[VSL] Võõrsõnade leksikon

abessiiv <abess|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (< ld abesse puuduma) • lgv ilmaütlev kääne; eesti keeles lõpuga -ta, nt tegevuse/ta. Vt ka karitiiv

ablatiiv <ablat|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (ld (casus) ablativus < aufero, perf partits ablatus ära võtma v viima) • lgv alaltütlev kääne; eesti keeles lõpuga -lt, nt töö/lt

adessiiv <adess|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (uusld adessivus < ld adesse juures olema) • lgv alalütlev kääne; eesti keeles lõpuga -l, nt töö/l

allatiiv <allat|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (uusld allativus < ld afferre, perf partits allatus tooma) • lgv alaleütlev kääne; eesti keeles lõpuga -le, nt töö/le

alliteratsioon <alliteratsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ad- + ld littera täht) • kirj luules, harvem proosas kahe v mitme sõna alguskaashääliku kordus, nt millal maksan memme vaeva; moodustab koos assonantsiga eesti regivärsi algriimi

almandiin <almand|`iin -iini -`iini 22e s> (< pn Alabanda, antiiklinn Väike-Aasias) • miner hele- kuni tumepunane vääriskivi, granaadi rauarikas erim; esineb sageli Eesti kristalse aluskorra kivimeis ja rändkivides

amfiboliidid pl <+ l`iit liidi l`iiti 22e s> (< kr amphibolos ebaselge + -liit) • geol valdavalt amfiboolidest koosnevad moondekivimid, levinud kivimitüüp Eesti kristalses aluskorras

apatiit <apat|`iit -iidi -`iiti 22e s> (< kr apatē pettus, eksitus, nimetus tuleneb sellest, et algul oli apatiiti raske eristada teistest mineraalidest) • miner mineraal, mille rikkalik esinemine on seotud pms leeliskivimitega (nt Koola poolsaarel), väga levinud aktsessoorne mineraal ka Eesti aluskorra kivimeis; koosneb kaltsiumfosfaadist, kloorist, fluorist vm lisandeist; töötatakse ümber superfosfaadiks

apositsioon <apositsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld appositio ette v juurde panemine)
1. lgv lisand, nimisõnaline täiend, mis lauses teiste sõnadega väljendab sama mis põhisõna, nt Tallinn, Eesti Vabariigi pealinn
2. biol taimekasvus uute kihtide lisandumine

assonants <asson|`ants -antsi -`antsi 22e s> (pr assonance < ld assonare kajama) • kirj täishäälikukordus pearõhulistes silpides, nt kaksi vaesta lasta; moodustab koos alliteratsiooniga eesti regivärsi algriimi

Baltica [baltika] (< keskld Balticus Balti, Läänemere) • kirj endistes Balti kubermangudes Eesti-, Liivi- ja Kuramaal ilmunud, ka neid käsitlev mujal ilmunud võõrkeelne kirjandus

botriotsiidaris <botriotsiidaris -e 11 s> (< kr bothrion auguke + ld cidaris Pärsia kuningate peakaunistus < hbr kether) • paleont vanim tuntud merisiilik, elas ordoviitsiumis Eesti territooriumi katnud meredes

daativ <d`aativ -i 2e s> (ld (casus) dativus < dare andma) • lgv kääne, mis hrl märgib, millele v kellele tegusõna tegevus v sündmus lauses on kaudselt sihitud (vastab eesti keeles hrl alaleütlevale), nt kirjutasin sõbrale

diatüüpia <+ t`üüpia 1 s> (< dia- + -tüüpia) • kunst monotüüpia alaliik, menetlus, kus õhukese paberi v riide peale tehtud joonis kantakse surve abil aluspinnale (eesti kunstniku M. Laarmani loodud termin)

