Sektoris on olemas järgmised sõnavara originaalkogud: l) F. J. Wiedemanni "Eesti-saksa sõnaraamatu" alusel aastail 1922--1949 kogutud murdesõnastikud 37 murrakust à 7000--60000 sedelit; 2) nn. lisasõnastik, Wiedemanni sõnaraamatus puuduvatest sõnadest koostatud loendite järgi kogutud sõnavara; 3) aastail 1930--l967 üksikute mõistepiirkondade kaupa kogutud sõnavara; 4) nn. täiendav kogu, mis sisaldab 1947. a, alates toimunud järelkogumisel laekunud materjali; 5) Emakeele Seltsi murdekorrespondentide kogu (1940. a, alates).
Aastail 1951--l963 toimus sõnavarakogude kopeerimine ja koopiate koondamine alfabeetiliseks koondkartoteegiks, mille täiendamine jätkub pidevalt. Lisaks sõnavara originaalkogude koopiatele liidetakse kartoteeki väljasedeldusi murdetekstidest ja murrakute kirjeldusist. 1980. a. alguseks sisaldas koondkartoteek üle 2,3 miljoni sõnasedeli. Alfabeetiline kartoteek on aluseks eesti murrete sõnaraamatu koostamisel. Paralleelselt koondkartoteegi täiendamisega hakati 1964. a. alates koostama "Eesti murrete sõnaraamatu" käsikirja. 1968. a. ilmus sõnaraamatu koostamisjuhend "Eesti murrete sõnaraamatu prospekt" koos näidisartiklitega. 1980. aastaks on sõnaraamatu käsikirja koostamine jõudnud l-alguliste sõnade lõpuossa.
l977. a. kavandati instituudi arvutuslingvistika sektoris eesti etnogeograafia uurimisprogramm, mille üheks osaks on ka eesti murrete sõnavaraliste suhete uurimine. Selleks koostati murdesektoris eesti murrete sõnaraamatu märksõnade loend koos levikuandmetega. Kuna "Eesti murrete sõnaraamatu" publitseerimine võtab veel aega, peeti silmas võimalust välja anda "Väike murdesõnastik", mis kujutab endast murrete sõnaraamatu märksõnastiku laiendatud varianti. Selleks lisati eelnevalt mainitud andmetele veel olulisemaid murdevariante ja lühiandmeid sõna tähenduse resp. tarvituspiirkonna kohta. Võimaluse korral anti murdesõna kirjakeelne tõlge, näit. kavalahe 'kavalasti', kebeste 'kergesti', kopsna 'kopsimine' jne. Seega on käesolev sõnastik kujunenud suurema uurimistöö ettevalmistuse korvalproduktina. Sellest on suures osas tingitud ka sõnastiku ilme. Märksõnastik näitab kasutajaile, milliste sõnade kohta ja kui laialt alalt leidub teateid murdearhiivis, kust uurija võib saada juba üksikasjalikuma pildi sõna foneetilistest variantidest, tähendustest, esinemisest fraseologismides jne. Samuti näitab märksõnastik, milliseid andmeid saab uurija arvutis kasutada. Küllalt suurel hulgal leiab sõnastiku kasutaja ka murdesõna tähenduse kirjakeelse tõlke kujul.
Sõnade valikul on märksõnastikus kehtivad üldiselt samad põhimõtted, mida rakendatakse "Eesti murrete sõnaraamatu" koostamisel. a--l-alguliste sõnade osas ongi koondkartoteegi kõrval märksõnastiku koostamisel aluseks olnud murrete sõnaraamatu käsikiri. Märksõnastikus esitatakse liitsõnu vähem kui "Eesti murrete sõnaraamatus". Välja on jäetud liitsõnu, kui mõlemad komponendid esinevad iseseisvate sõnadena ja liitsõna tähendus on lähedane komponentide tähenduste summale. Esitatud on aga näiteks liitsõnalisi taime- ja loomanimetusi, etnograafiliste esemete nimetusi jne. Märksõnastikku pole võetud ke(ne)- deminutiive, kui tuletise tähenduseks on ainult deminutiivsuse väljendamine.
