[VSL] Võõrsõnade leksikon

aašram <`aašram -i 2e s> (sanskr āśrama koht usutoiminguteks < ā- poole, juurde + śrama pingutus, väsitav töö) relig
1. hindude erakla, parim paik mokša poole püüdlemiseks
2. inimese elujärk hinduismis, eristatakse nelja aašramit: õpilane, pereisa, metserak, rändaskeet

abstraktsioon <abstraktsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (keskld abstractio < ld abstrahere eemale tõmbama) loog
1. abstraheerimine, mõistuslik menetlus, milles tegelikkuses esinevaist asjust ja nähtustest lahutamatuid omadusi, külgi v seoseid vaadeldakse eraldi, andes neile iseseisva mõiste kuju
2. mõiste v teoreetiline üldistus, mis kujuneb inimese mõtlemise, abstraheeriva tegevuse tulemusena. Vt ka abstraheerima

adamiit <adam|`iit -iidi -`iiti 22e s> (< pn Aadam), aadamlane <`aadamla|ne -se -st 12 s> • relig algselt inimese paradiisliku seisundi taastamist taotlevate kristlike usuvoolude liige (hiljem kasutatud ka teiste liikumiste kohta)

akommunikatiivsus <+ kommunikat`iivsus -e 11~9 s> (< a- + kommunikatiivne) • psühh inimese võimetus oma sisemaailma teistele avada

aktseleratsioon <aktseleratsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld acceleratio kiirustamine) • kiirenemine; kiiruse suurenemine ajaühikus; psühh, füsiol (inimese v põlvkondade) arengu kiirenemine. Vastand retardatsioon

alkotest <+ t`est testi t`esti 22e s> (< alkohol + test) • med hingamisnäitude põhjal inimese alkoholitarvituse kontroll

allohooria <+ h`ooria 1 s> (< allo- + -hooria) • bot tegurlevi, taime levimisalgete eemalekandumine tuule (anemohooria), vee (hüdrohooria), loomade (zoohooria) v inimese (antropohooria) vahendusel

amnion <`amnion -i 19~2e s> (kr) • anat, zool lootevesikest, õhukeseseinaline lootevedelikuga täidetud põis inimese ja selgroogsete mõnede klasside loodetel

amülaas <amül|`aas -aasi -`aasi 22e s> (< kr amylon tärklis + -üül) • füsiol ensüüm, mis lõhustab tärklist ja glükogeeni, muutes need dekstriinideks ja maltoosiks; sisaldub loom- ja taimorganismides, ka inimese süljes

anatoomia <anat`oomia 1 s> (< kr anatomē lahtilõikamine) • taimede (taimeanatoomia), loomade (loomaanatoomia) ning eriti inimese organismi ja selle elundite ehitus, seda uuriv teadus

anatoomikum <anatoomikum -i 19 s> • asutus v hoone inimese anatoomia õpetamiseks ja uurimiseks, lahkamisasutus

androliit <+ l`iit liidi l`iiti 22e s> (< andro- + -liit) • arheol inimese kivistunud luukere, fossiilne skelett

ankülostomoos <ankülostom|`oos -oosi -`oosi 22e s> , ankülostomiaas <ankülostomi|`aas -aasi -`aasi 22e s> • med kidausstõbi, inimese soolestikus parasiteeriva kidaussi e ankülostoomi põhjustatud haigus

ankülostoom <+ st`oom stoomi st`oomi 22e s> (< kr ankylos kõver, paindunud + stoma suu, ava) • biol inimese soolestikus parasiteeriv kidauss

antropo- (< kr anthrōpos inimene) • inimese-, inim-

antropofüüt <+ f`üüt füüdi f`üüti 22e s> (< antropo- + -füüt) • bot inimkaasleja, võõrtaime liik, mis levib kas inimese tahtmata v teda levitatakse tahtlikult. Vt ka hemerofiil

antropogeenne <+ g`een|ne -se 2 adj> (< antropo- + -geenne) • inimtekkeline, inimese loodud, tema mõjul tekkinud v muutunud

antropogenees <+ gen|`ees -eesi -`eesi 22e s> (< antropo- + genees) • antr inimese põlvnemine; antropoloogia haru, mis käsitleb inimese põlvnemist

antropogoonia <+ g`oonia 1 s> (< antropo- + -goonia) • relig usuline nägemus inimese algupärast

antropograafia <+ gr`aafia 1 s> (< antropo- + -graafia) antr
1. inimese keha ja luude graafiline kujutamine
2. üksikute inimrasside ja rahvaste kirjeldamine

antropohoor <+ h`oor hoori h`oori 22e s> (< antropo- + kr chōreō levin) • bot inimese poolt võõrsilt sissetoodud ja kultuuri mõjul püsiv taimeliik

antropoloogia <+ l`oogia 1 s> (< antropo- + -loogia) • inimeseteadus, mis käsitleb inimlaste e hominiidide teket ja kujunemist ning nüüdisaegseid morfoloogilisi inimtüüpe, inimese morfoloogilisi, füsioloogilisi, soolisi ja vanuselisi eriomadusi. Vt ka kultuuriantropoloogia, rassiteadus

antropomeeter <+ m`eet|er -ri 2e s> (< antropo- + -meeter) • antr, tehn riist inimese keha teaduslikuks mõõtmiseks

antropomeetria <+ m`eetria 1 s> (< antropo- + -meetria) • antr üks antropoloogia uurimismeetodeid, inimese kehaosade, luude ja kolju mõõtmine

antropoökoloogia <+ l`oogia 1 s> (< antropo- + ökoloogia), humaanökoloogia <+ l`oogia 1 s> (< ld humanus inimese- + ökoloogia) • ökol inimese kohanemist ning mõju looduslikele ja kultuurökosüsteemidele uuriv ökoloogia haru

aparaat <apar|`aat -aadi -`aati 22e s> (ld apparatus ettevalmistus(ed), varustus)
1. keeruka ehitusega riist, mis teeb teatavat tööd osalt v täiesti iseseisvalt
2. seade, mille ülesanne on pms informatsiooni hankida, töödelda ja inimesele v tehnosüsteemile kasutatavaks muundada
3. mingit haldus- vm ala teenindavad asutused v nende süsteem
4. inimese, looma v taime üht talitlust teostav elundkond, nt kuulmisaparaat, seedeaparaat
teaduslik aparaat • selgitavad märkused ja materjalid teadusliku töö v teostekogu juurde

apendiks <ap´endiks -i 2e s> (uusld appendix < ld riputis, lisand < appendere külge riputama) • anat laiemas tähenduses: lisa, ripik; kitsamas tähenduses: inimese ussripik e ussjätke

apertseptsioon <apertseptsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ad- + perceptio käsitamine, tajumine) • psühh taju sõltuvus inimese psüühilisest seisundist, kogemustest jm

arahnoos <arahn|`oos -oosi -`oosi 22e s> (< kr arachnē ämblik, ämblikuvõrk) • med, zool inimese ja loomade parasitaarhaigus (nt sügelised), mille tekitajad kuuluvad ämblikulaadsete klassi (lestalised, puugid)

