab selles, et lähtekeele sõna tähenduste liigendus peab vastama sõna sisu struktuurile seletussõnaraamatus. Teise puhul vastab lähtekeele sõna liigendatud tähenduste hulk mittesünonüümsete vastete hulgale tõlkekeeles. Käesolevas sõnaraamatus on eelistatud teist esitusviisi (nn bratislava meetod), s.t. vene sõna tähendused on antud selle järgi, kui palju on neil mittesünonüümseid eesti vasteid. Mõnetine leksikograafi suva või kõikumine sõnatähenduste jaotamisel ja homonüümide fikseerimisel on tingitud tegelikust tähenduspiiride hajasusest või mitteühesusest. Isegi kui avastataks mingi universaalne võte tähenduste ja homonüümide eristamiseks, jääks praktikameelne talitlusviis sõnaraamatutegija jaoks tähtsamaks. 3. Sõnaraamatus ei ole antud vene sõnade foneetilist transkriptsiooni, vaid on piirdutud üksnes rõhu märkimisega. Rõhk on näidatud niihästi sõnaartikli märksõnas kui ka kõigis sõnaühendeis. Ükski kakskeelne sõnaraamat ei saa iseenesest kätte juhatada õiget hääldust, viimane kujuneb ainult sellekohase õppuse või otsese kõneharjumuse tulemusel. Sõnaraamat võib üksnes kaasa aidata, et tekiks ligilähedane ettekujutus sõna kõlast ja et sõnaraamatu kasutaja oma keeletarvituses ei moonutaks sõna tundmatuseni. Ligilähedase häälikkuju loomiseks on vene keeles enamasti küllaldane, kui näidatakse ära rõhu asend, sest sellest oleneb kogu sõna foneetiline realiseerumine (üldine rütm, vokaalide kvaliteet, silbitamine jne.). Grammatiliste andmete esitamisel on keerukas eelkõige piiritõmbamine paradigmavormi ja omaette sõna vahele, s.t. otsustamine, mida pidada üheks lekseemiks ja esitada ühes sõnaartiklis. Morfoloogiateooria sätted ei lange siin mitte alati kokku otstarbekusega leksikograafiatöös. Seetõttu ongi korrelatiivsed aspektipaarikud nagu переписать – переписывать antud sõnaraamatus eraldi, omaette artiklitena. Juhul kui need paarikud nii tähenduselt kui tekstipaigutuselt on ühesugused ja nende vahe seisab üksnes aspektis, on tõlge ja sõnaühendid ainult ühe aspektivormi juures (tavaliselt selle juures, millega seostub rohkem sõnaühendeid ja mida tegelikult rohkem tarvitatakse), teise juures aga viide vastavale aspektipaarikule. Kui aspektipaarikuil on erijooni, kas lahknevaid tähendusi või eriomaseid tekstiseoseid, on kummagi tarvis koostatud täielik sõnaartikkel, kuigi informatsioon võib seejuures ositi korduda. Sõnaraamatus on verbi aspektidele pööratud suurt tähelepanu, sest nende tundmine on aktiivses keelekasutuses väga tähtis ja igale vene keelt õppijale oluline. Analoogiliselt on sõnaraamatus esitatud verbide refleksiivvormid: enamasti on neil igaühel omaette tõlge ja näitestik. Põhjus on selles, et kuigi verbi refleksiivne ja mitterefleksiivne vorm on sageli tähenduse poolest korrelatiivsed, saab kummagi verbiga moodustada erisuguseid sõnaühendeid. See õigustabki nende vormide lahus selgitamist. Juhul kui märksõna refleksiivvorm näitab vaid passiivse konstruktsiooni võimalust, on ta sõnaraamatus enamasti jäetud tõlketa ja talle osutab märgend страд. к … Eraldi käsitletakse ka omadussõna ja temale vastavat määrsõna, näiteks близкий – близко. Kesksõnad seevastu on esitatud omaette artiklis ainult siis, kui nende tähendus on nihkunud ja nad on adjektiveerunud. Muudel juhtudel saab kesksõnade moodustamiseks näpunäiteid sõnamuutmistabeleist. Eraldi sõnaartikleid