[VSL] Võõrsõnade leksikon

a-, täishäälikute ees an- (kr) • lgv eesliide pms kreeka päritolu sõnades, väljendab eitust v mingi omaduse puudumist, nt asümmeetria, anorgaaniline; vahel ka intensiivsust tähenduses väga, üpris

ad Calendas Graecas [ad kal·endas greekas] (ld) • kuni Kreeka kalendideni (mida kreeklastel polnud), s.o ei iialgi. Vt ka kalendid

adoonis <adoonis -e 9 s> (< kr pn Adonis, Kreeka viljakusjumalus, jumalatar Aphrodite armastatu)
1. bot taim tulikaliste sugukonnast (Adonis), kasut ravimtaimena
2. piltl ilus noormees

ahhailased pl <ahh`aila|ne -se -st 12~10? s> (< pn Ahhaia, Peloponnesose põhjaosas asunud maakond) • aj kreeklaste omaaegne nimetus, vanim Kreeka hõim

akropol <akropol -i 19 s> (kr akropolis < akros kõrgeim + polis linn) • aj antiikaja Kreeka hrl kõrgendikul paiknenud linna kindlustatud osa, kus asusid ka linna pühamud

alfa <alfa 16 s> (kr alpha) • lgv kreeka tähestiku 1. täht A, α; vastab ladina a-le
alfaisane • domineeriv isane
alfakiirgus • füüs α-kiirgus, radioaktiivsel alfalagunemisel kiirguvate alfaosakeste voog
alfalagunemine • füüs α-lagunemine, aatomituuma radioaktiivne muundumine, millega kaasneb alfakiirgus
alfaosake • füüs α-osake, heeliumi aatomi tuum, koosneb kahest prootonist ja kahest neutronist
alfaraud • α-raud, üks raua modifikatsioonidest, milles ta on temperatuuril kuni 768 °C (Curie punkt)
alfa ja oomega • piltl a ja o, algus ja lõpp, vt ka oomega

alfabeet <alfab|`eet -eedi -`eeti 22e s> (kreeka tähestiku kahe esimese tähe alfa ja beeta järgi) • lgv tähestik

amfiprostüül <+ prost|`üül -üüli -`üüli 22e s> (< amfi- + prostüül) • arhit Kreeka tempel, mille jumalakujuga siseruumi cella ees ja taga on (reas) neli sammast

analektid plt <anal|ektid -`ektide 22e s> (< kr analekta valimik) • kirj kogumik valitud luuletusi, kirjutisi, katkendeid kirjandusteostest, mõtteteri; valimik kreeka ja ladina tekste

antiik <ant|`iik -iigi -`iiki 22e s> (< ld antiquus vana, muistne) • vanaaja Kreeka ja Rooma elunähtuste ja kultuuri kogunimetus; vanaaegsed esemed

antropomorfism <+ morf|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< antropo- + -morfism) • inimlike omaduste omistamine loomadele, loodusnähtustele ja esemeile ning ka maailmale tervikuna; inimesetaolisuse omistamine jumalaile (nt Kreeka müt-s)

apeiron <ap`eiron -i 2e s> (kr piiritu) • fil määramatu ja lõpmatu algmateeria Kreeka filosoofi Anaximandrose (VI s eKr) õpetuses

aristotelism <aristotel|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pn Aristoteles) • fil Kreeka filosoofi Aristotelese õpetusest lähtunud filosoofia

armatool <armat|`ool -ooli -`ooli 22e s> (uuskr armatolos < it armato relvastatud mees) • aj Kreeka partisan XVII–XIX s

aroonia <ar`oonia 1 s> (< kr arōnia, tähistas kreeka keeles mitut taimeliiki) • bot taimeperekond roosõieliste sugukonnast (Aronia)
must aroonia • bot söödavate viljadega kultuurpõõsas (Aronia melanocarpa)

atikism <atik|`ism -ismi -`ismi 22e s> (kr attikismos atika kõneviis) • aj vanaaja Atika elanike, eeskätt ateenlaste kõne peenus ja kujukus; kirj Kreeka kunstproosa stiilisuund, mis, jäljendades V–VI s suurte Ateena kirjanike eeskuju, harrastas stiili lihtsust ja mõõdukust vastandina asianismile

atlant <atl|`ant -andi -`anti 22e s> (< pn Atlas, tegelane Kreeka müt-s), ka atlas <`atlas -e 11~9 s> • arhit, kunst mehefiguurina kujundatud tugisammas, kannab seinaosa v talastikku. Vt ka karüatiid

atlantosaurus <+ s`aurus -e 11~9 s> (< pn Atlas, tegelane Kreeka müt-s + saurus) • paleont kuni 30 m pikkune väljasurnud roomaja keskaegkonnast

atlas <`atlas -e 11~9 s> (< pn Atlas, tegelane Kreeka müt-s; gloobust valmistava Atlase kujutise järgi varasemate atlaste tiitellehtedel)
1. kaardistik, geograafiliste, ajalooliste jm kaartide kogu albumi v raamatu näol; loomade, taimede jms kujutiste kogu (nt anatoomiaatlas, zooloogiaatlas, botaanikaatlas, täheatlas, pilveatlas)
2. anat kandelüli, lülisamba esimene, koljut kandev lüli
3. arhit vt atlant