artefakt <artef|`akt -akti -`akti 22e s> (< ld arte kunstlikult + factum tehtud) • inimese poolt teadlikult kindlaks otstarbeks olemasolevast materjalist valmistatud ese; ürgaegne kivi- v luuriist; biol mõnikord organismi uurimisel tekitatav moodustis v protsess, mis pole hrl organismile omane

askariidid pl <askar|`iid -iidi -`iidi 22e s> (kr askaris, pl askarides) • zool solkmed, perekond soolenugilisi ümarusside klassist (Ascaridae), parasiteerivad inimese ja selgroogsete loomade sooltes

aspergilloos <aspergill|`oos -oosi -`oosi 22e s> (< uusld) • med, vet inimese, lindude, mesilaste, harvem teiste loomade nakkushaigus, mille tekitajaks on hallitusseen (Aspergillus)

astraalkeha <+ keha 17i s> (< astraalne) • inimese mittemateriaalne eeterkeha (spiritismis)

atributsioon <atributsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld attribuere omistama) • kirj, kunst anonüümse v pseudonüümse teose omistamine mingite tunnuste v allikate põhjal teatavale autorile, autori (ka teose loomise aja ning koha) tuvastamine; psühh inimese iseloomujoonte, kavatsuste jne järeldamine tema käitumisest

audiomeeter <+ m`eet|er -ri 2e s> (< audio- + -meeter) • med, tehn elektroakustiline aparaat inimese kuulmisteravuse määramiseks

autarkia <aut`arkia 1 s> (< kr autarkeia enesega rahuldumine, sõltumatus) • maj, pol riigi v riikide rühma majanduspoliitika, mis taotleb rahvusliku majanduse sõltumatust kaupade, toorme jm sisseveost; fil küünikutele ja stoikutele inimese õnne jaoks vajalik maksimaalne sõltumatus maailmast

automaatika <automaatika 1 s> (< kr automatos ise toimiv) • tehn teaduse ja tehnika haru, mis tegeleb inimese vahetu osavõtuta toimuvate tehniliste protsesside juhtimise ja kontrollimise meetodite ja vahenditega

automaatjuhtimine <+ j`uhtimi|ne -se -st 12 s> (< automaatne) • tehn automaatika haru, mis käsitleb masinate, seadmete jm inimese vahetu osavõtuta juhtimise meetodeid ja süsteeme

automaatliin <+ l`iin liini l`iini 22e s> (< automaatne) • tehn automaatseist töömasinaist, teisaldusseadmeist ning juhtimis-, reguleerimis- ja kontrollaparatuurist koosnev kogum toote valmistamiseks ilma inimese vahetu osavõtuta

automaatne <autom`aat|ne -se 2 adj> (ingl automatic < kr automatos) • isetöötav, isetoimiv, inimese vahetu osavõtuta kulgev v toimiv; masinlik, tahtmatu
automaatne tõlkimine • masintõlge, teksti tõlkimine ühest keelest teise arvuti abil

avataara <avataara 16 s> (sanskr avatāra laskumine), ka avatar <avatar -i 19 s>
1. relig India müt-s ja hinduismis jumaluse maapealne kehastus inimese vm elusolendi kujul (inkarnatsioon)
2. info kasutaja kahe- või kolmedimensiooniline graafiline kujutis virtuaalmaailmas

biheiviorism <biheivior|`ism -ismi -`ismi 22e s> (ingl behaviourism < behaviour käitumine)
1. psühh käitumispsühholoogia, XX s 1. poole (eelkõige Ameerika) psühholoogia positivistlik suund, mis põhjendab inimeste ja loomade käitumist välismaailmast saadavate ärritustega
2. fil loogiline v analüütiline biheiviorism lähtub veendumusest, et kõik väited, milles sisalduvad viited inimese v looma psüühikale, saab ilma mõtet muutmata ümber sõnastada väideteks, mis kirjeldavad tema käitumist v organismi seisundit

bioenergeetika <+ energeetika 1 s> (< bio- + energeetika)
1. biol biokeemia haru, mis termodünaamika seadustest lähtudes käsitleb energiavahetust elusorganismides
2. psühh inimese kehasiseste peamiste energiastruktuuride kasutamine eluenergia suurendamiseks

biomeetriline <+ meetrili|ne -se -st 12 adj> • biol, mat biomeetrial põhinev
biomeetriline pass • inimese biomeetrilisi tunnuseid (näopilt, sõrmejälg jm) sisaldav isikudokument
biomeetriline geneetika • biol geneetika haru, mis uurib pms pidevalt muutlike tunnuste päritavust

biorütmika <+ rütmika 1 s> (< bio- + rütmika) • füsiol õpetus, mis väidab, et inimese füüsilistes ja vaimsetes eluavaldustes ning tundeelus esineb sünnihetkel algav mehaanilise seaduspärasusega korduv perioodilisus

blastotsüst <+ ts`üst tsüsti ts`üsti 22e s> (< kr blastos idu, võrse, pung + tsüst) • biol lootepõieke, inimese jt imetajate loote varajane arenguaste

brahhükefaalne <+ kef`aal|ne -se 2 adj> (< brahhü- + kefaalne) • anat lühipealine (inimese kohta, kelle kolju laiuse % kolju pikkusest on üle 80). Vastand dolihhokefaalne

büst <b`üst büsti b`üsti 22e s> (pr buste < ld bustum haud, hauakamber) • kunst rinnakuju, inimese pea plastiline kujutis koos õlapartii v poole figuuriga; (naise) rinnapartii

daimonion <daim´onion -i 19 s> (kr) • fil Vana-Kreeka filosoofi Sokratese (u 469–399 eKr) järgi inimese sisehääl v kuues meel

daktüloskoopia <+ sk`oopia 1 s> (< kr daktylos sõrm + -skoopia) • inimese sõrmeotste papillaarkurdude mustrite uurimine; kasut kriminalistikas kurjategija kindlakstegemiseks sõrmejälgede järgi

deemon <d`eemon -i 2e s> (kr daimōn) • müt antiikmüt-s: hea v kuri võim v jumalus, mis avaldab mõju inimese saatusele; relig kuri vaim; info ooteolekus programm, mille käivitab mingi sündmus

depersonalisatsioon <depersonalisatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< de- + ld persona isik) • psühh inimese isiksusetaju nõrgenemine, nii et ennast tunnetatakse võõrana

dioksiin <dioks|`iin -iini -`iini 22e s> (< di- + oxygenium) • keem heterotsükliline orgaaniline ühend C₄H₄O₂; dioksiinideks nimet ka teisi ühendeid, millest tuntuim on 2,3,7,8-tetraklorodibenso-1,4-d: väga tugev mürkaine, mis kahjustab inimese immuunsüsteemi ja soodustab paljude haiguste (sh vähi) teket