ei ole omadussõnade lühivormide kohta: lühiomadussõna neli vormi, s.t. grammatilise soo vormid ja mitmusevorm, on märgitud omadussõna täisvormi juures. Nõnda on toimitud osalt seetõttu, et näidata sõnaraamatu kasutajale, missugustest omadussõnadest saab lühivorme moodustada, osalt seetõttu, et need vormid on väga ebaregulaarsed. Kvaliteediomadussõna kesk- ja ülivõrre on toodud vastava omadussõna juures ainult juhul, kui nende moodustamisel tekib häälikuvaheldus (näit. близкий – ближе – ближайший). Korrapäraselt moodustatavaid võrdlusastmeid sõnaraamatus ei märgita. Peale osutuste aspektipaarikule ja omadussõna lühivormile on iseseisvas artiklis erandlikult toodud ebaregulaarsed grammatilised vormid (näit. вакшу 1 л. наст. вр. Г ваксить) (tavaliselt on see ainsusevorm, mitmusevormi puhul on lisatud vastav märgend). Et sõnavara on püütud esitada toimivana ja senisest ohtramini toodud tekstinäiteid, annab sõnaraamat küllalt palju morfoloogilist ja süntaktilist informatsiooni. Sõnaraamatus on andmeid iga verbi valentsi kohta. Kui valents on verbi eri tähenduste korral erinev, on ta eraldi näidatud iga tähenduse puhul. Niiviisi saab sõnaraamatu kasutaja ülevaate verbide rektsioonist. Sõnaraamatus ei ole eraldi märgitud, kas verb on sihiline või mitte. See selgub verbi rektsiooni kohta toodud andmeist. Rektsioonile viitavad vastavas käändes küsimused, järelikult näitab akusatiivis olev eessõnata küsimus (кого-что), et verb on sihiline. 4. Nagu eespool öeldud, on sõnaraamatus üksikasjalikult rakendatud stiilimärgendeid. Et vene leksika stiilivaru on erakordselt rikas ja oma ulatuselt sageli üle vastavaist eesti keele vahendeist, ei saa sõna stiilisobivust mitte alati selgeks teha otsetõlke või isegi tüüpkontekstide abil. Ja kui stiilitasand pole otse kätte näidatud, ei tarvitse lugeja saada täit kujutlust vene sõna mõttest ega tema tegelikust tarvitusest. Peale neutraalse sõnavara, millel mõistagi ei ole mingit erimärgendit, on peamised sõnavarakihid kõnekeelne ja raamatulik (literaarne) leksika. Need kihid mahuvad kirjakeele raamidesse, kuid neist kummalgi on oma käibimissfäär. Nagu märgib J. Galperin, saab neid kihte piiritleda ainult nende vastanduse teel*. Selle põhjal võib raamatuleksikasse arvata niisugused sõnad, mida ei sünni tarvitada tavakeeles läbisegi kõnekeelsete sõnadega; neid saab kõnekeeles kasutada ainult tsitaatkeelendina või stiilimängluses. Kõnekeele leksikaks võib omakorda pidada sellist sõnavara, mis ei ole kohane asjaajamiskeeles. Olulise kihi üldises stiiliastenduses moodustavad peale raamatuliku ja kõnekeelse leksika madalkeelsed sõnad. Erinevalt kõnekeele sõnavarast on madalkeelsed sõnad väljaspool normaalkirjakeele piire. Ent see ei tähenda, nagu oleks täiesti võimatu ja lubamatu neid kirjakeeles kasutada. Madalkeelsed sõnad on siin omal kohal kui stilisatsiooni, stilistilise portree loomise, stiiliküütluse, sõnamängu, kontrasti, huumoritaotluse jms. vahend. Selliseid sõnu kasutatakse kirjakeeles nende eriomase värvingu pärast, ja kui seda värvingut ei mõisteta ega tabata, kaotab öeldu palju oma mõttest. Sellepärast on madalkeelseid sõnu esitatud sõnaraamatus kenake hulk. Nende määratlemiseks on esmakordselt eesti leksikograafias kasutatud märgendit madalk. Madalkeelsetest sõnadest aste allpool stiilide hierarhias on sõnad märgendiga