bakhius <b`akhius -e 11 s> (kr bakcheios < pn Bakchos, Kreeka veinijumal) • kirj antiikaegne värsijalg, mis koosnes ühest lühikesest ja kahest pikast silbist (◡ – –)

barbar <b`arbar -i 2e s> (kr barbaros) • aj Vana-Kreekas kreeka keelt mitte oskav v halvasti kõnelev võõramaalane; piltl metsik, toores, harimatu inimene

beeta <beeta 16 s> (kr bēta) • kreeka tähestiku 2. täht B, β; vastab ladina b-le
beetakiirgus • füüs β-kiirgus, beetaosakeste voog
beetalagunemine • füüs β-lagunemine, aatomituuma radioaktiivne lagunemine
beetaosake • füüs β-osake, beetalagunemisel aatomituumast väljapaiskunud elektron v positron
beetaraud • β-raud, üks raua modifikatsioonidest, milles ta on temperatuuril 760–960 °C

buzuki <buz´uki 16 s> (uuskr bouzouki < trg bozuk katkine) • aj, muus keskaegne Kreeka keelpill

cibi, potus, somni, venus, omnia moderata sint [tsibi pootus somni venus omnia moderaata sint] (ld) • sööki, jooki, und, armastust – kõike olgu mõõdukalt (Hippokratese mõttetera tõlge kreeka keelest)

danaiidid pl <dana|`iid -iidi -`iidi 22e s> (kr Danaides) • müt Kreeka müt-s Argose kuninga Danaose 50 tütart, hukkasid (peale ühe) pulmaööl kõik oma peigmehed; pidid karistuseks selle eest manalas kandma vett põhjata vaati
danaiidide töö • piltl lõputu asjatu töö

delta <delta 16 s> (kr)
1. kreeka tähestiku 4. täht Δ, δ; vastab ladina d-le
2. geogr suudmemaa, kolmnurga- (s.o ∆-tähe) kujuline setete ala hargnenud jõesuudmes
deltaelektron • füüs δ-elektron, energiarikka laetud osakese poolt aatomi elektronkattest väljalöödud elektron
deltalihas • anat ∆-kujuline lihas, mis kinnitub õlavarreluule; tõstab käsivart
deltametall • tehn pms vasest ja tsingist koosnev sulam; sisaldab vähesel määral rauda, pliid, mangaani, niklit ja fosforit; kasut masinaehituses

digamma <dig´amma 16 s> (kr) • 6. täht (Ϝ, ϝ) vanimas kreeka tähestikus (hiljem kadus kasutuselt)

dimotiki [dimotikii] (uuskr < kr fem dēmotikē rahvapärane, tavaline < dēmos kogukond, rahvas) • lgv nüüdiskreeka keel, kreeka rahvakeel

drahm <dr`ahm drahmi dr`ahmi 22e s> (kr drachmē) aj
1. Vana-Kreeka hõbemünt mitmesuguse kaalu ja väärtusega, jagunes 6 obooliks
2. Kreeka endine rahaühik
3. endisaegne apteegikaaluühik Venemaal, 1 drahm = 3,732 g

drüaad <drü|`aad -aadi -`aadi 22e s> (kr dryas < drys puu, tamm) • müt Kreeka ja Rooma müt-s puunümf, puus elav ja seda kaitsev haldjas

dzeeta <dzeeta 16 s> (kr zēta) • kreeka tähestiku 6. täht Ζ, ζ; vastab ladina z-le

eeta <eeta 16 s> (kr ēta) • kreeka tähestiku 7. täht H, η; vastab ladina pikale e-le

epigoon <epig|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< kr epigonos järeltulija) • ka kunst, kirj järeleaimaja, eelkäijate eeskuju, ideid ja meetodeid rakendav, ilma loomevõimeta jäljendaja
epigoonid pl
1. müt Kreeka müt-s seitsme kangelase pojad, kellel 10 aastat pärast isade katse nurjumist õnnestus vallutada Teeba
2. aj hellenistlike riikide valitsejate teine sugupõlv (u a-st 280 eKr) pärast diadohhe

epigraafika <epigraafika 1 s> (< epigraaf) • aj ajaloo abiteadus, mis tegeleb vanade (eriti Kreeka ja Rooma) raidkirjade uurimise, kogumise ja publitseerimisega

epsilon <epsilon -i 19 s> (kr e psilon paljas e, eristamaks seda diftongist ai, mida hääldatakse alates hilisantiigist samuti e-na) • kreeka tähestiku 5. täht Ε, ε; vastab ladina lühikesele e-le

fanarioodid pl <fanari|`oot -oodi -`ooti 22e s> (uuskr Fanariotes) • aj pms Bütsantsi ülikuperekondadest pärit Kreeka patriitsid, elasid Istanbuli Fanari linnaosas; harituse ja jõukuse tõttu haarasid XVII–XIX s endale Osmanite riigis kõrgeid ametikohti

fii <f`ii 26 s> (kr phei) • kreeka tähestiku 21. täht Φ, φ; vastab ladina f-ile

filhellenism <filhellen|`ism -ismi -`ismi 22e s> (ingl philhellenism < filhelleen) • aj Kreeka Türgi-vastast vabadusvõitlust toetav liikumine 1820ndatel ja hiljem