dolihhokefaalne <+ kef`aal|ne -se 2 adj> (< kr dolichos pikk + kefaalne) • anat pikapealine (inimese kohta, kelle kolju laiuse % kolju pikkusest on alla 75). Vastand brahhükefaalne

drüopiteekus <drüopit`eekus -e 11~9 s> (< kr drys puu, tamm + pithēkos ahv) • paleont vanim väljasurnud inimahv, elas miotseenis ja pliotseenis; mõne teadlase arvates tänapäeva inimahvide ja inimese eelkäija

džinn2 <dž`inn džinni dž`inni 22e s> (ar ǧinnī, pl ǧinn vaimud) • müt araabia folklooris ja usundis Jumala poolt suitsuta tuleleegist loodud olend, kes inimese saatusele head v halba mõju avaldab

eeden <`eeden -i 2e s> (hbr eden), ka Eeden pn • relig vanas testamendis maapealne paradiis, inimese asukoht enne pattulangemist

eepiline <eepili|ne -se -st 12 adj> (kr epikos) • kirj eepose laadis, jutustav; piltl rahulik, kiretu
eepiline draama • teater pärast I maailmasõda algatatud dramaatikasuund, püüab kujutada esmajoones inimese ühiskondlikku ja ajaloolist seisundit, elu dialektikat

eetos <`eetos -e 11~9 s> (kr ēthos komme, harjumus) • inimese püsiv kõlbeline loomulaad (mõtlemise ja tegevuse alusena), üldine kõlbeline iseloom

ehhinokokk <+ k`okk koki k`okki 22e s> (< kr echinos siil + kokk) • zool põistang, koera ja kassi soolestikus elava põistangpaelussi finn, areneb inimese mitmes elundis (eriti maksas) ja tekitab mitmesuguseid vaevusi

ehhokineesia <+ kin`eesia 1 s> (< kr ēchō kaja + kinēsis liigutus) • med teise inimese liigutuste tahtmatu kordamine

eliksiir <eliks|`iir -iiri -`iiri 22e s> (pr élixir < ar al-’iksīr filosoofide kivi) • müt alkeemikute otsitud vedelik, mis pidi muutma tavalised metallid kullaks v hõbedaks v pikendama inimese eluiga, nn elueliksiir; farm van ravimvedelik, taimeleotis

embrüo <`embrüo 1 s> (kr embryon) • biol loode, munarakust tavaliselt pärast viljastust kujunev organismi varajane arenemisjärk, kuni see on ümbritsetud munakestadega (taimedel idu eristumiseni); anat idulane, inimese loode 2. kuu lõpuni (3. kuu algusest peale nimet seda ka feetuseks)

empaatia <emp`aatia 1 s> (ingl empathy < kr empatheia kiindumus) • psühh osadustunne, teise inimese tunnetamise viis, mis väljendub temaga samastumises, tema tunnetesse ja mõttemaailma sisseelamises; üldisemalt: mõistev ja kaasatundev suhtumine inimestesse, kogu elusloodusesse

empiriokrititsism <+ kritits|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< empiiria + krititsism), mahhism <mahh|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pn E. Mach, Austria füüsik ja filosoof, 1838–1916) • fil maailma objektiivset olekut sekundaarseks ning inimese vahetuid aistinguid ja kogemusi primaarseks pidav suund filosoofias, mille rajasid XIX s 2. poolel R. Avenarius ja E. Mach; tegeleb pms tunnetusteooria probleemidega, eelkõige kogemuse kriitilise analüüsiga

enterokokk <+ k`okk koki k`okki 22e s> (< entero- + kokk) • med, biol inimese soolestikus elutsev saprofüütne mikroob, võib tekitada kuseteedeinfektsioone

eoliit <+ l`iit liidi l`iiti 22e s> (< kr ēōs koit + -liit) • arheol lõhmkivi, tertsiaari (1) ja kvaternaari ladestuist leitav tulekivitükk, mida mõned uurijad on pidanud inimese algeliseks tööriistaks

epiteel <+ t`eel teeli t`eeli 22e s> (< epi- + kr thēlē nisa) • anat, zool kattekude, koeliik, mis välise kihina katab looma ning inimese nahka ning vooderdab seesmisi kehaõõsi ja -kanaleid; ka enamik näärmeid koosneb epiteelidest; bot erituskude, näärmerikas rakukiht taimede välispinnal v õõntes

essiiv <`ess|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (< ld esse olema) • lgv olev kääne, mille lõpp eesti keeles on -na, nt inimese/na

etnolingvistika <+ lingv´istika 1 s> (< etno- + lingvistika) • lgv lingvistika suund, mis uurib keele seost rahva kultuuriga, lähtudes hüpoteesist, et keel mõjustab inimese mõttemaailma

etoloogia <+ l`oogia 1 s> (< kr ēthos loomus, iseloom + -loogia) • biol, psühh käitumispsühholoogia, õpetus, mis uurib loomade (ka inimese) liigiomast käitumist ja selle sisemisi põhjusi

farmakogeneetika <+ geneetika 1 s> (< farmako- + geneetika) • biol geneetika haru, mis uurib ravimite toimet loomade ja inimese pärilikkusele

farmakoloogia <+ l`oogia 1 s> (< farmako- + -loogia) • farm, med arstiteaduse ja bioloogia piiriteadus, mis uurib ravimite (mürkide) toimet elusorganismi normaalsesse v haiguslikult muutunud talitlusse; käsitleb inimese või looma organismis ravimite toimet, toimemehhanisme, kasutamist ja kõrvaltoimeid

fekaalid pl <fek|`aal -aali -`aali 22e s> (< pr fécal rooja- < uusld faeces < ld faex sade) • inimese väljaheited, roe

fenomenoloogia <+ l`oogia 1 s> (< fenomen + -loogia) • fil XX s alguses E. Husserli (1859–1938) rajatud idealistlik tunnetusteooria; seadis eesmärgiks kirjeldada inimese kogemust sellisena, nagu see on, uurimata selle päritolu, põhjuslikke seoseid jm; G. W. Hegeli „Vaimu fenomenoloogias“ õpetus vaimu (teadvuse) arengust ja väljendustest (fenomenidest)

figuur <fig|`uur -uuri -`uuri 22e s> (ld figura kuju, välimus)
1. eseme väline piirjoon; kujund, kuju; inimese keha piirjooned
2. mat pinna osa, mis on piiratud joonega (tasapinnaline figuur, nt ring, nurk); suletud tasapinnaga piiratud ruum (ruumiline figuur, nt kera, püramiid)
3. kirj ebatavaline väljendusviis, millega taotletakse kõne emotsionaalsust, vt ka inversioon, anafoor
4. tants, sport väike terviklik liikumisosa (tantsus, iluuisutamises)