vulg. Vene seletussõnaraamatuis on nad sageli märgitud jämedalt madalkeelseiks sõnadeks. Neid on sõnaraamatus minimaalselt. Sõna tarvitussfäärile osutavate märgendite hulka kuulub ka van., mis tähistab arhaisme. Sõnaraamatu autorid on püüdnud nii täpselt kui võimalik eristada päriselt vananenud sõnu (s.t. niisuguseid sõnu, mis tänapäeval on asendunud teiste, samatähenduslike sõnadega) historismidest (aj.), s.o. sõnadest, mis märgivad möödunud aegadesse kuuluvaid mõisteid, kusjuures praegusaja keeles ei ole teisi, uuemaid sõnu nende mõistete väljendamiseks. Kumbagi liiki sõnu kasutatakse täiesti erinevalt. Historismid käibivad oma otsetähenduses, nad ei lisa midagi erilist ei stiilile ega keelele, vaid ainult viitavad mingile ajastule. Vananenud sõnad seevastu ei osuta möödunud ajale, vaid aitavad luua ajaloolist koloriiti; nüüdiskeeles on nende ülesanne stiilimäng ja stiilikontrasti loomine, mis enamasti on seotud huumoritaotlusega. Stiilisfäärile osutamine on eriti tähtis keelenüansside mõistmiseks. Et aru saada näiteks tavakeele kõnelusest, ei ole oluline teada, missugused sõnad on neutraalsed või puhtkõnekeelsed, ent kui ei tehta teiste stiilikihtide vahet, s.t. ei eristata madalkeelset, vananenud või raamatuleksikat, võib jutu mõte moonduda või paljuski tabamatuks jääda. Peale sõnade stiilitasandit ja käibesfääri näitavate märgendite on sõnaraamatus osutatud sõna tundevärvingule: on eristatud halvustavaid, hellitlevaid ja iroonilisi sõnu. Sõna otsest ja ülekantud tähendust ei ole mitte alati vaieldamatult fikseeritud. Vaevalt on otstarbekas märkida sõnaartiklis erimärgendiga kõiki ülekantud tähendusi, mis on niigi küllalt täpselt määratletavad. Asjal näib olevat mõtet ainult juhul, kui metafoorsusele viitamine mõjustab oluliselt sõna tähenduse mõistmist, s.t. näitab, et ülekantud või piltlik tähendus on otsese tähenduse nihe ja seega sekundaarne nähtus. Kõige sagedamini tuleb see ilmseks elusa/elutu kategooria vahelduse korral, s.t. juhul, kui algselt elutuga seotud tähendus kandub üle elusobjektile või vastupidi. Võrreldagu näiteks verbide вдаваться ja вдалбливать otsest ja ülekantud tähendust. 5. Sõnaartikli kõige mahukama osa moodustavad seda sõna sisaldavad sõnaühendid ja idiomaatilised väljendid. Sõnaühendite valikul* ei ole autorid piirdunud niinimetatud püsiühenditega, liiati et viimaste määratlemise kriteeriumid on suuresti kõikuvad. Sõnaühendid (olenemata nende lingvistilisest käsitusest) on valitud kaalutlusel, et nende kaudu pakkuda lugejale üldpilti sõna tarvitusest. Kõigepealt jäeti sõelale sõna kõige tüüpilisemad tarvitusjuhud, nagu nimisõna ja talle kõige iseloomulikumate omadussõnade ühendid või verbi ja talle kõige iseloomulikumate nimisõnaliste sihitiste ühendid. Lisaks valiti välja sõnaühendid, mis võiksid olla produktiivsed mallid paljude teiste ühendite moodustamisel. Näiteks on küllaltki hõlbus nimetada sõnaga вагон seostuvaid peamisi atribuute (спальный, жёсткий, мягкий jne.); need kõik on sõnaartiklis antud. Tunduvalt raskem on loetleda sõnale век iseloomulikke täiendeid. Seepärast on peale püsiühendite (золотой век, каменный век, средние века, на своём веку, целый век) toodud ka kontekstimalle: двадцатый век, в прошлом веке, век Петра I. Autorid on püüdnud võimalikult palju esitada seesuguseid ühendeid, mida ei saa sõna-sõnalt tõlkida, s.t. mille