dünaamiline <dünaamili|ne -se -st 12 adj>
1. füüs dünaamikasse puutuv, liikumisest tingitud
2. tulvil sisemist jõudu, jõuline, hoogne; liikumis- v arenemisvõimeline. Vastand staatiline
dünaamiline geoloogia • geol geoloogia haru, mis käsitleb Maa pinnal ja sisemuses toimivaid geoloogilisi jõude
dünaamiline meteoroloogia • meteor meteoroloogia haru, mis uurib atmosfääri liikumist, lähtudes hüdro- ja termodünaamika võrrandeist; laiemas tähenduses: teoreetiline meteoroloogia, uurib atmosfääris toimuvaid protsesse teoreetilise füüsika meetodeid rakendades
dünaamiline planeerimine • mat matemaatilise planeerimise haru, mis uurib ajas kulgevate v üldse mitmeetapiliste protsesside optimeerimise meetodeid
dünaamiline programm • info programm, mille paiknemine arvuti mälus pole ette määratud
dünaamiline psühholoogia • psühh suund psühholoogias, mis rõhutab vajadust uurida psüühiliste nähtuste ja käitumise motiive, eriti instinkte ja tunge
dünaamiline rõhk
1. lgv hääliku v häälikute rühma esiletõstmine silbis, sõnas v lauses hinguse rõhujõuga (omane ka eesti keelele)
2. füüs löökrõhk
dünaamiline stereotüüp • psühh, füsiol ajutiste seoste süsteem, mis kujuneb kindlate välisärritite mõjul, kui need pidevalt samas järjekorras korduvad

eepos <`eepos -e 11~9 s> (kr epos sõna, lugu, laul) • kirj lugulaul, ulatuslik, enamasti värsivormiline jutustav teos (nt Vana-Kreeka „Ilias“ ja „Odüsseia“, Rooma „Aeneis“, Soome „Kalevala“, Eesti „Kalevipoeg“)

ekstsessiiv <ekstsess|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (< ld excedere välja v ära minema) • lgv väljaütlev, küsimusele kust?, kustpoolt? vastav hilistekkeline nta-lõpuline kääne mõnes läänemeresoome keeles; eesti keeles tuleb ekstsessiivi lõpp esile mõnes määrsõnas, nt kodu/nt, taga/nt

elatiiv <elat|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (< ld efferre, perf partits elatum välja viima) • lgv seestütlev kääne, mille lõpp eesti keeles on -st, nt metsa/st, magama/st

essiiv <`ess|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (< ld esse olema) • lgv olev kääne, mille lõpp eesti keeles on -na, nt inimese/na

Estica [estika] (uusld), Estonica [est·onika] (uusld < keskld pn Estonia Eesti) • bibl Eestit, eestlasi jne puudutavad v Eestiga seostuvad pms võõrkeelsed v välismaal ilmunud materjalid

estitsism <estits|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pn Eesti) • lgv eestipärasus, eesti keelele omane sõna v keeleline konstruktsioon mingis muus keeles

estofiil <+ f`iil fiili f`iili 22e s> (< keskld Esto eestlane, pn Estonia Eesti + -fiil) • eestisõbralik, eesti keelt ja kultuuri harrastav muulane

flekteerima <flekt|`eerima -eerib 28 v> (< ld flectere painutama) • lgv sõna v sõnatüve muutma
flekteeriv keel • lgv keel, kus sõnatuletuses ja eriti -muutmises on oluline osa tüve teisenemisel, nt man : men (inglise k), Hand : Hände (saksa k), jalg : jala (eesti k)

fusioonikeel <+ k`eel keele keelte 13 s> (< fusioon), fusiivne keel (< ld fundo, perf partits fusum valama) • lgv keel, milles sõna morfoloogiliste koostisosade vahelised piirid ei ole selgesti eristatavad, nt eesti keel

galeniit <galen|`iit -iidi -`iiti 22e s> (< kr galena pliimaak) • miner pliiläik, tinahall metalse läikega mineraal, pliisulfiid; tähtsaim pliimaak, mida on leitud ka Eesti vanaaegkonna karbonaatsetes kivimites, vähemal määral kristalse aluskorra kivimeis