-fiil <+ f`iil fiili f`iili 22e s> (< kr philos sõber, armastav, armastatud) • (inimese kohta:) -armastaja, -harrastaja, -huviline; biol -lembene, kellegi v millegi mõju eelistav; keem kergesti antud ainega reageeriv. Vastand -foob

fiktsionalism <fiktsional|`ism -ismi -`ismi 22e s> (sks Fiktionalismus < ld fictio väljamõeldis) • fil subjektiividealistlik kontseptsioon, mille kohaselt inimese käsitus maailmast on praktiliselt kasulik, kuid objektiivse teoreetilise tähenduseta fiktsioonide süsteem

fobofoobia <+ f`oobia 1 s> (< kr phobos hirm + foobia) • psühh neurasteenilise inimese kartus hirmuhoogude ees

fonendoskoop <+ sk`oop skoobi sk`oopi 22e s> (< fono- + endo- + -skoop) • med helisid tugevdava resonaatoriga riist inimese kehas (eriti südames ja kopsudes) tekkivate helide kuulatlemiseks

fonoskoop <+ sk`oop skoobi sk`oopi 22e s> (< fono- + -skoop) • med riist inimese kehas tekkivate helide tajumiseks; koosneb kuulatlustorust ja mikrofonist

fotogeensus <+ g`eensus -e 11~9 s> (< fotogeenne) • sobivus pildistamiseks v filmimiseks, mõne inimese omadus mõjuda fotodel v kinoekraanil meeldivalt

frenoloogia <+ l`oogia 1 s> (kr phrēn mõistus, vaim + -loogia) • õpetus, mis püüab inimese vaimseid võimeid ja iseloomu kindlaks määrata kolju osade kuju järgi

fülgja <f`ülgja 1 s> (vanapõhja fylgja saatja) • müt muinaspõhja müt-s inimhaldjas (tavaliselt inimese nähtamatu kaksikolend), kes saadab teda kogu elu

füüsis <füüsis -e 9 s> (< kr physis loodus) • inimese füüsiline olemus, keha

geneetiline <geneetili|ne -se -st 12 adj> (< uusld geneticus sünnisse v tekkesse puutuv < kr genesis päritolu, teke) • geneesi puutuv, tekkeline, tekkimuslik; biol geneetikasse puutuv, pärilikkusega seotud
geneetiline definitsioon • mõiste määratlemine vastava objekti tekkeloo kirjeldamise teel (nt silinder on pöördkeha, mis tekib ristküliku pöörlemisel ümber oma ühe külje)
geneetiline informatsioon • biol rakutuumas asuva desoksüribonukleiinhappe (DNA), viirustes ka ribonukleiinhappe (RNA) molekulides salvestunud informatsioon, mis on organismi pärilike tunnuste kujunemise aluseks
geneetiline konsultatsioon • med eriarstiabi, mille ülesanne on prognoosida päriliku haigusega lapse sündi
geneetiline kood • biol seaduspärasuste kogum, mille kohaselt nukleotiidide kindel järjestus desoksüribonukleiinhappe molekulis dešifreeritakse informatsiooni-ribonukleiinhappe ja transpordi-ribonukleiinhappe abil aminohapete kindlaks järjestuseks valgumolekulides
geneetiline programmeerimine • info programmi optimaalse struktuuri otsing looduslikku valikut jäljendavate meetoditega
geneetiline psühholoogia • psühh psühholoogia haru, käsitleb loomade ja inimeste psüühika tekkimise ja arenemise seaduspärasusi nii bioloogilises evolutsioonis (fülogeneesis) kui ka inimkonna ajaloolises ja inimese individuaalses arengus (ontogeneesis)

generatiivgrammatika <+ gramm´atika 1 s> (< generatiivne) • lgv 1950–60ndatel USA-s loodud keeleteooria; selle teooria vaimus kirjutatud konkreetse keele grammatika; peab lingvistika peamiseks uurimisobjektiks inimese keelepädevust, võimet produtseerida ja mõista lõpmata paljusid lauseid, ka niisuguseid, mis pole veel kordagi esinenud

genius (ld) • müt Rooma usundis inimese saatja ja kaitsevaim kogu elu kestel; ka perekondadel, kogukondadel, riikidel jm oli oma genius
genius loci [genius lotsi] (ld locus, gen loci koht) • müt mingi paiga kaitsevaim. Vt ka geenius

geopsühholoogia <+ l`oogia 1 s> (< geo- + psühholoogia) • psühh psühholoogia haru, mis uurib inimese hingeelu sõltuvust geograafilistest teguritest

gerontoloogia <+ l`oogia 1 s> (< geronto- + -loogia) • bioloogia haru, mis uurib organismide, eeskätt inimese vananemise põhjusi ja olemust

grafoloogia <+ l`oogia 1 s> (< grafo- + -loogia) • psühh õpetus käekirja seosest inimese iseloomu, kalduvuste ja füüsiliste omadustega; käekirja uurimine sellelt seisukohalt

gratsilisatsioon <gratsilisatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld gracilis sale, sihvakas) • anat aastatuhandetepikkune protsess, mille kestel inimese luud on muutunud peenemaks, kehakuju saledamaks, pea pikemaks

gümnastika <gümn´astika 1 s> (kr gymnastikē < gymnazō alasti harjutama < gymnos alasti, paljas) sport
1. aj antiikajal: igasugune sportlik tegevus (ka kergejõustik ja maadlus)
2. võimlemine, inimese organismi vastupidavuse ja võimete arendamine kehaliste harjutuste (vabaharjutuste ja riistvõimlemise) varal
ajugümnastika • piltl pingeline mõttetegevus

heeros <h`eeros -e 11~9 s> (kr hērōs kangelane) aj
1. müt Kreeka müt-s pooljumal, jumala ja inimese ühendusest sündinud v pärast surma kõrgema olendina austatud isik
2. kangelane, sangar
3. rüütliturniiride vahekohtunik
4. tseremooniameister

helmint <helm|`int -indi -`inti 22e s> (kr helmins, gen helminthos) • biol nugiuss, kes parasiteerib inimese v looma kehas

helmintoloogia <+ l`oogia 1 s> (< helmint + -loogia) • med, vet, bot teadus inimese, loomade ja taimede parasiitussidest ning nende põhjustatud haigustest

hemerofoob <+ f`oob foobi f`oobi 22e s> (< kr hēmeros kodustatud, inimese kasvatatud + -foob) • biol inimpageja organism, kes taandub inimtegevuse mõjul, inimkaaslematu. Vastand hemerofiil

hemerofoobia <+ f`oobia 1 s> (< kr hēmeros kodustatud, inimese kasvatatud + foobia) • biol (organismide) kultuurikartus, tundlikkus inimtegevuse suhtes

hemerohooria <hemeroh`ooria 1 s> (< kr hēmeros kodustatud, inimese kasvatatav + -hooria) • biol (organismide) võõrasse kohta levik

hemeroobsus <hemer`oobsus -e 11~9 s> (< kr hēmeros kodustatud, inimese kasvatatud + bios elu) ökol, biol
1. looma- ja taimeliikide ning inimtegevuse suhe
2. maastikus avalduv inimmõju määr; eristatakse 6 maastiku hemeroobsusastet