edasiandmisel on muutusi süntaksis või tekib erisuguseid tähendusvarjundeid. Näiteks: он вхож в этот дом tal on pääs sellesse kodusse v majja, selle maja uks on talle avatud; выбивать чечётку steppima; высокая скорость suur kiirus; высокие нравственные качества sügav kõlblus; высшее образование kõrgharidus; вязать крючкм heegeldama jne. On ilmne, et seesuguste valikukriteeriumide puhul ei ole sõnaühendite püsivusel olnud olulist tähtsust. Erilisel kohal sõnaraamatus on fraseologismid, s.t. niisugused ühendid, mille tähendus ei tulene täienisti koostisosade tähendusest. Fraseologismid paiknevad eraldi sõnaartikli lõpul rombi taga (◊). Need ühendid on selle poolest isesugused, et nende koostisosade tähendus on nihkunud. Ka on nad erinevalt sõnaühendite põhimassist ainukordsed ega saa seetõttu olla malliks, millest lugeja sõna kasutamisel eeskuju võtab. Ammune probleem igale leksikograafile on fraseologismide määratlemine ning piiri tõmbamine idiomaatiliste väljendite, harilike püsiühendite ja vabade sõnaühendite vahele. Selle keeruka probleemiga oli tegu ka käesoleva sõnaraamatu tegijail. Käesolevas sõnaraamatus on fraseologismid esitatud enamasti nõnda, nagu nad on toodud “Vene keele fraseoloogiasõnaraamatus” (Moskva, 1967, toim. A. Molotkov) ja neljaköitelises ”Vene keele sõnaraamatus”. Erandiks on ainult termini laadi sõnaühendid nagu безличный глагол, бесконечная десятичная дробь, белый стих, голубой песец, mis neljaköitelises sõnaraamatus on arvatud fraseologismide hulka. Kuigi need ühendid sisult lähenevad idioomidele, langeb nende vorm sageli ühte nii lähte- kui tõlkekeeles. Seepärast on käesolevas sõnaraamatus selliseid ühendeid peetud põhisõna rakendusjuhtudeks ja antud nad tavaliste sõnaühendite hulgas. 6. Tõlkesõnaraamatu põhiülesanne, nagu nimetus ütleb, on tõlkevastete pakkumine, s.t. ühe keele sõnade või väljendite tähenduse piisav edasiandmine teises keeles. Eri keelkondadesse kuuluvuse tõttu erinevad eesti ja vene keel paljuski teineteisest. See teeb leksikograafi töö küllaltki keerukaks. Vastete valikul on sõnaraamatu tegijad kasutanud niihästi oma keelteoskust kui ka allpool loetletud kirjandust (vt. “Leksikograafilised allikad”). Allikate näilisest küllusest hoolimata on vastendamine olnud sõnaraamatu autoritele kõige keerukam, ühtaegu aga ka vastutusrikkaim ja loovaim osa tööst. Et koostamise ajal puudusid eesti keele seletus- ja sünonüümide sõnaraamat ning täielik sagedussõnastik, sugenes vene-eesti sõnaraamatule veel üks lisaülesanne, nimelt esitada aktiivseks tarvituseks võimalikult suur osa eesti sõnavarast. Ei ole tahetud piirduda paari tavalise, vene sõna tähendusele viitava vastega. On katsutud näidata, millised vaheldusvõimalused on vene sõnade vastendamisel. Sellest ülesandest on tulenenud autorite tihe koostöö Keele ja Kirjanduse Instituudi terminoloogia- ja õigekeelsussektoriga. Märksõna vastendamisel võivad ette tulla järgmised juhud: 1) märksõnal on olemas üks piisavalt täpne vaste; 2) on olemas kaks vastet, üks neist oma-, teine sünonüümne võõrsõna; 3) vasted moodustavad sünonüümirea (vahel õnnestub eristada põhivaste, mis paigutatakse esikohale); 4) täpne vaste puudub. Teisel juhul on autorid asetanud eesti omasõna üldjuhul esikohale, et tõmmata talle lugeja tähelepanu ning vältida mehaanilist tõlkimist; see pole aga