filo-, fil- (< kr phileō armastan) • eesliide paljudes kreeka päritolu sõnades, mis seostuvad harrastuse, sõpruse v armastusega

friis <fr`iis friisi fr`iisi 22e s> (pr frise) • arhit Kreeka templitel reljeefidega kaunistatud vööt arhitraavi ja karniisi vahel; hiljem üldse profileeritud horisontaalvööt seinapinna kaunistamiseks v liigendamiseks

fustanella <fustan´ella 16 s> (it < uuskr foustanela) • etn, tekst albaania ja kreeka meeste rahvarõivaste valgest puuvillasest riidest lühike volditud seelik, algselt pükstel kantava särgi allosa

fuuria <f`uuria 1 s> (ld furia) • müt Rooma kättemaksujumalanna, hirmuäratav naisolend allmaailmast, fuuriaid on samastatud Kreeka erinnüstega; piltl õel, tige naine

gaas1 <g`aas gaasi g`aasi 22e s> (pr gaz, keemik J. B. van Helmonti (1579/80–1644) loodud oskussõna, arvatavasti kreeka sõnast chaos 'kaos') • aine, mille omavahel väga nõrgalt seotud molekulid peaaegu vabalt liikudes täidavad ühtlaselt mis tahes ruumala

gamma <gamma 16 s> (kr)
1. kreeka tähestiku 3. täht Γ, γ; vastab ladina g-le
2. muus heliastmik, astmeliselt üles v alla kulgev helirida oktavi piires, vt ka diatooniline heliastmik, kromaatiline heliastmik
3. fot kontrastsusarv
4. järjestikune rida mingisuguseid ühelaadilisi, kuid üksteisest veidi erinevaid nähtusi, nt hele, külm vm värvide v toonide gamma)
gammadefektoskoopia • füüs meetod metallesemete ja nende keevisõmbluste defektide avastamiseks gammakiirguse abil
gammaglobuliin, γ-globuliin • füsiol immuunglobuliin, vereseerumi valgu koostisaine, mis täidab immuunseerumis antikeha ülesannet
gammakiirgus, γ-kiirgus • füüs gammakvantide voog; kitsamas tähenduses röntgenikiirgusest väiksema lainepikkusega elektromagnetkiirgus
gammaraud, γ-raud • üks raua modifikatsioonidest, milles ta on temperatuuril 906–1401 °C
gammaravi • med kiiritusravi, gammakiirguse rakendamine raviks
gammaspektroskoopia • füüs tuumafüüsika haru, uurib ergastatud aatomituumade gammakiirguse energeetilist (spektraalset) koostist

gasaania <gas`aania 1 s> (< pn Theodoros Gaza, Kreeka õpetlane, u 1400–75/78) • bot ühe- ja mitmeaastaste rohttaimede ning poolpõõsaste perekond (Gazania) korvõieliste sugukonnast

gigant <gig|`ant -andi -`anti 22e s> (kr gigas) • hiiglane, hiid; müt Kreeka müt-s olid gigandid koletislikud hiiglased, maajumalatar Gaia pojad

gigantomahhia <+ m`ahhia 1 s> (kr gigantomachia < gigant + machomai võitlen) • müt Kreeka müt-s gigantide võitlus Olümpose jumalatega

gloss <gl`oss glossi gl`ossi 22e s> (kr glōssa keel; selgitust vajav sõna)
1. tundmatu sõna v väljend; selle seletus v tõlge (eriti kreeka- v ladinakeelse) teksti ridade vahel, serval v all; (pilkav) märkus, ääremärkus, tõlgendav märkus
2. lgv sõna, väljendi v fraasi detailne grammatiline seletus
3. kirj teatav keskaegne 4-realisest motost ja neljast 10-realisest stroofist koosnev luuletus

glükoneus <glük´oneus -e 11 s> (kr Glykōneios < pn Glykon, hellenismiaja luuletaja) • kirj glükooniline värss, Kreeka lüürilises luules esinev neljajalaline värss

gnostitsism <gnostits|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< kr gnōstikos teadmis-, tunnetus-, teadev) • relig hilisantiikajal I–III s ristiusuga rööpselt levinud, idamaiste usundite, Kreeka ja Rooma müstiliste õpetuste sugemeid sisaldavate usuvoolude kogunimetus

gorgo <gorgo 16 s> (kr gorgō < gorgos hirmus, kohutav) • müt Kreeka müt-s hirmuäratav naiskoletis. Vt ka gorgoneion