Märksõnastikus on sõnad järjestatud alfabeetiliselt, kuid seejuures pole arvestatud sõnaalgulist h-d.
Märksõnastiku artikkel koosneb neljast osast: l) märksõna; 2) selle murdevariandid; 3) levikuandmed; 4) andmed tähenduse kohta. Neist teine ja neljas ei tarvitse esineda kõikides sõnaartiklites.
I. Märksõna on nii märksõnastikus kui ka "Eesti murrete sõnaraamatus" noomeneil nominatiivis, verbidel ma-infinitiivis. Nende vormide puudumisel kartoteegi materjalis moodustatakse "Eesti murrete sõnaraamatusse" vastavas vormis märksõna. Märksõnastikus võib leida märksõna positsioonis teisigi vorme, mille kohta leidub ülestähendusi kartoteegis, näit. abelat sg 2 p <rahmeldad, jõkatass sg 3 p kokutab, laelan sg 1 p <nutan, küäni pl p külg, luihtonu nud-part kõhnunud jne. Märksõna positsioonis olevast vormist saab selguse märgendite ja tõlke abil.
Märksõna valikul ja fikseerimisel lähtutakse üldiselt samadest põhimõtetest, mis on kehtivad "Eesti murrete sõnaraamatu" koostamisel. Esialgsel kujul on need põhimõtted avaldatud "Eesti murrete sõnaraamatu prospektis" (1968). Et 1976--77. a. vaadati läbi sõnaraamatu koostamispõhimõtted ja tehti muutusi ka märksõna osas, siis juhitagu alljärgnevalt olulisematele neist tähelepanu.
l. Eesti keeles üldtuntud sõnadel, mille seaduspärased vasted on määratud positsiooniga (pikkade vokaalide diftongistumine, keskkõrgete vokaalide kõrgenemine, sise- ja lõpukadu jne.), on märksõnaks kirjakeelne kuju: maa (maa, moa, mua), kivi (kivi, kibi), rääkima (reakima, riakima, rääkma, riäkmä) jne.
Eriarengud, mis tänapäeva seisukohalt pole määratletavad positsiooniga, vaid on ühendatavad rekonstruksiooni abil (*kt > ht, tt, *pts > ps, ts, *tn > nn, pikk vokaal < n jne.), saavad iseseisva märksõna. Seega esitatakse lahus ahtma ja atma, laps ja lats, kaks ja kats, linn ja liin jne.
2. Kirjakeeles puuduvad sõnad saavad märksõnaks põhilise esinemisala murdekuju, mis antakse edasi kirjakeele alfabeedi vahenditega, näit. adsu, armõtuhõ, kuerutasa, küllükalla, löüsi jne.
3. Ebareeglipärase häälikuvaheldusega tähenduslikult adekvaatsetest murdevariantidest saavad omaette märksõna eeskätt need, millel on kindel maa-alaline levik, näit. kand ja känd, lõng ja lang, hein ja hain jne. Samuti esitatakse eraldi häälikuliselt lähedased onomatopoeetilised ja deskriptiivsed sõnad, nagu konksus ja könksus, larisema ja lärisema jne.
4. Eraldi märksõna saavad eri tuletised: lepastik, lepistik, lepistü; ligistikku, ligitsikku jne. Eraldi jäävad ka inessiivsed s- ja n-lõpulised (viimase all ka h- ja hn-lõpulised) adverbid. Kui n-lõpuline adverb puudub, esineb märksõnana h- (hn-)lõpuline kuju, näit. köökus, köögun, köödsoh, krõnksin (krõnksih) jne.
5. Omaette märksõna saavad murdevariandid, mis on tuletatud erinevatest ainsuse genitiividest, olgu siis tegemist territoriaalselt määratud või morfoloogiliselt tingitud tüvevokaaliga (resp. tüvega), näit. ablaselt, aplalt, kallakane, kallakune, marudane, marune jne.