jäik reegel, nii et kui võõrsõna on ilmselt üldtarvitatavam, on omasõna viidud vastete reas tahapoole. Näit. гранулирование sõmerdamine, sõmerdus, granuleerimine, aga: вассал vasall, läänimees; вулкан vulkaan, tulemägi. Sageli on mitmetähendusliku vene sõna vastete seas eesti keeles võõrsõna, mille tähendusmaht on vene omaga võrdne, omasõnalised vasted aga võimaldavad tähendusi eristada. Samuti võib vaja olla täpsustada, millised tähendused vene sõnal on (ühe keele võõrsõnal ei ole alati kõik ja needsamad tähendused, mis teise keele vastaval võõrsõnal!), ilma et saaks anda otseseid eesti vasteid iga tähenduse jaoks. Tihti need kaks juhtumit põimuvad. Vastavad sõnaartiklid on vormistatud nii, et esikohale on asetatud mitmetähenduslik vaste, seejärel sulgudes aga antud kas omasõnalisi vasteid või lühiseletusi või mõlemaid, näit. адепт adept (mingi õpetuse jünger; organisatsiooni saladustesse pühendatu); декларативный deklaratiivne (selgitav, kuulutav; üldsõnaline, paljasõnaline). Olgu sõnaraamatu kasutaja tähelepanu juhitud sellele, et niisugusel juhul leidub otseselt kasutatavaid ja puhuti selgemaid vasteid sulgudes ja sageli puudub piir lühiseletuse ning vahetu vaste vahel. Selline olukord pakub kasutajale vaba valiku võimalusi. Neljandal juhul, s.t. kui otsene tõlkevaste puudub, on autorid püüdnud vältida vene sõnade ümberjutustamist, sest see jätaks aktiivse keelekasutaja (vene keelde tõlkija) vaid hämmeldusse. Sellisel juhul on Keele ja Kirjanduse Instituudi leksikoloogia- või terminoloogia- ja õigekeelsussektoritöötajate abiga moodustatud uudiskeelendeid. Viimaseid on üldiselt vähesel arvul, osa neist on tuletised või liitsõnad, osa otselaenud vene keelest. Ümberütlemist on vajaduse korral kasutatud lisaks. Erinevused eesti ja vene keele vahel tulevad kõige selgemini ilmsiks näiteühendite ja -lausete vastendamisel. Täpsema või loomulikuma tõlke saamiseks asendasid autorid paljudel juhtudel vene sõnaraamatuile omase infinitiivitarindi isikulise lausega, ja et eesti keeles selgemini mõtet edasi anda, pikendasid vahel vene fraasi ja isegi idiomaatilise väljendi kuni täislauseni. Vene fraasi vastendamisel on mõnikord kasutatud sõnu, mida märksõna vastete reas ei olegi. Seda on tehtud teadlikult: on püütud vältida tõlkimise juures väga ohtlikku sõnasõnalisust. Leidmaks tõlke jaoks kõige sobivamat sõna tuleb raamatu kasutajal ikkagi läbi vaadata kõik eesti vastete read sõnaartiklis. Eri probleem vastendamisel on olnud passiivikonstruktsioonid. Raskus on selles, et ei eesti ega vene keeles pole eraldi kindlat ja regulaarset passiivi tähenduse väljendamise viisi. Seda antakse edasi mitmete vahenditega, mida ühtlasi kasutatakse teiste grammatiliste tähenduste väljendamiseks. Vene keeles on seesuguseks vahendiks semantiliselt väga kirevad ся-verbid. Eesti keeles võivad passiivi väljendada mõned umbisikulise tegumoe vormid, ent mitte kõik ja mitte igasugustes lausekonstruktsioonides. Halvemad tõlked ja nende eeskujul ka mitmesugused originaalkirjutised sisaldavad kse- ja ti-vorme, mis mitte sisuliselt, vaid mehaaniliselt jäljendavad ся-verbe. Unustatakse, et eesti umbisikuline tegumood on eeskätt indefiniit-isikuline (isik on olemas, aga jääb nimetamata). Sõnaraamatu tegijad on vene passiivikonstruktsioonide vastendamisel püüdnud kse- ja ti-vormi vältida. Väga sageli saab