herm <h`erm hermi h`ermi 22e s> (< kr pn Hermēs) • kunst neljatahuline tulp, mille ülaosa kujutas Vana-Kreeka jumala Hermese, aga ka mõne teise jumala v inimese pead; tähistas Vana-Kreekas ristteed

hermeneutika <hermen´eutika 1 s> (kr hermēneutikē < hermēneia seletus, tõlgendus)
1. fil vanade tekstide, kunstiteoste jm tõlgendamise ja selgitamise õpetus
2. 19. sajandist humanitaar- ja sotsiaalteaduste meetod ja universaalne inimese ja maailma ning eri kultuuride ja mõtteviiside integreerimise õpetus

hermpilaster <+ pil`ast|er -ri 2e s> (< herm + pilaster) • arhit dekoratiivselt kujundatud arhitektooniline ehitusdetail, mis koosneb inimese pea- v rinnakujust allapoole kitseneval seinasambal

hipoteraapia <+ ter`aapia 1 s> (< hipo- + teraapia) • psühh psühhoteraapia haru, mis kasutab hobustega tegelemist ja selle rahustavat mõju inimese psüühikahäirete ravis

histiotsüüt <+ ts`üüt tsüüdi ts`üüti 22e s> (< kr histion kude + -tsüüt) • anat inimese ja selgroogsete organismi sidekoe rakk. Vt ka makrofaag

histoloogia <+ l`oogia 1 s> (< histo- + -loogia) • biol koeõpetus, teadus inimese ja hulkraksete loomade kudedest

hominisatsioon <hominisatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (pr hominisation < ld homo inimene) • biol inimeseks muutumine, inimese põlvnemiskäik

homoloogiline <+ loogili|ne -se -st 12 adj> (< homoloogia), homoloogne <+ l`oog|ne -se 2 adj> • samalaadne, vastav
homoloogiline rida • keem rühm orgaanilisi ühendeid, mis keemilistelt omadustelt on sarnased ja erinevad üksteisest ainult ühe v mitme CH₂-rühma võrra
homoloogilised elundid pl • biol põhiliselt sama ehituse ja algupäraga, kuid eri talitlusega elundid eri loomadel (nt inimese käsi ja linnu tiib, kala ujupõis ja imetaja kops)

homo sapiens (ld) • tark inimene, mõistusega inimene; biol inimese kui liigi teaduslik nimetus (Homo sapiens)

humaanmeditsiin <+ medits|`iin -iini -`iini 22e s> (< ld humanus inimese- + meditsiin) • med (inimest käsitleva) arstiteaduse nimetus vastandina loomaarstiteadusele (veterinaarmeditsiinile)

humaanne <hum`aan|ne -se 2 adj> (ld humanus) • inimlik, inimsõbralik, inimväärikust austav; inimese olemusele vastav

humanism <human|`ism -ismi -`ismi 22e s> (ingl < ld humanus inimlik, haritud)
1. fil maailmavaade, mis peab kõrgeimaks väärtuseks isiksust, kaitseb inimväärikust ja isikuvabadust
2. hool inimeste heaolu, arenemise ja selleks tingimuste loomise eest
3. Lääne-Euroopa renessansiajastu ühiskondlik ja kirjanduslik liikumine, mis propageeris inimese isiksuse vaba arenemist

humanoid <human|`oid -oidi -`oidi 22e s> (< ld humanus inimese-, inim- + -oid) • (kujuteldav) inimesetaoline olend, hrl kosmosetulnukas

hügieen <hügi|`een -eeni -`eeni 22e s> (kr hygieinē (technē)) • med tervishoiuõpetus, profülaktilise arstiteaduse osa, mis käsitleb inimese tervist mõjustavaid tegureid ja abinõusid haiguste ärahoidmiseks; vastavate meetmete kogum, tervishoid

identiteet <identit|`eet -eedi -`eeti 22e s> (ld identitas < idem seesama)
1. psühh sotsiaalne endateadmus, osa inimese minakontseptsioonist
2. jur isikusamasus, isikuline identiteet
identiteedidifusioon • püsiva identiteeditunde puudumine
identiteedikriis • eneseteadvustamisraskused
identiteedivargus • jur isiku tähtsate isikuandmete (nimi, isikukood, dokument või pangakaart) volituseta kasutamine või andmete kuritarvitamine, mille tulemusena tekitatakse isikule materiaalset või moraalset kahju

imago <imago 1 s> (ld pilt, kujutlus)
1. avalikkuses väljakujunenud kujutluspilt kellestki v millestki, nt tootemargi kuvand, firma maine, inimese renomee
2. psühh psühhoanalüüsis: lapsepõlves tulevasest partnerist tekkinud idealiseeritud ettekujutus, mis püsib ka täiskasvanueas

individuaalpsühholoogia <+ l`oogia 1 s> (< individuaalne) • psühh psühhoanalüüsi suund, mis peab inimese keskseks tegutsemismotiiviks võimutahte ja alaväärsustunde konflikti

infundeerima <infund|`eerima -eerib 28 v> (< ld infundere sisse valama) • med suurt vedelikukogust inimese organismi manustama

inkarnaat <inkarn|`aat -aadi -`aati 22e s> (pr incarnat, vt inkarnaatne) • kunst maalikunstis kasutatav inimese ihu värvi toon. Vt ka karnatsioon

inokulatsioon <inokulatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld inoculatio silmastamine, pookimine)
1. med, vet kaitsepookimine, antigeeni sisestamine inim- v loomorganismi
2. vet elusate mikroorganismide sisseviimine toitvasse keskkonda (mulda, söötmesse)
3. vet kasvajarakkude v transplantaatide viimine katselooma organismi
4. med, vet parasiitide sattumine inimese v looma verre putukate ja puukide hammustuse tagajärjel
5. aiand silmastamine (pookimine)
6. tehn modifitseerimismeetod, mille puhul sulametallisse lisatakse sulami struktuuri ja omaduste parandamiseks inokulante

instrumentalism <instrumental|`ism -ismi -`ismi 22e s> (ingl < instrument) • fil pragmatismi teisend USA-s; on seisukohal, et inimese teadvus ja teaduslikud teooriad on vaid vahendid (instrumendid), mida me kasutame keskkonnaga kohanemiseks. Vt ka fiktsionalism

intellekt <intell|`ekt -ekti -`ekti 22e s> (sks Intellekt < ld intellectus arusaamine) • mõistus, aru, mõtlemisvõime; psühh inimesele omane võime maailma tunnetada; kõrgemate loomade võime uues olukorras otstarbekalt käituda
tehisintellekt info
1. tehisaru, modelleeritud ajuprotsessidest tulenev arvuti suutlikkus jäljendada inimese vaimset tegevust
2. arvutiteaduse haru, mis uurib ajuprotsesside modelleerimist elektronarvutil ja vastavate arvutisüsteemide loomise meetodeid