6. Omaette märksõnadena on esitatud liitsõna mitme eri põhisõnaga esinevaid täiendsõnu ja erinevate täiendsõnadega tarvitatavaid põhisõnu, näit. alu-, aue-, jooma-, -kõrrute, -kõvadune jne.
Nendest üldpõhimõtetest on mõningail juhtudel tehtud erandeid. Nii esitatakse koos sti-, ste- ja st-lõpulised adverbid sti-lõpulise märksõna all, selle puudumisel on märksõnaks kas ste- või st-lõpuline kuju, näit. halvasti (halvast(e)), elkjaste (elkjass), erest (ärest) jne. Koos esitatakse ka (k)a-, (k)as-sufiksiga sõnad, nagu jõhvik(as), kuning(as) jne.
Ühes sõnaartiklis tuuakse koos ka morfoloogilisi segatüüpe, millel on ühiseid vorme ja kartoteegi materjalist johtuvalt seetõttu levilaid raske eraldada, näit, käänama (käändma) (impersonaal teisevälteline), käänd (kään) (g käänu), pilv (pilves) (illatiiv ja inessiiv kolmandavälteline) jne. Ühes sõnaartiklis esitamist on tulnud rakendada mõnel muulgi juhul, kui kartoteegi materjal ei võimalda selgelt eraldada levilaid, näit. hakatus (hakatis hakats). Lisaks on märksõnastikus ruumi säästmise huvides koos esitatud illatiivseid ja inessiivseid ning allatiivseid, adessiivseid ja ablatiivseidki adverbe, kui levilas pole olulisi erinevusi, näit. kärssi -s, kärssu -s, kohevil -e, ael -e -t jne. Märgatavate erinevuste puhul levilais on need aga saanud omaette märksõna: könni, könnis, lönti, löntis jne. Eraldi tuuakse illatiivsed ja inessiivsed adverbid ka siis, kui inessiivne esineb nii s- kui ka n-lõpulisena: kummi, kummis, kummin, kängu, kängus, kängun jne.
Mõningail juhtudel on tüvest lähtudes ühe märksõna all antud lähedasi eri tuletisi, näit. erile (erili), kurõpääline (kurepäälne), lapiti (labite) jne. Samuti on üksikjuhtudel menetletud liitsõnadega, kuigi teised komponendid üksiksõnadena on eri artikleis, näit. ainuspael (ainuspaul), kidsihein (kidsihain), üksiksõnadena pael ning paul, hein ning hain.
II. Enamasti järgnevad märksõnale sulgudes mõned murdevariandid ja vormid, millega on püütud viidata selle märksõna alla koondatud eri murdekujude ulatust, olulisema levikuga murdekujusid ja sõna foneetilist arengut iseloomustavaid murdekujusid, näit. jõukalt (jõõdukalt), kompama (kumpama), koju (kuo kojo koo kuju), kisk (kesk kisku kisu), kuju (koju kojo kooju), kõvasi (kõvass kõbas), läide (läüde) jne. Samuti osutatakse sulgudes vormidele, mida selle märksõna leviku esitamisel on arvestatud, näit. ahtam (ahtamb ahtap) (n ahass), löma (lömaks lömale), läheb (läks läinud lähte lästmine lää lätt läts lännu). Sulgudes on pluraalse märksõna puhul võimaluse korral viidatud vähemesinevale, aga küllalt erinevale singularile, näit. kaarda pl (sg kaarass kaardass), ahtmed pl (sg ahe). Singulaarse märksõna järel sulgudes esinev pluuralivorm osutab mitmuse rohket kasutamist, näit. anne (pl anded). Variantidele võidakse osutada sulgudega ka märksõnas, näit. ellast(i) (hellaste), kum(m)ardõl(l)õma, kämara(sse) -s, kärnikä(i)ne, liimuk(as), lon(t)sik jne.