gerundiiv <gerund|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (uusld gerundivum < gerundium) • lgv tegusõna teatud käändeline vorm, ladina grammatikas tegusõnast tuletatud omadussõna ndus-lõpuga, väljendab tarvidust v paratamatust midagi teha; des-gerundiiviks on varem nimetatud ka eesti des-infinitiivi, nüüd kasut selle kohta nimetust gerundium

gerundium <ger`undium -i 19~2e s> (ld < gerere kandma) • lgv ladina grammatikas teonimi, mida kasut ainult ainsuse obliikva- e kaudseis käändeis; tinglikult nimet gerundiumiks eesti tegusõna des~tes~es-tunnuselist käändelist vormi, nt lugedes, hakates

gneiss <gn`eiss gneisi gn`eissi 22e s> (sks Gneis)
1. geol koostiselt graniidile lähedane kihiline moondekivim; gneissid on Eesti kristalse aluskorra valdav kivimitüüp
2. med peakärnumus, imikuil esinev korplööve peanahal

grammatiline <gramm´atili|ne -se -st 12 adj> (< grammatika) • lgv grammatikasse kuuluv v puutuv; grammatikal põhinev, keeleõpetuslik
grammatiline kategooria • lgv kindlafunktsiooniline fraasi-, sõna- v muuteelementide klass keele morfoloogia v süntaksi kirjelduses
grammatiline kääne, abstraktne kääne • lgv üldist grammatilist tähendust kandev kääne, näitab pms nimisõna(fraasi) süntaktilist funktsiooni (eesti keeles nimetav, omastav ja osastav). Vt ka semantiline kääne
grammatiline tõlgendamine • jur õigusakti teksti mõtte selgitamine grammatilise analüüsi abil

hebraism <hebra|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< kr hebraios juut, juudi) • lgv heebreapärasus keeles, heebrea keelele omane sõna v lausekonstruktsioon mõnes teises keeles (eesti keeles, nt jaanalind, tuudaimimarjad)

hüaadid pl <hü`aad hüaadi hü`aadi 22e s> (kr Hyades < hyein vihma sadama) • müt Kreeka müt-s nümfid, Atlase tütred, kes kurvastusest oma venna Hyase tapmise pärast end surmasid ning muudeti seejärel Sõnni tähtkuju tähtedeks, nn Vihmatähtedeks (Eesti rahvaastronoomias Vana Sõel)

inessiiv <iness|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (< ld inesse sees olema) • lgv seesütlev kääne; eesti keeles lõpuga -s, nt küla/s

ingliska <`ingliska 1 s> (soome enkeliska < rts engelska inglise (tants)) • folkl, tants angleeside hulka kuuluv eesti, soome ja Skandinaavia rahvatants ²/₄-taktimõõdus

instruktiiv <instrukt|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (uusld instructivus < ld instruere korrastama, varustama, õpetama) • lgv viisiütlev kääne, vastab küsimustele: kuidas?, mil viisil?; eesti keeles esineb ainult rudimentaarselt, nt üksi, pikisilmi, lehvivi hõlmu

instrumentaal <instrument|`aal -aali -`aali 22e s> (< keskld instrumentalis vahendina toimiv < instrument) • lgv vahendikääne; säilinud slaavi keeltes, eesti keeles võib selle käände ülesannet täita komitatiiv, harvem instruktiiv
instrumentaaladverbiaal • lgv abinõumäärus, vahendimäärus, nt lõhkus kirvega puid
instrumentaalmuusika • muus pillidel (muusikainstrumentidel) esitatav muusika, vastand vokaalmuusika

ioota <ioota 16 s> (kr iōta) • kreeka tähestiku 9. täht Ι, ι; vastab ladina i-tähele; selle tähe nimetusest on eesti keeles kujunenud tähenimetus jott

kapral <k`apral -i 2e s> (pr caporal < it caporale < capo pea) • sõj noorema juhtivkoosseisu auaste mõne riigi sõjaväes, ka Venemaal XVII–XIX s; Eesti Vabariigi sõjaväes vanemsõduri auaste. Vt ka jefreitor