interaktiivne <+ akt`iiv|ne -se 2 adj> (< inter- + aktiivne) • vastastikmõjuline, vastastikusel mõjul v suhtlusel põhinev
interaktiivne režiim, dialoogirežiim • info infotöötluses ja multimeedias rakendatav tööviis, millele on iseloomulik terminali kasutava inimese ja arvuti (arvutisüsteemi) tihe vastastikune suhtlus

in vivo [in viivo] (ld) • elusas, elusalt (elusa inimese, looma v taime vaatluse v temaga tehtava katse kohta)

iridoloogia <+ l`oogia 1 s> (< kr iris, gen iridos vikerkaar, vrd iiris (1) + -loogia) • õpetus, mille abil inimese haigusi olevat võimalik diagnoosida, uurides tema silma vikerkesta ebakorrapärasusi

isoaglutiniin <+ aglutin|`iin -iini -`iini 22e s> (< iso- + aglutiniin) • keem, med aglutiniin, mis kleebib kokku samasse liiki kuuluvaid, kuid geneetiliselt erinevate omadustega inimese rakke

itai-itai tõbi [it·ai-it·ai tõbi] (< jpn itai-itai ai-ai, valus-valus) • med haigus, mida põhjustavad organismi sattunud kaadmiumiühendid, mis tõrjuvad luudest kaltsiumi, põhjustades inimese kehapikkuse vähenemist

justiits <just|`iits -iitsi -`iitsi 22e s> (< ld iustitia õiglus, seaduslikkus) • jur õigusemõistmine; kohtuasutuste süsteem, kohtuametkond
justiitskolleegium • aj justiitsministeeriumile vastav keskasutus Venemaal XVIII s
justiitsministeerium • õigusministeerium
justiitsminister • justiitsministeeriumi juht, õigusminister
justiitsmõrv • jur süütu inimese surmamõistmine

ka <k`a 26 s> (egiptuse) • relig Vana-Egiptuse usundis üks inimese kehatuid teisikuid; kujutatud hrl ülestõstetud kätena; jumalate loodud ka sündis, kasvas ja elas koos inimesega, lahkus teispoolsusse koos temaga

karakteroloogia <+ l`oogia 1 s> (< karakter + -loogia) • psühh iseloomuteadus, psühholoogia osa, mis käsitleb inimese iseloomu, iseloomutüüpe jne

karakurt <karak|`urt -urdi -`urti 22e s> (vn каракурт < tat каракорт < кара must + корт uss, putukas) • zool Aafrika ja Euraasia steppides ja kõrbetes elutsev väga mürgine must ämblik (Latrodectus tredecimguttatus), kelle hammustus võib põhjustada karilooma ja ka inimese surma

karnatsioon <karnatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (pr carnation < ld carnatio lihavus < caro liha, ihu) • kunst maalikunstis inimese ihu kujutamisel kasutatavad maalitehnilised võtted

keerub <keerub -i 2e s> (hbr pl kerubim)
1. müt assüüria-babüloonia müt-s inimese pea ning härja v lõvi kehaga tiivuline olend, valvaja, kaitsja
2. relig vanas testamendis liik kõrgemaid olendeid (Jahve trooni kandjad, paradiisivalvur jne) (vt ka seerav)
3. kunst sagedasti esinev motiiv (lapsenäoline tiivuline olend) kujutavas kunstis

kenotaaf <kenot|`aaf -aafi -`aafi 22e s> (< kr kenos tühi + taphos haud) • kalme v hauamärk, mis on püstitatud inimese mälestuseks, kes on maetud mujale v hukkunud kaugel

kidnapping [kidnäping] (ingl) • kõnek inimrööv, inimese, sageli lapse pantvangiks võtmine; meremeeste sundtoomine laevale, vt ka šanghaitamine

kinesioloogia <+ l`oogia 1 s> (< kr kinēsis liikumine, liigutus + -loogia) • füsiol biomehaanikaga piirnev teadusharu, mis uurib pms inimese motoorikat

klimakteerium <klimakt`eerium -i 19~2e s> (< kr klimaktēr inimese kriitline iga < klimax redel) • füsiol kliimaks, sugunäärmete talitluse alanemisega seotud üleminekuajajärk

klostridioos <klostridi|`oos -oosi -`oosi 22e s> • med, vet inimese ja loomade nakkushaigus, mida põhjustavad klostriidid

klostriidid pl <klostr|`iid -iidi -`iidi 22e s> (< kr klōstēr kedervars) • biol liik anaeroobseid baktereid (Clostridium), elavad pms mullas ja mudas ning inimese ja loomade seedekulglas; mõned tekitavad ohtlikke haigusi (botulismi, gaasgangreeni, teetanust)

kognitiivne <kognit`iiv|ne -se 2 adj> (keskld cognitivus < ld cognitio teadmine, tunnetamine) • psühh tunnetuslik, tunnetatav
kognitiivne dissonants • psühh tunnetusebakõla, pingeseisund, mis tekib, kui inimesel on ühe ja sama nähtuse kohta korraga kaks v rohkem kooskõlatut teadmist
kognitiivne lingvistika, kognitiivlingvistika • lgv 1980ndatel aastatel tekkinud keeleteaduse suund, mis keskendub keele ja mõtlemise, keele ja maailma tajumise seostele
kognitiivne psühholoogia • psühh tunnetuspsühholoogia, psühholoogia suund, mis käsitab teadvuses peegelduvat tõeluse mudelit isiksuse aktiivsuse põhitegurina, rõhutades tunnetusprotsesside ja teadmiste tähtsust inimese hingeelus ja käitumises

kolumn <kol|`umn -umni -`umni 22e s> (< ld columna sammas) • trük raamatu, ajalehe v ajakirja veerg; ajakirjanduses: sõltumatu, hrl ühiskonnas tuntud inimese päevateemaline kirjutis, mis asub väljaandes kindlal kohal (veerul) ja haakub enamasti juhtkirjaga

kompilaator <kompil`aator -i 2e s> (< kompileerima), translaator <transl`aator -i 2e s> (< ld translator ülekandja, tõlkija) • info arvutiprogramm, mis teisendab lähtekoodi ehk inimese kirjutatud programmi teksti masinakoodi

kontrapost <+ p`ost posti p`osti 22e s> (it contrapposto vastandlikkus < ld contraponere vastu v vastamisi panema) • kunst harmoonia (seisva) inimese vastandlikes asendeis olevate kehaosade, eriti tugijala ja nõjajala kujutamises

kordeljee <kordelj`ee 26i s> (pr cordelier < corde nöör) aj
1. relig Prantsuse frantsisklase nimetus
2. aj suure Prantsuse revolutsiooni ajal 1790. a asut demokraatliku poliitilise klubi, Inimese ja Kodaniku Õiguste Sõprade Ühingu liige

kormus <k`ormus -e 11~9 s> (< kr kormos tüvi) • bot tüvend, kõrgemate taimede juureks, varreks ja lehtedeks eristunud keha vastandina alamate taimede vähe diferentseerunud kehale, tallusele; anat kehatüvi, kere koos peaga
kormuseindeks • inimese suhteline istepikkus (istepikkuse ja kasvu suhe protsentides)