Graecum est, non legitur [greekum est noon legitur] (ld) • see on kreeka keeles, st pole loetav (võõras keeles vm arusaamatu teksti kohta, sageli irooniliselt)

grekomaania <+ m`aania 1 s> (< ld Graecus kreeklane, kreeka + maania) • Vana-Kreeka kultuuri liialdatud austamine; kõige kreekapärase eelistamine

gretsiseerima <gretsis|`eerima -eerib 28 v> (ld graecari kreeklasi jäljendama, keskld graecizare kreeka keeles rääkima) • kreekapärastama, Kreeka eeskujudel moodustama; muistseid kreeklasi matkima

gretsism <grets|`ism -ismi -`ismi 22e s> (keskld Graecismus < ld Graecus kreeklane, kreeka) • lgv (vana)kreekapärane keelend mõnes muus keeles, kreekapärasus

harpüia <harp´üia 16 s> (kr röövimishimuline)
1. müt Kreeka müt-s tuulevaim, poolnaisena, poolröövlinnuna kujutatud õudne tuulest kiirem olend
2. zool suur kotkasarnane Lõuna-Ameerika röövlind (Harpia harpyja)
3. zool liik nahkhiiri (Harpyionycteris) Indias ja Malai saarestikus

hasapikos <has´apikos -e 11 s> (uuskr chasapikos < chasapis lihunik < trg kasap) • folkl, tants ²/₄-taktimõõdus kreeka meeste kõrtsitants, kujunenud Konstantinoopoli kreeka lihunike tantsust

heeros <h`eeros -e 11~9 s> (kr hērōs kangelane) aj
1. müt Kreeka müt-s pooljumal, jumala ja inimese ühendusest sündinud v pärast surma kõrgema olendina austatud isik
2. kangelane, sangar
3. rüütliturniiride vahekohtunik
4. tseremooniameister

hekatonheirid pl <hekatonh|`eir -eiri -`eiri 22e s> (kr hekatoncheires sajakäelised < hekaton sada + cheir käsi) • müt Kreeka müt-s Uranose ja Gaia 3 poega, 100 käe ja 50 peaga hiiglased

helikon <helikon -i 19 s> (< kr pn Helikōn Helikoni mägi, Kreeka müt-s muusade asupaik, vrd ka helix keerd, spiraal) • muus suur kaelaskantav vaskpuhkpill; kuulub bassirühma

hellenism <hellen|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< kr Hellēnismos kreeklaste jäljendamine, kreekapärasus) • aj XIX s loodud nimetus, millega hrl tähistatakse antiikaja ajaloo- ja kultuuriperioodi alates a-st 323 eKr (Makedoonia Aleksandri surmast) kuni a-ni 30 eKr (Egiptuse langemiseni Rooma võimu alla); perioodi iseloomustab kreekalike ning idamaiste majanduselu-, ühiskonnakorra- ja kultuurielementide segunemine ning Vahemere maade idaosa ja Ees-Aasia orjandusliku ühiskonna kõrgem arenemistase Kreeka polisesüsteemiga võrreldes

hellenist <hellen|`ist -isti -`isti 22e s> (< kr hellēnistēs kreeka keeles rääkiv < hellēn kreeklane), gretsist <grets|`ist -isti -`isti 22e s> (< ld Graecus kreeklane, kreeka) • kreeka filoloog, Vana-Kreeka keele ja kultuuri uurija v tundja

hermafrodiit <hermafrod|`iit -iidi -`iiti 22e s> (< pn Hermaphroditos, Kreeka müt-s jumal Hermese ja jumalatar Aphrodite poeg) • biol sugukaksiklane, mõlemasuguline olend. Vt ka biseksuaal (2), Vastand gonohorist

hesperiidid pl <hesper|`iid -iidi -`iidi 22e s> (kr hesperides < hespera lääs) • müt Kreeka müt-s jumalikud naisolendid, Atlase 4 tütart, valvasid Herale kuuluvat kuldõunu kandvat imepuud

hetairia <het`airia 1 s> (kr hetair(e)ia sõpruskond) aj
1. poliitiline ühing Vana-Kreekas
2. Kreeka uuemas ajaloos salaühing, mis taotles maa vabastamist türklaste võimu alt

heureka <heureka interj> (kr heurēka leidsin) • Kreeka matemaatikule Archimedesele (287–212 eKr) omistatud hüüatus hüdrostaatika põhiseaduse avastamisel; rõõmuhüüatus mingi avastuse v äkki tärganud uue mõtte puhul

hii <h`ii 26 s> (kr chei) • kreeka tähestiku 22. täht Χ, χ; vastab ladina ch-le

hiparh <hip|`arh -arhi -`arhi 22e s> (kr hipparchos < hippos hobune, ratsavägi + archos juht) • aj Makedoonia ratsaväe ülemjuhataja; Ateenas jt Kreeka linnriikides magistraadid, kes juhatasid ratsaväge

humanitas [humaanitas] (ld inimlikkus) • haritus, kultuursus; alguses suursuguse roomlase haridusideaal, mis tähendas eelkõige (kreeka) hariduse kaudu täiustatud inimsust, hiljem omandas filantroopia tähenduse

hüaadid pl <hü`aad hüaadi hü`aadi 22e s> (kr Hyades < hyein vihma sadama) • müt Kreeka müt-s nümfid, Atlase tütred, kes kurvastusest oma venna Hyase tapmise pärast end surmasid ning muudeti seejärel Sõnni tähtkuju tähtedeks, nn Vihmatähtedeks (Eesti rahvaastronoomias Vana Sõel)

hüatsint <hüats|`int -indi -`inti 22e s> (< pn Hyakinthos, Kreeka müt-s kaunis noormees, kelle verest Apollon laskis tärgata lille)
1. bot healõhnaline, paljudes värvitoonides sibullill liilialiste sugukonnast (Hyacinthus)
2. miner läbipaistev punakaspruun v oranž mineraal, tsirkooni erim; sageli kasut vääriskivina

