[VSL] Võõrsõnade leksikon

aktsent <akts|`ent -endi -`enti 22e s> (ld accentus)
1. rõhutamine, rõhuasetus
2. lgv rõhk, hääliku v häälikute rühma esiletõstmine silbis, sõnas v lauses; võõrapärane hääldusviis, mingi keele häälikute tahtmatu moonutamine isiku poolt, kellele see keel on võõras
3. muus rütmiline rõhk, üksikute helide v akordide rõhutamine
4. trük rõhumärk, liik diakriitilisi märke: akuut, graavis jt
5. kirj olulise esiletõstmine sõnastusliku rõhuasetusega

arpedžo <arp´edžo 16 s> (it arpeggio harfitaoliselt) • muus akordi helide esitamine üksteise järel (alates madalaimast), seda tähistab akordi ees olev laineline püstjoon

artikulatsioon <artikulatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld articulare liigendama; selgesti hääldama < articulus liige; lõik)
1. anat liiges, kahe luu (v kõhre) vaheline ühend
2. lgv hääldus, häälikute moodustamine kõneelunditega
3. muus laulmisel häälikute hääldamise viis, üksikute helide ühendamise või esiletoomise moodus
artikulatsioonibaas • lgv hääldusalus, igale keelele v murdele omane häälduselundite asend ja toimimissuund häälikute moodustamisel

atonaalne <+ ton`aal|ne -se 2 adj> (< a- + tonaalne) • muus tonaalsuseta; nt muusika, kus on loobutud helide sõltuvusest põhihelist, samuti harmoonilisest seosest akordi moodustamisel ja meloodia kujundamisel

atonaalsus <+ ton`aalsus -e 11~9 s> (< a- + tonaalsus) • muus helistikutus e tonaalsusetus, üksikute helide ja akordide olenematus põhihelist

auskultatsioon <auskultatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld auscultatio kuulamine) • med, vet kuulatlus, kopsudes, südames jm kehas tekkivate helide kuulamine palja kõrvaga v kuulatlustoru (stetoskoobi) abil

bioakustika <+ ak´ustika 1 s> (< bio- + akustika) • biol bioloogia haru, mis uurib loomade hääli, helide vahendusel suhtlemist ja helilokatsiooni abil ruumis orienteerumist

diatoonika <diatoonika 1 s> (< kr diatonikos diatooniline) • muus kõlalises lähisuguluses olevate helide kogum, mis kõrguslikult järjestatuna moodustab diatoonilise heliastmiku

enharmonism <+ harmon|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< en- + harmoonia) • muus erinimeliste ja erinevalt noteeritavate helide samakõlalisus tempereeritud helisüsteemis

enharmoonia <+ harm`oonia 1 s> (< en- + harmoonia) • muus võimalus tempereeritud helisüsteemi helide kõrgust muutmata muuta nende kirjutusviisi ja nimetust

fonendoskoop <+ sk`oop skoobi sk`oopi 22e s> (< fono- + endo- + -skoop) • med helisid tugevdava resonaatoriga riist inimese kehas (eriti südames ja kopsudes) tekkivate helide kuulatlemiseks

fonoskoop <+ sk`oop skoobi sk`oopi 22e s> (< fono- + -skoop) • med riist inimese kehas tekkivate helide tajumiseks; koosneb kuulatlustorust ja mikrofonist

funktsionaalsus <funktsion`aalsus -e 11~9 s> (< funktsionaalne) • otstarbekus, toimivus; muus helide v heliühendite vastastikune sõltuvus, vt ka tonaalsus

hüperakuusia <+ ak`uusia 1 s> (< hüper- + kr akousis kuulmine) • med haiguslikult suurenenud kuulmiserksus, mille korral valjude helide kuulmine on valulik (kaasneb nt näonärvihalvatusega)

klaster <kl`ast|er -ri 2e s> (ingl cluster kobar)
1. mat alamhulk
2. info kõvakettal korraga hallatav loogikaline mäluüksus; koos töötavate ühetüübiliste seadmete rühm
3. muus kobarakord, lähestikuste helide kooskõla
4. keem → klastrid

konsonants <konson|`ants -antsi -`antsi 22e s> (ld consonantia) • muus kokkusobivate helide kooskõla v järgnevus. Vastand dissonants

konsoon <kons|`oon -ooni -`ooni 22e s> (pr consonance) • muus kooskõla, ühel ajal kõlavate helide kogum. Vt ka unisoon, dusoon, akord, klaster (3)

kromatism <kromat|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< kr chrōmatikos värvi-) • värvilisus; muus kromaatiliste helide kasutamine, helide pooltooniline järgnevus

meloodia <mel`oodia 1 s> (< kr melōidia laulmine, koorilaul < melos viis + ōidē laul) • muus viis, helide järjestus, mis sisulises seoses olevaist helidest moodustab muusikalise mõtte

mensuraalnoodikiri <+ kiri kirja k`irja 24u s> (< mensuur) • aj, muus keskaegsed noodimärgid, mis üsna keeruka süsteemi abil näitasid juba ka helide kestust; olid kasutusel u 1250–1600 a