kapten <k`apten -i 2e s> (pr capitaine < keskld capitaneus väejuht < ld caput pea)
1. mer laeva ja laevameeskonna juht; merel ja välissadamates riigi, laeva- ja laadungiomaniku seaduslik esindaja
2. sport võistkonna vanem
3. sõj enamiku riikide ohvitseriauaste, mida algselt anti kompaniiülemale; ohvitseri auaste Eesti Vabariigi maa- ja õhuväes
kaptenleitnant sõj • Eesti Vabariigis kolonelleitnandile vastav vanemohvitseri auaste mereväes
kaptenmajor sõj • Eesti Vabariigis majorile vastav vanemohvitseri auaste mereväes

kausaalne <kaus`aal|ne -se 2 adj> (ld causalis < causa põhjus), kausaal- • põhjuslik, põhjus(e)-; lgv põhjust väljendav; med põhjust kõrvaldav
kausaallause • lgv põhjuslause (algab eesti keeles sõnadega sest et, sellepärast et, et)

kindralstaap <+ st`aap staabi st`aapi 22e s> (< kindral- + staap) • sõj riigi relvajõudude juhtimise peamine organ nii rahu kui sõja ajal; allub kõrgemale ülemjuhatajale v kaitseministrile; Eesti kaitsejõudude keskjuhtimisorganit nimet peastaabiks

kliitik <kliitik -u 2 s> (< kr klitikos, mitmetähenduslik grammatiline termin < klinō nõjatan, kallutan) • lgv tüvele liituv morfeem, mis on sõnatüvega nõrgemalt seotud kui nt käände- ja pöördelõpud, nt -ki/-gi (eesti liidepartikkel), tulnud/ki

kollofaan <kollof|`aan -aani -`aani 22e s> (sks Kollophan < kr kolla liim + phainō ilmun, paistan) • miner peitkristalliline kihilise, tiheda v kollomorfse struktuuriga apatiit, värvuselt hallikasvalge, kollane v punakaspruun; kollofaan on setteliste fosforiitide (ka Eesti fosforiitide) peamine koostisosa

kolonel <kolonel -i 19 s> (pr colonel < it colonnello < colonna kolonn (sõdureid)) • sõj vanemohvitseri kõrgeim auaste paljude riikide sõjaväes (ka Eesti Vabariigis)
kolonelleitnant • majori ja koloneli vaheline vanemohvitseri auaste paljude riikide sõjaväes

komandör <komandör -i 19 s> (pr commandeur < commander käskima, juhtima) • sõj väeüksuse ülem mõnes riigis; sõjalaeva ülem Eesti kaitseväes

komitatiiv <komitat|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (< keskld comitativus kaasas käiv, saatev < comire kaasas käima < ld coire) • lgv kaasaütlev kääne (eesti keeles lõpp -ga), nt lapse/ga

konulariidid pl <konular|`iid -iidi -`iidi 22e s> (< kr kōnos käbi, koonus) • paleont väljasurnud alamklass karikloomi (Conularidae); tuntakse ainult nende kuhikukujuliste kodade kivistisi, mida leidub ka Eesti aluspõhjas, nt Kukruse lademes

kordieriit <kordier|`iit -iidi -`iiti 22e s> (< pn P. L. Cordier, Prantsuse geoloog, 1777–1861) • geol rombilises v pseudoheksagonaalses süngoonias kristallunud sinakavärvuseline silikaatmineraal; leidub moonde- ja happelistes süvakivimites (ka Eesti kristalse aluskorra moondekivimeis)

kvartsdioriit <+ dior|`iit -iidi -`iiti 22e s> • miner 10–20% kvartsi sisaldav dioriit, kristalliteraline hall v rohekashall süvakivim; leidub mitmel pool ka Eesti kristalses aluskorras, samuti rändkivides

landesveer <landesv|`eer -eeri -`eeri 22e s> (sks Landeswehr maakaitse), Landeswehr pn • aj Läti alal a-tel 1918–19 tegutsenud baltisaksa sõjaline rühmitus, mis püüdis kukutada Eesti ja Läti rahvuslikke valitsusi ning luua Baltisaksa hertsogiriiki