hübriid <hübr|`iid -iidi -`iidi 22e s> (ld hybrida, ibrida ristsugutis) • zool, bot ristand, värd, ristsugutis, geneetiliselt erisuguste vanemate ristumisest v ristamisest saadud järglane; piltl eri osistest koosnev objekt
hübriidauto • tehn auto, mis kasutab liikumiseks mitut energiaallikat (enamasti nii bensiini- kui ka elektrimootorit)
hübriidsõna • lgv liitsõna, mille koostisosad pärinevad eri keeltest, nt automobiil (kreeka k + ladina k)

hüperborealased pl <hüperbor`eala|ne -se -st 12~10? s> (kr Hyperboreioi) • müt põhjamaalased, Kreeka müt-s kaugpõhjas igaveses õndsuses elav rahvas

hüpetraaltempel <+ t`emp|el -li 2e s> (< kr hypaithros katuseta, lahtise taeva all + tempel1) aj, arhit
1. suur katuseta Kreeka sammastempel
2. suur sammastega piiratud õu lahtise taeva all

hybris [hübris] (kr) • Kreeka müütides ja kreeklaste arusaamade järgi enesekindel jultunud ülbus, mis ületab jumaluse seatud piirid, üks suuremaid patte

igrek (< pr i grec kreeka i) van → üpsilon

iiris <iiris -e 9 s> (< pn Iris, Kreeka müt-s jumalate sõnumitooja, isikustatult vikerkaar)
1. anat silma vikerkest
2. bot võhumõõk (Iris), taim võhumõõgaliste sugukonnast, suurte õitega püsik; paljud liigid on aiailutaimed
3. (vn ирис < kr) kok piimast v koorest ja suhkru- v tärklisesiirupist valmistatav helepruun kompvek
4. tekst läikiv v korrutatud puuvill- v siidniit

ikaarilised mängud pl, ikaristlikud mängud pl (< pn Ikaros, Kreeka müütilise taiduri Daidalose poeg) • tsirkuses viljeldav akrobaatika ala: erilistel alustel lamavad akrobaadid žongleerivad jalgade abil esemete ja inimestega

ikaarlane <ik`aarla|ne -se -st 12~10? s> (< pn Ikaaria, väljamõeldud maa < pn Ikaros, Kreeka müütilise taiduri Daidalose poeg) • Prantsuse utopisti É. Cabet’ (1788–1856) teoses „Teekond Ikaariasse“ esitatud utopistliku ühiskonnateooria pooldaja

ioota <ioota 16 s> (kr iōta) • kreeka tähestiku 9. täht Ι, ι; vastab ladina i-tähele; selle tähe nimetusest on eesti keeles kujunenud tähenimetus jott

iridoviirused pl <+ v`iirus -e 11~9 s> (< pn Iris, gen Iridos, Kreeka müt-s jumalate sõnumitooja, isikustatult vikerkaar + viirus) • vet viiest perekonnast koosnev viiruste sugukond (Iridoviridae) , leitud kõigusoojastelt loomadelt ja putukatelt

kabiirid pl <kab|`iir -iiri -`iiri 22e s> , kabeirid pl <kab|`eir -eiri -`eiri 22e s> (kr Kabeiroi) • müt algselt Früügia, hiljem ka Kreeka viljakusjumalad, keda austati ja kummardati salatavadega

kameenid pl <kam|`een -eeni -`eeni 22e s> (ld pl Camenae) • müt Rooma teaduse ning kunsti kaitsejumalannad, samastatud Kreeka muusadega

kapa <kapa 16 s> (kr kappa) • kreeka tähestiku 10. täht Κ, κ; vastab ladina k-le

klassikaline <klassikali|ne -se -st 12 adj> • klassikasse puutuv v kuuluv, klassikale v klassikuile omane; antiiksetele eeskujudele vastav, täiuslik, väärtuslik; piltl tüüpiline, tavakohane
klassikaline filoloogia • antiikse Kreeka-Rooma kultuuriga, eriti kreeka ja ladina keele ning kirjandusega tegelev teadus

koinee <koin`ee 26i s> (kr koinē (dialektos) ühine (keelepruuk)) lgv
1. hellenismi ajal (alates IV s-st eKr) kogu antiikmaailmas levinud kreeka ühiskeel
2. eri murdeid v keeli kõnelevate keelekollektiivide suhtluskeel; ka üks neist murdeist (keeltest) v nende alusel tekkinud keelekuju

koriamb <kori|`amb -ambi -`ambi 22e s> (kr choriambos < choreios tantsu- + jamb) • kirj Kreeka värsijalg, milles trohheuse silbile järgneb jambi silp (– ◡ ◡ –)

korint <kor|`int -indi -`inti 22e s> (< pn Korinthos, Kreeka linn) • väike seemneteta rosin

korintose stiil (< pn Korinthos, Kreeka linn) • arhit hiliseim klassikaline arhitektuuristiil (tekkinud IV s eKr Kreekas); sarnaneb joonia stiiliga, kuid sambaid kaunistab taimemotiividega kapiteel. Vt ka joonia, dooria

korübandid pl <korüb|`ant -andi -`anti 22e s> (kr korybantes) • müt Kreeka usundis deemonlikud olendid, viljakusjumalanna Kybele saatjad ning teenrid, kes metsiku tantsu ning lauluga teenisid jumalannat