õiget mõtet vahendada enesekohaste uma-verbide abil korrapärase sõnamoodustusmalli järgi: tüvi + -u(ma), -du(ma), -bu(ma), -bi(ma). Teadustekstides on tihtigi võimalik tõlkida ся-vormi tarindiga on …-tud. Et käesolevat sõnaraamatut hakkavad kasutama tõlkijad, on võimalust mööda pakutud vene fraasile enam kui üht vastet. Vene fraseologismide vasted erinevad paljudel juhtudel nendest, mis sisalduvad A. Reitsaku raamatus “Valimik vene fraseologisme eesti vastetega” (Tallinn, 1975). Sõnaraamatu tegijad on püüdnud peale vene ja eesti väljendi täpse mõttevastavuse säilitada tõlkes tunde- ja stiilivärvingut. Mõistagi pole see alati tehtav. Hoolimata autorite püüdest teha kõik, et sõnaraamat vastaks oma ülesandeile ja aja nõudeile, jääb koostamisel paratamatult otsi lahtiseks. Eriti käib see sõnaraamatu kohta, mille eesmärk ei ole üksnes võimaldada vene tekstist arusaamist, vaid mis ühtaegu taotleb edendada aktiivset keeletarvitust, sealhulgas eesti keelde tõlkimist. Autorid loodavad, et lugejate asjalikud märkused ja soovid on edaspidi abiks sõnaraamatu täiustamisel. Helle Leemets Vene-eesti sõnaraamatu II köites on võrreldes I köitega mõnevõrra rohkem pakutud oskussõnavara. Selle valikul on silmas peetud vajalikkust ja kasutatavust. On koondatud nüüdistarvitatavaid termineid paljudelt erialadelt, nagu tehnika, keemia, metsandus, merendus, purjesport, autondus, projekteerimine, pedagoogika, meditsiin. Oskussõnu on hangitud peamiselt uusimatest sõnastikest ja entsüklopeediatest. Lisamaterjali on saadud uutest vene allikatest, eelkõige S. Ožegovi üheköitelise vene keele sõnaraamatu ja A. Jevgenjeva toimetatud neljaköitelise vene keele sõnaraamatu uustrükist. Avardatud on sõna tarvitust illustreerivat näitestikku. Eesti vastete leidmisel on kasutatud kõige uuemaid ja kaalukamaid oskussõnastikke ning terminoloogiakomisjonide töötulemusi. Sõnad on saanud juurde uusi tähendusi ja tähendusvarjundeid. Neid on piiritletud enamasti selle järgi, kuidas nad on märgitud viimase aja leksikograafilistes allikates. Varasemast vähem on kasutatud erialamärgendeid. Neid ei ole sellistel puhkudel, kui sõna erialakuuluvus on käegakatsutav või kui terminiks arvatu on üldkeeles niivõrd sageli käibiv, et tema oskussõnasus on hajunud. Märgendeid endid on seevastu diferentseeritud ja neid on rohkem kui I köites. Nimestikku on võetud vajalikke märgendeid ja lühendeid, mida I köites pole, näit. aut., mas., meh., mull., pat., ped., poeet., side, sooj., teed., tehnol., toid. Lisatud on ka need märgendid, mida I köites on küll kasutatud, ent pole loetelus nimetatud. Stiilimärgendid ei tarvitse kattuda I köite omadega. Eesti vanasõnaraamatu najal on vene vanasõnad selles köites saanud täpsema eestinduse. See ei pruugi alati ühtida eelmises köites tooduga. Püsiühendite esitus ei ole kogu sõnaraamatus läbivalt ühtlane. Ükssama ühend võib ette tulla mitu korda, kuid selle vasted ei ole täpipealt ühesugused. Puhuti lahknevad II köite vasted I omadest. Erinevus on selleski, et kui näiteks I köites on fraseologismil üksainus vaste, võib II köites sellelsamal ühendil olla mitu vastet. Kui I köites on ühend sõnaartikli tekstis, võib ta II köites olla asetatud ◊-märgi taha. Või vastupidi. Sugenenud ebaühtlus ei tähenda huupi ega uisapäisa tegemist. See on kaalutletud paratamatus, mis tuleneb II köite puhul