leenis <leenis -e 9 s> , leenisklusiil <+ klus|`iil -iili -`iili 22e s> (< ld lenis pehme + klusiil), meediaklusiil <+ klus|`iil -iili -`iili 22e s> (< ld fem media keskmine; vahepealne + klusiil) • lgv nõrk sulghäälik, nõrgema õhusurvega ja kõneelundite vähema pingsusega hääldatav sulghäälik eesti keeles, nt b, d, g. Vastand fortisklusiil

liber (ld) • raamat, teose osa (nt ladinakeelse teose või selle osa pealkirjas)
Liber Census Daniae [liber tsensus daanie] (ld pn) • aj ”Taani hindamisraamat”, XIII s-st pärinev pärgamentkoodeks, mis sisaldab mh andmeid Eesti koha- ja isikunimede kohta

liesoon <lies|`oon -ooni -`ooni 22e s> (pr liaison seostus, side) • lgv kahe sõna vahepausita hääldamise puhul eelsõna hääldumatu lõppkonsonandi liitmine järgsõna algusvokaaliga, nt prantsuse keeles mes amis [mezamii] ’mu sõbrad’; eesti keeles ei ole hääldub [eijole]

lobeelia <lob`eelia 1 s> (< pn M. de Lobel, flaami botaanik, 1538–1616) • bot rohkete liikidega taim (Lobelia) rohttaimede ja põõsaste perekonnast kellukaliste sugukonnast; vesilobeelia (Lobelia dortmanna) kasvab ka Eesti järvedes; mõned liigid on aiailutaimed

mark1 <m`ark marga m`arka 22u s> (sks Mark < vanaülemsks marc) aj
1. keskajal Euroopas väärismetalli kaaluühik
2. endine rahaühik mõnes Euroopa riigis nt Saksa mark, lüh DEM; Soome mark, lüh FIM
3. Eesti Vabariigi rahaühik a-tel 1919–27

mink1 <m`ink mingi m`inki 22e s> (ingl mink naarits) • zool ameerika naarits (Mustela vison), poolveelise eluviisiga väike kiskjaline, algselt elas looduses Põhja-Ameerika parasvöötmes, tänapäeval kasvandustest lahtipääsenuna üle kogu Eesti

oligoklass <oligokl|`ass -assi -`assi 22e s> (< oligo- + kr klasis murdumine) • miner plagioklasside hulka kuuluv hele päevakivi; kristallub trikliinses süngoonias; levinud mineraal Eesti kristalse aluskorra moonde- ja tardkivimeis

optimaalsus <optim`aalsus -e 11~9 s> (< optimaalne) • parimus, parim seisund
optimaalsusteooria • lgv 1990. aastail alguse saanud keeleteooria, mille tuumaks on variantsete keelendite kirjeldamine universaalsete kitsenduste kaudu, põhiväide on, et puuduvad ideaalsed keelevormid, mis ei rikuks ühtki kitsendust; on üksnes optimaalsed keelevormid, mis rikuvad keelespetsiifilist hierahiat vähimal määral (nt eesti keeles on kitsendused ä-le, ö-le, ü-le, mis ei luba neil esineda omasõnades esisilbist kaugemal)

oraal <or`aal oraali or`aali 22e s> (< keskld oralis suuline, suu- < ld os, gen oris suu) • lgv suuhäälik (eesti keeles kõik häälikud peale ninahäälikute), häälik, mille hääldamiseks tarvilik õhuvool kulgeb läbi suu. Vt ka nasaal

ortogneiss <+ gn`eiss gneisi gn`eissi 22e s> (< orto- + gneiss) • geol gneiss, mis on tekkinud tardkivimite (nii intrusiivide kui ka efusiivide) moondel; laialdaselt levinud Eesti kristalses aluskorras. Vt ka paragneiss