krematist <kremat|`ist -isti -`isti 22e s> (kr chrēmatistēs) • aj Kreeka kuninglik kohtunik Ptolemaioste-aegses Egiptuses

kronism <kron|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pn Kronos, Kreeka müt-s titaan, kes neelas alla oma lapsed) • zool lindude kannibalism

krotalon <krotalon -i 19 s> (kr) • muus, aj kumedalt kõlavast materjalist käsilõgisti, mida kasutati Kreeka ja Rooma kultuspidudel

ksii <ks`ii 26 s> (kr xei) • kreeka tähestiku 14. täht Ξ, ξ; vastab ladina x-le

lambda <lambda 16 s> (kr) • kreeka tähestiku 11. täht Λ, λ; vastab ladina l-ile

lapiidid pl <lap|`iit -iidi -`iiti 22e s> (kr Lapithai) • müt Kreeka müt-s tugev hiiglaste hõim Põhja-Tessaalias, võitsid ära kentaurid

lepton <l`epton -i 2e s> (kr < leptos peen, väike)
1. aj Vana-Kreeka väike vaskmünt, Kreeka vääringu allühik; = ¹/₁₀₀ drahmi
2. füüs tugevale interaktsioonile mittealluv elementaarosake

lesbi <lesbi 16 s> (< pn Lesbos, Kreeka saar) • homoseksuaalne naine

lesbiline <lesbili|ne -se -st 12 adj> (< pn Lesbos, Kreeka saar) • lesbidevaheline, naistevaheliselt homoseksuaalne

lesbism <lesb|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pn Lesbos, Kreeka saar), sapfism <sapf|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pn Sappho, kreeka luuletaja, VII–VI s eKr) • naistevaheline homoseksualism. Vt ka tribadism

logograafia <+ gr`aafia 1 s> (< logograaf) • aj varasem Kreeka ajalookirjandus

lootos <l`ootos -e 11~9 s> (kr lōtos) • bot mitut eri liiki kauniõieline taim (Nelumbo) lootoseliste sugukonnast; esineb sageli Egiptuse, Kreeka ja India kunstis stiliseeritult ja sümboolse tähendusega

lotofaagid pl <+ f`aag faagi f`aagi 22e s> (kr lōtophagoi lootosesööjad) • müt Kreeka müt-s muinasjutuline rahvas, kelle valmistatud lilleroa söömise tagajärjel inimene unustas oma kodumaa; piltl unistustemaal viibijad, elust võõrdunud nautlejad

magnet <magnet -i 2e s> (kr Magnētis lithos Magnesia kivi, Kreeka piirkonna järgi) • füüs püsimagnet, püsivalt magneetunud ferromagnetiline keha; piltl miski v keegi ligitõmbav, paeluv

menaadid pl <men|`aad -aadi -`aadi 22e s> (kr sg mainas, pl mainades hullunud) • müt Kreeka müt-s Dionysose kultuse pidustustel naised, kes veinist hullunult tormasid tantsiva jõuguna läbi metsade ja üle mägede. Vt ka bakhant

metoonitsükkel <+ ts`ük|kel -li 2e s> (< pn Meton, tsükli avastaja, V s eKr Kreeka astronoom ja matemaatik) • aj 19 troopilisest aastast (235 sünoodilisest kuust) koosnev ajavahemik, mille järel Kuu faasid langevad samadele kuupäevadele; rakendati antiikajal ajaarvamises

moussaka [mussaaka, mussakaa] (uuskr mousakas < trg musakka < ar musaqqaʿa) • kok Kreeka baklažaani-hakklihavormiroog

müü <m`üü 26 s> (kr my) • kreeka tähestiku 12. täht Μ, µ; vastab ladina m-ile

nemertiinid pl <nemert|`iin -iini -`iini 22e s> (< pn Nemertes, Kreeka müt-s merejumala Nereuse tütar) • zool kärssussid (Nemertea), klass lameloomi, rannikulähedases merevees elavad ussikujulised loomad

neriitiline <neriitili|ne -se -st 12 adj> (< pn Nerites, Kreeka müt-s üks Nereuse poegi) • geogr rannalähedasele madalmerele omane v seda hõlmav

nomos <nomos -e 9 s> (kr) aj
1. kohustav, üldkehtiv ja püsiv elunorm Vana-Kreekas, laiemas tähenduses hõlmas ka teiste rahvaste kombeid ja tavasid
2. Vana-Kreeka seadusandlike komisjonide otsus
3. fil Vana-Kreeka filosoofias maailma- v loodusseadus
4. muus kreeka muusikas meloodiamall, mille alusel muusikud improviseerivad, algselt kultuselaul

nüü <n`üü 26 s> (kr ny) • kreeka tähestiku 13. täht Ν, ν; vastab ladina n-ile

oidipaalne periood (< pn Oidipus, Kreeka müt tegelane) • psühh lapse psühhoseksuaalse arengu periood, u 3.–6. eluaasta. Vt ka anaalperiood, genitaalperiood, latentsiperiood, oraalperiood