kasutada olnud uusimate allikate sätinguist. Lähtutud on sellest, kuidas kõnealused ühendid on kõige värskemates teatmeteostes toodud. Et vene verbi aspektide tundmine on keelekasutuses oluline, on aspektipaarikuid nende korrelatiivse seose esiletoomiseks kõrvutatud ja vastastikku viidatud. Eriti on silmas peetud eesliitelisi verbe, nimelt verbi ja tema eesliitelise vormi suhet. Kui need mõlemad verbid on põhitähenduselt samad, erinevad aga aspekti poolest, on neil üldiselt ühedsamad vasted ja alles näidetest selgub, millal ühe või teise aspekti verbi kasutada. Aspekti erisuse toonitamiseks on põhiverbi ja talle vastavat eesliitelist verbi võrreldud ning märgendi abil ühe juurest teise juurde juhatatud. Sel kombel on hõlbus mõlemat sõnaartiklit ühtejoont silmata ja tabada, mis materjali kummaski pakutakse:
зреть II 231a ...; vrd. узреть
видеть 230 ...; vrd. увидеть
фотографировать 171 ...; vrd. сфотографировать
делать 164a ...; vrd. сделать
Sõnaraamatu tegijad ütlevad suur aitäh kõigile aitajaile vastutulelikkuse eest. Eriti suure tänu abi eest terminite kordaseadmisel on pälvinud Enn Tarvel (ajalugu), Aleksei Paivel (botaanika), Uno Mereste (majandus), Valve Kirsipuu (majandus), Ilmar Laan (meditsiin), Ants Viires (etnograafia), Nikolai Kokla (kirikuterminid), Kaie Kuslap (muusika), Heido Ots (autondus), Salme Masso (kokandus). Erialade selgitamisel on head nõu andnud asjatundjad TA Keemia Instituudist, TA Geoloogia Instituudist, TA Zooloogia ja Botaanika Instituudist, TA Eksperimentaalbioloogia Instituudist, Tallinna Kunstiülikoolist, Eesti rahvusraamatukogust, endisest Looduskaitse Valitsusest, Aianduse ja Mesinduse Seltsist, Tallinna Matkamajast, Tallinna Moemajast, Tallinna Malemajast, Tallinna Loomaaiast, Tallinna Botaanikaaiast, Eesti Spordiametist, Sportlaevade Eksperimentaaltehasest ja Eesti Meremuuseumist. Toimetajad Kapitaalse tänapäeva vene-eesti sõnaraamatu idee kuulub Agnes Reitsakule. Kahjuks ei jõudnud ta asuda selle idee teokstegemisele, kuid andis oma töödega väga palju eesti-vene ja vene-eesti leksikograafilise mõtte arengusse Eestis. Ta valmistas ette kollektiivi, kes suudab täita leksikograafiatöö ülesandeid. Käesoleva sõnaraamatu on koostanud Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi keelekontaktide sektori töötajad tihedas koostöös terminoloogia- ja õigekeelsussektori töötajatega ning mitmete Eesti vene filoloogidega. Sõnaraamatu koostajad jaotusid sõnaartiklite töötlemisel sõnaliikide järgi. Nimisõnaartikleid koostasid: Tiiu Lagle – tähed А, Б (боа – бряцание), Г, Е, Ё, З, Л, М, Н (необразованность – няня), О, П, Т, Ф, Х, Ц, Щ, Ю, Я; Inna Martoja – В (вага – вольность), Ж, И (ива – ионизация), К (кабак – комедия), Н (набавка – ненужность); Hele Pärn – Р, С, Ч, Ш; Anne Romet – Б (баба – боа, бубен – бяка), В (вольный – вяхирь), Д, И, Й (ионосфера – йотация), К (комедия – кюре). Omadussõna- ja määrsõnaartikleid koostasid: Maimu Liiv – А, Б, Г, Е, Ё, Ж, З, И, Й, Л, М, О, П, Р, С (сизый – сякой), Т, Ф, Х, Ц, Ч, Ш, Щ, Ю, Я; Hele Pärn – В, Д, К, Н, С (саамский – сидячий). Asesõnaartiklid kogu sõnaraamatu ulatuses koostas Hele Pärn, arvsõnaartiklid Leeni Simm – А–О, Р, Т–Я ja Asta Õim – П, С. Verbiartikleid koostasid: Asta Õim – А, Б, В, З (замазать – затопать), И, Л, М, О (обабиться – обзывать), П (приторачивать – пятнать); Hilja