paater <p`aat|er -ri 2e s> (< ld pater isa)
1. relig mungaks pühitsetud katoliku ordupreester; kõnek katoliku preester, vt ka pater
2. etn eesti rahvarõivais mitmest helmereast ja mitmest kannaga hõberahade reast koosnev kaelakee

paradigma <paradigma 16 s> (< kr paradeigma eeskuju, näide)
1. lgv sõna muutevormistik (nt eesti keele käändsõna paradigmas on 14 käänet ning kaks arvu - ainsus ja mitmus); omavahel paradigmaatilistes suhetes olevate keeleüksuste klass
2. teadusloos: püsiv ja üldtunnustatud mõistete, seaduste ja meetodite süsteem, millel rajaneb teadusliku uurimise ja teadusalade õpetamise tava

paragneiss <+ gn`eiss gneisi gn`eissi 22e s> (< para- + gneiss) • geol settekivimite moondel tekkinud gneiss; koostiselt pms alumogneisid; laialt levinud Eesti kristalses aluskorras. Vt ka ortogneiss

partitsiip <partits|`iip -iibi -`iipi 22e s> (ld participium) • lgv kesksõna, eesti keeles pöördsõna käändeline vorm, võib olla muutumatu (nud-, tud-kesksõna) v käänduv (v-, tav-kesksõna); kasut nt omadussõna funktsioonis v liitaegade moodustamisel

penn <p`enn penni p`enni 22e s> (keskalamsks penninc)
1. maj Suurbritannia peenrahaühik (= ¹/₁₀₀ naelsterlingit), vt ka penny
2. aj väheldane hõbemünt (algul u 1,5, hiljem 0,5 g); Eesti Vabariigi algusaastate paberraha (¹/₁₀₀ marka)

possessiivsufiks <+ sufiks -i 2e s> (< possessiivne + sufiks) • lgv liide, mis käändelõppude järel nimisõna külge liitununa tähistab kuuluvust, omamist (nt soome keeles auto-si = sinu auto); eesti keeles leidub pms regivärssides (näol-da-sa = oma näo poolest)

prolatiiv <prolat|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (< ld perf partits prolatus esile toodud, edasi kantud) • lgv kääne, mis väljendab midagi mööda liikumist (nt eesti keeles meritsi, maitsi)

prosodeem <prosod|`eem -eemi -`eemi 22e s> (< prosoodia) • lgv prosoodiline kõneüksus (nt eri välted eesti keeles)

reduplikatsioon <reduplikatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld reduplicatio kahekordistamine, kordamine)
1. kahekordistumine
2. lgv sõnaosa kordumine grammatilise väljendusvahendina; esineb täielik (nt eesti keeles läkiläki) v osaline reduplikatsioon (nt ladina keeles cucurri, kreeka keeles leloipa)
3. biol kromosoomide arvu kahekordistumine

regulaarvägi <+ vägi v`äe väge v`äkke 21 s> (< regulaarne) • sõj riigi relvastatud jõud, mille põhiülesanne on nii rahu- kui ka sõjaajal riigi relvastatud kaitsmine; komplekteeritakse tegevteenistuses olevate sõjaväelastega, mida sõja korral võidakse täiendada mobiliseeritud reservväelastega; Eesti Vabariigi regulaarväge nimetatakse ametlikult kaitseväeks. Vt ka irregulaarvägi

rentei <rent`ei 26 s> (sks Rentei < pr rente aastatulu) • aj riigikassa osakonna nimetus endisaegsel Eesti- ja Liivimaal