onomatopöa <onomatop`öa 26 s> (kr onomatopoiia < onoma nimi + poiein tegema, looma) • lgv häälte, helide jäljendamine sõna moodustamisel, nt peoleo, plaksatama

pantonaalsus <+ ton`aalsus -e 11~9 s> (< pan- + tonaalsus) • muus kõikide helide võrdväärsus; A. Schönbergi kasutatud nimetus atonaalsuse kohta. Vt ka atonaalne

pizzicato [pitsikaato] (it sõrmitsedes), lüh pizz. • muus helide tekitamine poogenpillidel sõrmega tõmmates; vastav märge noodikirjas

register <reg`ist|er -ri 2e s> (sks Register < keskld registrum < ld regesta nimistu, loetelu, register < regerere tagasi viima, üles märkima)
1. loend, nimestik; sisujuht, tähestikuline märksõnaloend raamatus, indeks (2)
2. muus orelis, harmooniumis, akordionis ühise tämbriga helide rühm ja seda tekitavad ühetüübilised viled v keeled; inimhääle heliulatuse lõik, millele on iseloomulik ühesugune kõlavärving
3. mer tsiviillaevu ja nende ehitamist kontrolliv ning neid klassifitseeriv asutus
4. info salvesti andmeüksuste säilitamiseks automaatika- ja andmetöötlusseadmeis; suur- v väiketähtedele vastav märgistiku v klaviatuuri osa

relatiivne <relat`iiv|ne -se 2 adj> (pr relatif < ld relativus seostuv, suhteline) • suhteline, vastand absoluutne; lgv siduv
relatiivne kuulmine • muus inimese võime kuulmise järgi eristada ja määrata meloodias ja kooskõlades helide kõrgussuhteid ning neid võimalikult täpselt esitada
relatiivne kõrgus • geod suhteline kõrgus, maapinna lagipunkti kõrgus pinnavormi jalamist, naaberoru põhjast v ümbritsevast tasandikust
relatiivne viga • mat ligikaudsel arvutamisel tekkida võiv suhteline viga (protsentides)

retrograad <retrogr|`aad -aadi -`aadi 22e s> (< ld retrogradus tagurpidi liikuv < retrogradi tagurpidi liikuma) • pol tagurlane, progressi vastane; muus nn vähikäik, motiivi v teema helide tagurpidine järjestus

seeria <s`eeria 1 s> (ld series rida) • sari, samalaadsete esemete v nähtuste rida v rühm; ühise temaatika vm tunnuse poolest kokkukuuluvate ühesuguse kujundusega teoste kogu; geol regionaalse stratigraafilise liigestuse üksus
seeriamuusika • muus nüüdismuusika liik, mis põhineb seeriatehnikal: peale helide kõrguse võib helilooja allutada põhireale e seeriale helide pikkuse, tugevuse, tekitamise viisi, tämbri ja lähtekoha ruumis
seeriatootmine • maj saritootmine, toodete valmistamine ühetüübiliste korduvate partiide kaupa

stetoskoop <+ sk`oop skoobi sk`oopi 22e s> (< kr stēthos rind + -skoop) • med kuulatlustoru, riist patsiendi kehas tekkivate helide kuulatlemiseks

sünesteesia <sünest`eesia 1 s> (< kr synaisthēsis eri meeltega koos tajumine < sün- + aisthēsis tajumine, tundmine) • psühh erutuse levimine mingi teise närvikeskuse alale, nt nägemisaistingu tekkimine kuulmismeele ärritamisel, st värvi tajumine helide puhul; kirj eri meelte aistinguid märkivate sõnade tavavastane ühendamine, nt helisev vaikus

temperatsioon <temperatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld temperatio õige suhe < temperare segama) • muus häälestus, helisüsteemi astmete vaheliste suhete reguleerimine, helide kõrguse täpne kindlaksmääramine

toon <t`oon tooni t`ooni 22e s> (ld tonus < kr tonos pinge, rõhk, helikõrgus)
1. füüs kindla kõrgusega heli
2. muus kindla kõrgusega heli, mis tekib heliallika harmoonilise võnkumise tagajärjel; heli koostisosa, helide kõrguse vahe mõõtühik
3. lgv kõne- v häälevarjund, mis paljudes keeltes eristab ühesugustest häälikutest koosnevate sõnade tähendust
4. kunst värvivarjund
5. piltl maneer, käitumisviis, hea komme
puhastoon • muus ülemtoonideta heli

ventiil <vent|`iil -iili -`iili 22e s> (sks Ventil < keskld ventilis tuule < ld ventus tuul)
1. tehn seadis auru, gaasi v vedeliku ühesuunalise voolu reguleerimiseks ja sulgemiseks
2. muus vaskpuhkpilli seadis eri kõrgusega helide tekitamiseks
3. el elektrovaakum- v pooljuhtseadis, mille elektrijuhtivus sõltub voolu suunast; kasut vahelduvvoolu alaldamiseks