III. Märksõnastiku sõnaartikli kolmandas osas on esitatud kindlaksmääratud järjekorras murrakulühendite loend sõna esinemisteadetest koondkartoteegis. Alustatakse rannikumurdest, järgnevad saarte murre, läänemurre, keskmurde põhjaosa, idamurre, keskmurde lõunaosa, Mulgi, Tartu ja Võru murre.
IV. Viimaseks osaks märsõnastiku artiklis on teated tähenduse kohta. Sealt võib leida murdesõna kirjakeelse tõlke, näit. hebeldama edvistama, heritämä ähvardama jne. Mitmetähenduslikel (üldtuntud) sõnadel tuuakse märgi < järel üks tähendus, mis koostajate ja toimetaja arvates on vähem tuntud, näit. abi <rahvas, karv <sulg. Märki < tarvitatakse alati, kui pole tegemist kirjakeelse suhteliselt täpse tõlkega, näit. kääkama <leiba lõikama (täpsem oleks 'halvasti leiba lõikama'), eltsutama <eputama ('ringi jooksma; eputama') jne. Sama märgi järel on mitmetähenduslikel sõnadel ja eriti siis, kui tähenduse avamiseks oleks vajalik pikem seletus, osutatud tähendus- või tarvituspiirkonnale, näit. halep <sõimus, emapuu <eseme osa, ihmjalg <taim, kiits <kala, kilpsilm <muster, koobits <ehitis jne.
Vähemal määral on tuletiste tähenduste esitamise asemel osutatud & järel tuletusalusele, näit. komedast &kome, klompi -s &klomp jne.
Tähenduse koht võib olla üldtuntud sõnadel täitmata, kui pole peetud ühegi tähenduse esiletoomist vajalikuks, näit. haab, haak jne. Tähenduste andmisel on suurel määral arvestatud l976. a. "Õigekeelsussõnaraamatut" (ÕS), kust võib leida isegi mitmete märksõnastikus leiduvate murdesõnade tähenduse, näit. lira vedel lahja supp v. jook; õhuke vilets riie; lõntse lake jne. Muidugi leidub märksõnastikus lisandusi ÕS-is toodud tähendustele, näit. hame särk, märksõnastikus lisatud <rätik; ÕS-is kaatsad püksid, märksõnastikus lisatud <püksisäär jne. Mõni vähese levikuga murdesõna on võinud jääda tähenduseta seetõttu, et kartoteegis pole piisavalt andmeid tähenduse esitamiseks.
Üksnes teatud kindlais ühendeis esinevatel sõnadel on poolpaksus kirjas märksõna järel toodud (tavalises kirjas) ühendi teine komponent, näit. hammaskooku vedama, lõõri lööma, längä tegema, tähendusteks vastavalt <tülitsema, laisklema, liiga tegema.
Sõna levilate esitamisel on murrakud toodud sellises järjestuses:
1-Jõe 2-Kuu 3-Hlj 4-VNg 5-Lüg 6-Jõh 7-lisR 8-Vai 9-Jäm 10-Ans 11-Khk 12-Kär 13-Mus 14-Kaa 15-Krj 16-Pha 17-Vll 18-Jaa 19-Pöi 20-Muh 21-Emm 22-Käi 23-Rei 24-Phl 25-Vor 26-Noa 27-LNg 28-Rid 29-Mar 30-Kul 31-Mär 32-Vig 33-Kir 34-Lih 35-Kse 36-Han 37-Var 38-Mih 39-Tõs 40-Khn 41-Aud 42-Pär 43-PJg 44-Vän 45-Tor 46-Hää 47-Saa 48-Ris 49-HMd 50-Nis 51-Kei 52-Hag 53-Rap 54-Juu 55-Kos 56-Jür 57-HJn 58-JõeK 59-KuuK 60-Amb 61-JMd 62-JJn 63-Ann 64-Tür 65-Pai 66-Pee 67-Koe 68-VMr 69-Kad 70-HljK 71-Rak 72-VJg 73-Sim 74-IisK 75-Iis 76-Trm 77-Kod 78-MMg 79-Pal 80-Äks 81-Ksi 82-Lai 83-Plt 84-Pil 85-KJn 86-SJn 87-Kõp 88-Vil 89-Trv 90-Pst 91-Hls 92-Krk 93-Hel 94-Ran 95-Puh 96-Nõo 97-TMr 98-KodT 99-Võn 100-Kam 101-Ote 102-Rõn 103-San 104-Luk 105-Kan 106-Urv 107-Krl 108-Har 109-Rõu 110-Plv 111-Vas 112-Räp 113-Se 114-Lei l15-Lut 116-Kra.