olümpiamängud plt <+ mängud m`ängude 22e s> , olümpia <ol`ümpia 1 s> (< pn Olympia, Kreeka kohanimi) sport
1. Vana-Kreekas alates a-st 776 eKr kuni a-ni 394 pKr Olümpia lähedal iga 4 a järel peetud võistlusmängud, mille järgi kujunes Kreeka ajaarvamine, vt ka olümpiaad
2. nüüdisaja suurimad ning pidulikemad rahvusvahelised spordivõistlused; korraldatakse igal 4. aastal

omikron <omikron -i 19 s> (kr o mikron väike o) • kreeka tähestiku 15. täht O, o; vastab ladina lühikesele o-le

omnia mea mecum porto [omnia mea meekum porto] (ld) • kõike, mis mul on, kannan endaga (Kreeka mõttetarga Biase (VI s eKr) välise varanduse vastu ükskõiksust väljendava lause ladinakeelne vaste)

oomega <oomega 1 s> (kr ō mega suur o) • kreeka tähestiku viimane (24.) täht Ω, ω; vastab ladina pikale o-le. Vt ka alfa ja oomega

ostrakon <ostrakon -i 19 s> (kr) • aj savinõu kild, millele vanal ajal kirjutati (pms arved, võlakirjad jne); hulk ostrakone pärineb Kreeka ja Rooma võimu aegsest Egiptusest

ouzo [uuzo] (uuskr) • Kreeka aniisiviin, saadakse alkoholide segust, mis maitsestatakse aniisi- jm seemnetega; umbes 40-promilline, tarvitatakse pms aperitiivina

paideia [paid·eia] (kr) • haridus, kasvatus; Kreeka kultuur vastandina barbarite kultuurile

palliata [palliaata] , fabula palliata [faabula palliaata] (ld „mantlikomöödia“ < ld pallium mantel) • aj, teater Kreeka autori komöödial põhineva ainestikuga v Vana-Rooma komöödia; nimetatud kreeka mantli järgi, mida näitlejad kandsid. Vt ka fabula togata

pegasus <pegasus -e 11 s> (< pn Pegasos, Kreeka müt-s tiivuline hobu, kelle kabjalöögist tekkinud allika vesi olevat luuletajale inspiratsiooni andnud) • piltl luulehobu, luuletajate inspiratsiooni sümbol

peribolos [per·ibolos] (kr) • aj Kreeka templit ümbritsenud suletud püha ala, mida kaunistati kujudega ja kuhu asetati ohvriande

pii <p`ii 26 s> (kr pei)
1. kreeka tähestiku 16. täht Π, π; vastab ladina p-le
2. mat ringi ümbermõõdu ja läbimõõdu suhet tähistav irratsionaalarv (3,14159...), tähis π

pneuma <pneuma 16 s> (kr õhk, tuul, hingus, hing, vaim) • fil Kreeka filosoofia ja meditsiini termin; tähendas algselt erilist, kõige peenemat ja kergemat ainet, mis oli liikuvuse ja elu põhjustaja; kosmilist pneumat samastati elavas kehas toimiva psyche’ga ja teda peeti väeks, mille varal vaim paneb keha toimima

priaapiline <priaapili|ne -se -st 12 adj> (< pn Priapos) • müt Kreeka ja Rooma viljakus- ja sigitusjõujumalale Priaposele omane, tema kultusse puutuv; himur, ihar

pronaos <pron|`aos -aosi -`aosi 22e s> (kr pronaos < pro- + naos tempel) • arhit eeshall Kreeka templis ja varakristlikus basiilikas. Vt ka narteks

prosoodion <pros`oodion -i 19~2e s> (kr prosodion) • aj, muus Kreeka koorilaulu liik, pidulikel rongkäikudel lauldud laul

prostüül <+ st`üül stüüli st`üüli 22e s> (kr prostylos < pro- + stylos sammas) • arhit Kreeka tempel sambareaga fassaadi ees

psii <ps`ii 26 s> (kr psei) • kreeka tähestiku 23. täht Ψ, ψ; vastab ladina ps-ile

psühhagoog <psühhag|`oog -oogi -`oogi 22e s> (kr psychagōgos hingedejuhtija) • müt Kreeka müt-s surnute hingede juhtija allmaailma (eriti jumal Hermes)

püüton <p`üüton -i 2e s> (< pn Python, Kreeka müt-s Apolloni surmatud hiigelmadu) • zool Aafrika, Aasia ja Austraalia troopikas elavate oma saaki kägistades surmavate suurte mürgita madude perekond (Python) boalaste sugukonnast

reduplikatsioon <reduplikatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld reduplicatio kahekordistamine, kordamine)
1. kahekordistumine
2. lgv sõnaosa kordumine grammatilise väljendusvahendina; esineb täielik (nt eesti keeles läkiläki) v osaline reduplikatsioon (nt ladina keeles cucurri, kreeka keeles leloipa)
3. biol kromosoomide arvu kahekordistumine

retsina [retsiina] (uuskr) • piiniavaiguga maitsestatud valge v roosa Kreeka vein

roo <r`oo 26 s> (kr rhō) • kreeka tähestiku 17. täht Ρ, ρ; vastab ladina r-ile

saatür <s`aatür -i 2e s> (kr pn Satyros) • müt kitse pea ja sabaga inimesekujuline olend Kreeka müt-s; nurme- ja metsavaim, Dionysose kaaslane
saatürdraama • kirj Vana-Kreeka mütoloogilise süžeega koomiline näidend, mille koori moodustasid saatürid