kreatiin <kreat|`iin -iini -`iini 22e s> (< kr kreas, gen kreatos liha) • füsiol inimese ja looma organismis (pms lihastes, ka ajus ja veres) ainevahetusel valkudest tekkiv ühend

kriis <kr`iis kriisi kr`iisi 22e s> (< kr krisis eristamine; otsustus; pöördepunkt) • (äkki tekkinud) raske olukord; pöördeline hetk; maj (millegi) puudus v halb seis, nt energiakriis, majanduskriis; med murrang haiguse kulus; äge haigushoog, atakk; ohtlik seisund, mille puhul haige paranemine on muutunud küsitavaks, vastand lüüs2; psühh lahendamatu olukord inimese psüühikas; pol olukord, kus valitsus peab parlamendi umbusaldusavalduse tõttu ametist tagasi astuma

krititsism <kritits|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< kr kritikos otsustusvõimeline) • fil nimetus, mille I. Kant andis oma tunnetusteooriale, seades selle peaeesmärgiks inimese tunnetusvõime, s.o tunnetuse eelduste, põhiprintsiipide, piiride, päritolu ja eesmärkide üldise kriitika. Vt ka kantiaanlus

krüptosporiidid pl <+ spor|`iid -iidi -`iidi 22e s> (< krüpto- + kr spora külv, seeme) • zool peiteoselised (Cryptosporidium), eosloomad, kes parasiteerivad nii inimese kui ka loomade organismis

ksantiin <ksant|`iin -iini -`iini 22e s> (< ksanto-) • keem puriinaluste lagunemise vahesaadus loomade ja inimese organismis; on kuseeritust soodustava toimega

kultuurfaatsies <+ f`aatsies -e 11 s> (< kultuur + faatsies) • geogr inimese poolt kujundatud maastikuüksus

kultuuriheeros <+ h`eeros -e 11~9 s> (< kultuur + heeros) • müt paljude rahvaste müt-s inimese- v loomakujuline muinaskangelane, esiisa, kes on pannud aluse rahva kultuurivarale ja ühiskonna institutsioonidele ning õpetanud inimesi koduloomi kasvatama, põldu harima, kombetalitusi täitma ja vaenlaste vastu sõdima

kultuurkiht <+ k`iht kihi k`ihti 22e s> (< kultuur) • arheol kinnismuistise kiht, mis on tekkinud inimese tegevuse tagajärjel v kaasmõjul; ühel muistisel võib olla mitu eri vanust kultuurkihti

lamblia <l`amblia 1 s> (< pn V. D. Lambl, Tšehhi arst, 1824–95) • biol viburloomade hulka kuuluv ainurakne (Giardia lamblia), esineb nugilisena ja põletikutekitajana inimese sooles ja sapiteedes

leptospiroos <+ spir|`oos -oosi -`oosi 22e s> (< lepto- + kr speira looge, põiming) • med, vet inimese ja loomade looduskoldeline nakkushaigus, mida tekitavad eri liiki spiroheedid; kulgeb ägeda palavikuga (nt nakkuslik kollatõbi)

letsitiin <letsit|`iin -iini -`iini 22e s> (ingl lecithin < kr lekithos munarebu) • biol lipiidühend fosfatiidide rühmast, esineb munarebus, inimese ja loomade rakumahlades ning paljude taimede seemneis

listerioos <listeri|`oos -oosi -`oosi 22e s> (< pn J. Lister, Inglise kirurg, 1827–1912) • med, vet viburbakteri (Listeria monocytogenes) tekitatav inimese ja loomade looduskoldeline nakkushaigus; kulgeb üldnähtude, lihasevalu ja nahalöövetega

lumpenlus <l`umpenlus -e 11 s> (< lumpen) • sotsiaalse marginaalsuse avaldusi, inimese langemine tunduvalt madalama sotsiaalse staatusega kihti

magnetism <magnet|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< magnet) • füüs nähtuste kogum, mis avaldub kehade magneetumises ja vastastikuses mõjus magnetvälja kaudu; magneti omadus rauda külge tõmmata; piltl külgetõmbavus
animaalne magnetism • inimese väidetav võime magnetvälja abil teisi mõjutada, vt ka mesmerism

maieutika <mai´eutika 1 s> (kr maieutike (technē) ämmaemandakunst) • fil Vana-Kreeka filosoofi Sokratese õpetuses vestluse juhtimise ja inimese hinges leiduvate teadmiste avastamise kunst, dialektilise arutluse suunamine küsimuste abil, et välja tuua inimeses endas peituvad tõed, mida too iseseisvalt ei suudaks välja tuua (nn ämmaemanda meetod)

malaaria <mal`aaria 1 s> (it malaria < fem mala halb + aria õhk) • med pms inimese, ahvide, lindude ja roomajate vere punalibledes nugivate plasmoodiumide põhjustatud haigus, mida levitab hallasääsk e malaariasääsk (nakatub haige verd imedes); haigust iseloomustab kõrge hooti puhkev palavik; levinud eriti troopilistel aladel; rahvalik nimetus halltõbi

mask <m`ask maski m`aski 22e s> (pr masque < it maschera)
1. näokate v seda kandev isik; antiikaja teatris traagilise v koomilise ilmega õõnes lahtine näokate; karnevalil v rahvapidustustel jm näo ees kantav inimese v looma näo kujutis; piltl teeseldud ilme
2. näokaitse, nt gaasitõrjeks
3. naha iluraviks näole määritav ainekiht
4. tehn läbipaistmatu tõke, mis varjab osa pinnast valguskiirte vm kiirguse v ainesademe eest
surimask • surnu näolt võetud kips- v vahajäljend

meditsiinigeneetika <+ geneetika 1 s> (< meditsiin) • biol, med inimesegeneetika rakendusharu, mis uurib inimese haiguste pärilikke tegureid ning pärilike haiguste diagnoosimist, prognoosimist, profülaktikat ja ravi

meditsiinipsühholoogia <+ l`oogia 1 s> (< meditsiin) • psühholoogia haru, mis uurib inimese psüühika ja tervise seost

ménage à trois [menaaž atru·a] (pr majapidamine kolmele) • kolme inimese kooselu või armastus- või seksuaalsuhe; ka seksuaalvahekord kolmekesi

mesmerism <mesmer|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pn Fr. A. Mesmer, Austria arst, 1734–1815) • aj raviks rakendatud sugestioonimeetod, mis põhines inimese oletataval animaalsel magnetismil

mesokefaalia <+ kef`aalia 1 s> (< meso- + kr kephalē pea) • anat keskpealisus (brahhükefaalia ja dolihhokefaalia vahepealne inimese peavorm)

mesokefaalne <+ kef`aal|ne -se 2 adj> (< meso- + kefaalne) • anat keskpealine (inimese peavorm, mille puhul kolju laius on 76–80,9% selle pikkusest)