Amb = Ambla, Ann = Anna, Ans = Anseküla, Aud = Audru, Emm = Emmaste, Hag = Hageri, Han = Hanila, Har = Hargla, Hel = Helme, HJn = Harju-Jaani, Hlj = Haljala (rannikumurre), HljK = Haljala (keskmurre), Hls = Halliste, HMd = Harju-Madise, Hää = Häädemeeste, Iis = Iisaku (idamurre), IisK = Iisaku (keskmurre), IisR = Iisaku (rannikumurre), Jaa = Jaani, JJn = Järva-Jaani, JMd = Järva-Madise, Juu = Juuru, Jõe = Jõelähtme (rannikumurre), JõeK = Jõelähtme (keskmurre), Jõh = Jõhvi, Jäm = Jämaja, Jür = Jüri, Kaa = Kaarma, Kad = Kadrina, Kam = Kambja, Kan = Kanepi, Kei = Keila, Khk = Kihelkonna, Khn = Kihnu, Kir = Kirbla, KJn = Kolga-Jaani, Kod = Kodavere (idamurre), KodT = Kodavere (Tartu murre), Koe = Koeru, Kos = Kose, Kra = Kraasna, Krj = Karja, Krk = Karksi, Krl = Karula, Kse = Karuse, Ksi = Kursi, Kul = Kullamaa, Kuu = Kuusalu (rannikumurre), KuuK = Kuusalu (keskmurre), Kõp = Kõpu, Käi = Käina, Kär = Kärla, Lai = Laiuse, Lei = Leivu, Lih = Lihula, LNg = Lääne-Nigula, Luk = Luke, Lut = Lutsi, Lüg = Lüganuse, Mar = Martna, Mih = Mihkli, MMg = Maarja-Magdaleena, Muh = Muhu, Mus = Mustjala, Mär = Märjamaa, Nis = Nissi, Noa = Noarootsi, Nõo = Nõo, Ote = Otepää, Pai = Paide, Pal = Palamuse, Pee = Peetri, Pha = Püha, Phl = Pühalepa, Pil = Pilistvere, PJg = Pärnu-Jaagupi, Plt = Põltsamaa, Plv = Põlva, Pst = Paistu, Puh = Puhja, Pär = Pärnu, Pöi = Pöide, Rak = Rakvere, Ran = Rannu, Rap = Rapla, Rei = Reigi, Rid = Ridala, Ris = Risti, Rõn = Rõngu, Rõu = Rõuge, Räp = Räpina, Saa = Saarde, San = Sangaste, Se = Setumaa, Sim = Simuna, SJn = Suure-Jaani, TMr = Tartu-Maarja, Tor = Tori, Trm = Torma, Trv = Tarvastu, Tõs = Tõstamaa, Tür = Türi, Urv = Urvaste, Vai = Vaivara, Var = Varbla, Vas = Vastseliina, Vig = Vigala, Vil = Viljandi, VJg = Viru-Jaagupi, Vll = Valjala, VMr = Väike-Maarja, VNg = Viru-Nigula, Vor = Vormsi, Võn = Võnnu, Vän = Vändra, Äks = Äksi,
& -- järgneb tuletusalis.