Mändmets – З (заактировать – заляпать, затопить – зябнуть), К, Н, П (падать – поднять, подставить – притопывать), С; Leeni Simm – Г, Д, Е, Ё, Ж, О (обивать – оягниться), П (подняться – подсохнуть), Т, Ф, Х, Ц, Ч, Ш, Щ, Ю, Я; Enn Veskimägi – Р-tähe ulatuses. Abisõnaartikleid koostasid: Anne Romet – А–Н ja Asta Õim – О–Я. Tähtede Э ja У käsikirja kõik sõnaliigid koostas Eda Vaigla. Alates З-tähest täiendas ja töötles esimese köite käsikirja Asta Õim. Sõnaraamatu käsikirja toimetamisel oli kaks põhietappi. Algetapil võtsid tööst osa Tartu Riikliku Ülikooli professor Savvati Smirnov, Keele ja Kirjanduse Instituudi terminoloogia- ja õigekeelsussektori vanemteadur Elli Riikoja ja sama instituudi keelekontaktide sektori vanemteadur Asta Õim. Savvati Smirnov esitas autorikollektiivile kriitilisi märkusi ja ettepanekuid sõnaraamatu käsikirja kohta peamiselt lähtekeele osas ning võttis osa arutlustest sõnaraamatu struktuuri ja grammatikamärgendite süsteemi puudutavates küsimustes. Elli Riikoja lülitus töösse 1976. aasta alguses. Ta kontrollis ja parandas eelkõige sõnaraamatu eesti poole teksti, lisas tõlkevastetele uudseid sünonüüme ja jälgis eesti vastete õigekeelsust. Asta Õim täiendas teisest köitest alates käsikirja uute sõnaartiklitega, lisas olemasolevaile rohkesti uut ainest, töötas läbi S. Smirnovi märkused, parandas nende järgi nii lähte- kui tulemkeele teksti ja aitas lahendada paljusid sõnaraamatu lõpliku struktuuriga seotud küsimusi. Teisel etapil toimetasid käsikirja ning seadsid selle kirjastamisvalmis Helle Leemets ja Henn Saari. Helle Leemets kui sõnaraamatu toimetaja kandis vastutust sõnaraamatu käsikirja tervikuks kujundamise ja ühtlustamise eest. Ta kooskõlastas autorite töö vormilt ja sisult ning arutas selle koos H. Saari või R. Kulli ja kirjastuspoolsete toimetajatega täht-tähelt läbi. Ta kontrollis ja sõelus märksõnade valikut, sõnaartiklite vormistust ja sisulise külje kujundust, kirjutas juurde tarvilikke artikleid ning hoolitses sõnaraamatu viimistluse eest. Henn Saari võttis tööst osa aastail 1975–1979 teadusliku nõuandjana eesti vastete osas. Algetapil vaatas ta koostajate töö jooksvalt üle ja korraldas neile õppetunde tutvustamaks eesti ortoloogia aluseid ja tähtsamaid keelehooldelisi soovitusi. Hiljem töötas ta käsikirja koos H. Leemetsaga läbi, kandes hoolt eestipoolse ainestiku uudsuse, tiheduse ja süsteemipärase esituse eest. Sõjandusterminoloogiat redigeeris kogu käsikirja ulatuses Enn Veskimägi. Käsikirja trükikorda seadmisel võttis eesti vastete ja sisukirjelduste täpsustamisest ja parandamisest ning terminite korrastamisest osa Rein Kull, olles ka teise etapi toimetaja (Н–П). Sõnaraamatu autorid on sügavalt tänulikud paljudele eriteadlastele, kes neid heade nõuannetega on abistanud; eelkõige prof. Uno Merestele pideva abi eest majandus- ja purjesporditerminite selgitamisel, Aleksei Paivelile väärtuslike näpunäidete eest botaanika terminoloogia valdkonnas, Feliks Vakale abi eest fraseologismide tõlkimisel, Erich Raietile pideva abi eest nii üksikküsimuste kui ka leksikograafia üldküsimuste lahendamisel. Väga kasulikud on autoreile olnud retsensentide Eda Vaigla ja Henno Meriste märkused ning nõuanded. Käsikirja viimistlusele aitas kaasa sõnaraamatu toimetajate tihe koostöö kirjastuse “Valgus” toimetajate Ruth Laane ja Sirje Ootsinguga. |