Rev. {lüh ld sõnast reverendus, eesti sõnast reverend}

ricotta [rik·otta] (it ülekeedetud), ka rikota <rik´ota 16 s> • kok Itaalia päritolu pehme värske vadakujuust (sarnaneb Eesti kodujuustuga)

seersant <s`eers|`ant -andi -`anti 22e s> (pr sergent < keskld serviens < ld servire teenima) • sõj allohvitseri auaste paljude riikide sõjaväes, ka Eesti kaitseväes; allohvitseride üldnimetus; jur, aj Prantsusmaal kohtutäitur

seismiline <seismili|ne -se -st 12 adj> (< kr seismos värisemine, maavärin) • geogr maavärinasse puutuv, maavärinaga seotud
seismiline intensiivsus • maavärina tugevus vaatluspaigast sõltuvalt; intensiivsusega hinnatakse maapinna võnkumist selle mõju järgi inimestele, ehitistele ja loodusele; mõõdetakse enamasti 12-astmelisel skaalal: 1 (mitte tunnetatud) kuni 12 (täielik destruktsioon), ühik eesti keeles pall
seismiline sündmus • seismilisi laineid tekitav nähtus (maavärin, lõhkamine, plahvatus, vulkaaniline sündmus jne)

semantiline <sem´antili|ne -se -st 12 adj> (kr sēmantikos tähendav, tähistav) • tähenduslik
semantiline kääne • lgv kääne, mis kannab piiritlevat tähendust, eesti keeles kõik kohakäänded ja saav, rajav, olev, ilmaütlev ja kaasaütlev kääne. Vt ka grammatiline kääne
semantiline roll • lgv lauses verbiga märgitud tegevuse, sündmuse, situatsiooni osalised, (toimumis)koht, -viis jms, nt agent, kogeja, objekt, koht, suund, instrument
semantiline teooria • esteetikas teooria, mille järgi kunst on teatud sümbolisüsteem
semantiline teraapia • psühh emotsionaalse laenguga sõnade väärade tõlgenduste parandamine

supiin <sup|`iin -iini -`iini 22e s> (ld supinum) • lgv ma-tegevusnimi (eesti keeles); eesmärki väljendav verbivorm ladina ja mõnes teises indoeuroopa keeles, nt salutatum ire ladina 'tervitama minema'

supletiivne <suplet`iiv|ne -se 2 adj> (< keskld suppletivus täiendav < ld supplere täitma, täiendama) • lgv muutevormides eri juuri omav, nt eesti keele verb minema – lähen

supletiivsus <suplet`iivsus -e 11~9 s> (< supletiivne) • lgv sõna muutevormide moodustumine eri juurtest, eesti keeles nt minema – lähen

tabulaadid pl <tabul|`aat -aadi -`aati 22e s> (< ld tabula laud, tahvel) • paleont väljasurnud koloonialiste korallide alamklass vanaaegkonnast; Eesti aluspõhjas leidub tabulaatide kivistisi Oandu lademest alates

terminatiiv <terminat|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (< ld terminare piirama, piiritlema < terminus piir) • lgv rajav kääne, mille lõpp eesti keeles on -ni, nt metsa/ni

torpar <t`orpar -i 2e s> (soome torppari < rts torpare) • aj Rootsi ja Soome kehviktalupoeg, lähedane Eesti popsile

traditsionaal <traditsion|`aal -aali -`aali 22e s> (< ingl traditional traditsiooniline) • muus põlislaul v -viis, rahvalik laul v viis, mille autorit ei teata; ei kasutata eesti rahvalaulu v -viisi kohta

translatiiv <translat|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (< ld translativus ülekandev v -kantud < transferre üle kandma) lgv
1. saav kääne, väljendab kellekski v millekski saamist v muutumist, eesti keeles lõpp -ks, nt ema/ks
2. omaduse v seisundi teket v süvenemist väljendav verb, nt vananema

tremulant <tremul|`ant -andi -`anti 22e s> (< keskld tremulare värisema < ld tremere) • lgv värihäälik, häälduselundeis õhuvoolu pideva kiire tõkestamise ja vallandamise abil moodustatav kaashäälik, nt eesti keeles r

veebel <v`eeb|el -li 2e s> (< sks (Feld)webel, Weibel allohvitser) • sõj allohvitseri auaste Eesti kaitseväes. Vt ka veltveebel

veermaht <v`eerm|`aht -ahti -`ahti 22e s> (sks pn Wehrmacht kaitsejõud) • sõj, aj hitlerliku Saksamaa relvajõudude Wehrmachti eesti keele pärane kuju a-tel 1935–45