sabir <sabir -i 2e s> (tehissõna < hisp saber, pr savoir teadma) • lgv Vahemere sadamais kõneldav segakeel, milles on prantsuse, provansi, hispaania, katalaani, itaalia, kreeka ja araabia keele sugemeid

sanduur <sand|`uur -uuri -`uuri 22e s> (uuskr santouri < trg santur < prs, ar sanṭūr, santūr < aramea p'santerīn < kr psaltērion psalteerium) • muus Kreeka keelpill, meenutab tsitrit

sfinks <sf`inks sfinksi sf`inksi 22e s> (kr pn Sphinx)
1. müt Vana-Egiptuse skulptuuris vaaraod v päikesejumalat sümboliseeriv inimese peaga lõvi kuju, kuningavõimu sümbol; Kreeka müt-s naise pea ja rindadega ning lõvi kehaga tiivuline olend
2. zool karvutu kassi tõug
3. piltl mõistatuslik olend, arusaamatu inimene

sigma <sigma 16 s> (kr) • kreeka tähestiku 18. täht Σ, σ, sõna lõpus ς; vastab ladina s-ile

siima <siima 16 s> (ld sima < simus, fem sima tömbi ninaga) • arhit Kreeka templil renni moodustav lehtornamendiga kaunistatud karniis (vee ärajuhtimiseks)

sileen <sil|`een -eeni -`eeni 22e s> (kr pn Silenos) • müt Kreeka müt-s osalt inimene, osalt hobune; armastas muusikat ja tantsu, nautis veini. Vt ka kentaur

similia similibus gaudent [sim·ilia sim·ilibus gaudent] (ld) • sarnane meeldib sarnasele (kreeka vanasõna ladinakeelne tõlge)

sirtaki <sirt´aki 16 s> (kr) • folkl, tants kreeka rahvatants, hakkas eriti levima helilooja M. Theodorakise meloodiate mõjul

spiritus [spiiritus] (ld) • hing, vaim; lgv hõngus, aspiratsioon
spiritus asper [spiiritus asper] • lgv tugev hõngus, kreeka kirjas kasutatav hõngusmärk ‘
spiritus lenis [spiiritus leenis] • lgv nõrk hõngus, kreeka kirjas kasutatav hõngusmärk ’

tantaal <tant|`aal -aali -`aali 22e s> (< pn Tantalos, Kreeka mütoloogiline tegelane), tähis Ta • keem keemiline element, järjenr 73, aatomm 180,9479, hästi töödeldav hallikas raskmetall; looduses leidub koos nioobiumi ja titaaniga, saadakse tantaaliühendeid süsiniku v vesinikuga redutseerides; tantaali ja selle sulameid kasut elektrotehnikas, aparaadiehituses ja keemiatööstuses

tau <t`au 26 s> (kr) • kreeka tähestiku 19. täht Τ, τ; vastab ladina t-le

teeta <teeta 16 s> (kr thēta) • kreeka tähestiku 8. täht Θ, θ; vastab ladina th-le

telamon <telamon -i 19 s> (< pn, Kreeka mütoloogia tegelane) • arhit Kreeka rakenduskunstis meesfiguurina kujundatud sammas, mis toetab seina v talastikku

titaan <tit|`aan -aani -`aani 22e s> (uusld titanium < kr pl Titanes titaanid, tegelased Kreeka müt-s), tähis Ti • keem keemiline element, järjenr 22, aatomm 47,88; hõbevalge plastne tugev ja korrosioonikindel metall, looduses leidub ainult ühenditena; titaan ja titaani sisaldavad sulamid on väga kuumus- ja korrosioonikindlad; kasut raketi- ja lennukitööstuses, aparaaditööstuses jm

titaanid pl <tit|`aan -aani -`aani 22e s> (kr pl Titanes) • müt Kreeka jumalate vanem põlvkond, Uranose ja Gaia lapsed; titaanid sümboliseerisid stiihilisi loodusjõude; piltl vägilased; väga mõjukad isikud

tolos <tolos -e 9 s> (kr tholos) • aj esialgu arvatavasti sakraalne, hiljem mitme otstarbega Kreeka ümarehitis

triiton2 <tr`iiton -i 2e s> (< kr pn Tritōn)
1. müt Kreeka müt-s mehekujuline mereolend hobusejalgadega v kalasabaga jalgade asemel
2. zool vesilik (Triturus), lapiku sabaga kahepaikne loom sabakonnaliste seltsist

vokatiiv <vokat|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (ld (casus) vocativus < vocare kutsuma) • lgv üttekääne, mis väljendab kõnelist pöördumist kellegi poole (nt kreeka, ladina, läti keeles)

üpsilon <üpsilon -i 19 s> (kr y psilon paljas y, eristamaks seda diftongist oi, mõlemat hääldatakse alates hilisantiigist i-na) • ladina y-tähe, kreeka υ-tähe nimetus; kreeka tähestiku 20. täht Y, υ

xoanon [ks·oanon] (kr kuju, skulptuur) • kunst Kreeka varasest ajajärgust pärinev plokkidest kuju, hrl jumalakuju, enamasti puust ja metalliga kaetud, vahel üle värvitud