mesoteel <+ t`eel teeli t`eeli 22e s> (< meso- + kr thēlē nisa) • anat inimese ja imetajate kehaõõsi kattev ühest rakukihist koosnev epiteel

modulor <modulor -i 19 s> (pr < module moodul) • Prantsuse arhitekti Le Corbusier’ poolt 1952. a koostatud moodulisüsteem ehitise proportsioonide määramiseks, aluseks oli võetud inimese pikkus 183 cm

mokša <mokša 16 s> (sanskr mokṣa) • relig India usundeis ja traditsioonilises filosoofias inimese vabanemine taassündide (sansaara) ahelaist, lunastus

mood1 <m`ood m`oe m`oodi 22e s> (pr mode < ld modus mõõt, viis) • ajastu üldine maitselaad, mis määrab suuresti rõivastuse (jm inimese välimuse juurde kuuluva), samuti tarbeesemete, arhitektuuri, sisustuse, kirjanduse, kunsti vm laadi ja ilme; mingite väärtuste suhteliselt lühiajaline tunnustatus

moraal <mor|`aal -aali -`aali 22e s> (pr morale < moraalne)
1. käitumisnormid, mis määravad inimese suhtumise ühiskonnasse ja kaasinimestesse; kõlblus
2. teatavast loost v juhtumusest tuletatav kõlbeline nõuanne, juhis; kirj luuletusse, jutustusse vm kirjandusteosesse peidetud kõlbeline õpetus, õpetuslik iva

motivaator <motiv`aator -i 2e s> (ingl motivator < motiveerima) • psühh motiveerija, inimese käitumist mõjutav jõud

muusikasotsioloogia <+ l`oogia 1 s> (< muusika) • muus, sotsiol sotsioloogia haru, mis uurib rahvaste muusikakultuuri, muusika kuulajate väärtushinnanguid, inimese muusikalist tegevust ja tema muusikahuvi kujunemist

muusikateraapia <+ ter`aapia 1 s> (< muusika + teraapia) • muus, med muusikaravi, muusika kasutamine inimese hingelise ja kehalise seisundi positiivseks mõjutamiseks

mükobakter <+ b`akter -i 2e s> (< müko- + bakter) • füsiol, biol mullas, vees, paljude loomade (ka inimese) kudedes jm leiduv happekindel bakter

müstika <müstika 1 s> (< kr mystikē müstiline õpetus) • fil, relig paljudes usundeis ja mõnes filosoofilises õpetuses esinev kontseptsioon, mis peab võimalikuks inimese vahetut suhtlust üleloomulikuga. Vt ka müstitsism

nanism <nan|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld nanus < kr nānos kääbus), nanosoomia <+ s`oomia 1 s> (< nano- + kr sōma keha) • biol kääbuskasv, kääbuslikkus, organismide (looma- v taimeliigi v inimese) liigiomasest väiksem kasv, mida põhjustavad ebasoodsad keskkonnatingimused. Vt ka mikrosoomia

naturalisatsioon <naturalisatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (pr naturalisation < ld naturalis sünnipärane, loomulik, keskld kodanik), naturaliseerimine <naturalis`eerimi|ne -se -st 12 s>
1. biol inimese vahendusel uude piirkonda sattunud taimede ja loomade kohanemine uue keskkonnaga, nii et nad on võimelised normaalselt arenema, paljunema ja levima inimese abita ning saama selles piirkonnas loodusomaseks
2. jur välismaalasele v kodakondsuseta isikule kodakondsuse andmine (tema avalduse v perekonnaseisu alusel)

naturalism <natural|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld naturalis looduslik, loomulik)
1. fil maailmakäsitus, mis taotles kõigi nähtuste, sh ka inimese ja tema sisemaailma seletamist ainuüksi loodusseadustega, vastand supranaturalism
2. kirj 1860–70ndatel Prantsuse kirjanduses tekkinud ja sealt mujale levinud realismi äärmuslik kirjandusvool, mille järgi peab kirjanik tegelikkust kirjeldama objektiivselt ning kiretu täpsusega
3. kunst kujutusviis, mis seisneb tegelikkuse võimalikult truus jäljendamises; näiteid leidub kõigi aegade kunstis

neurolingvistika <+ lingv´istika 1 s> (< neuro- + lingvistika) • lgv keeleteaduse suund, mis tegeleb keelevõime lokaliseerimisega ajus ja keelekasutusprotsesside esindatuse uurimisega inimese närvisüsteemis. Vt ka psühholingvistika

neuropsühholoogia <+ l`oogia 1 s> (< neuro- + psühholoogia) • psühholoogia haru, mis uurib inimese ja loomade psüühiliste protsesside neurofüsioloogilisi mehhanisme ja psüühilist talitlust

noosfäär <+ sf`äär sfääri sf`ääri 22e s> (< kr nous mõistus + sfäär) • süsteem, millesse kuuluvad tehnikaseadmed ja see osa loodusest, mida hõlmab inimese sihipärane tegevus

nornid pl <n`orn norni n`orni 22e s> (vanapõhja nornir) • müt germaani saatusejumalannad, kes ketravad inimese elusaatusi sümboliseerivat lõnga

numeroloogia <+ l`oogia 1 s> (< ld numerus arv + -loogia) • inimese elukäigus ja iseloomus avalduvate kosmiliste arhetüübiliste rütmide uurimine tema sünnidaatumit moodustavate arvude tõlgendamise varal

organisatsioonipsühholoogia <+ l`oogia 1 s> • psühh psühholoogia haru, mis uurib organisatsiooni eripära ja juhtimise mõju inimese psüühikale, tööle ja käitumisele, samuti inimese vajaduste, ootuste, hoiakute jm mõju organisatsiooni tegevuse tulemuslikkusele

organoteraapia <+ ter`aapia 1 s> (< organo- + teraapia) • med elundiaineline ravi, ravimine inimese v looma organitest (eriti sisenõrenäärmetest) valmistatud ekstraktiga, elundiekstraktravi

paleoantropoloogia <+ l`oogia 1 s> (< paleo- + antropoloogia) • antr antropoloogia haru, mis uurib inimese jt hominiidide fossiilseid luustikke

panseksualism <+ seksual|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pan- + seksuaalne) • fil S. Freudi psühhoanalüüsi kohta kasutatud poleemiline nimetus, mille järgi inimese tegutsemise põhijõuks (tõukejõuks) on sugutung

papagoi <papag`oi 26 s> (hisp papagayo < ar babbaġā’) • zool mitmesuguse suuruse ja värvusega troopikalind liigirohkest papagoiliste seltsist (Psittaciformes); mitmed liigid õpivad kergesti inimese sõnu matkima; piltl tühi lobiseja, teiste sõnade järelerääkija

papillaarkurd <+ k`urd kurru k`urdu 22e s> (< uusld papillaris näsa-, näsaline < ld papilla rinnanibu, nisa) • anat inimese sõrmeotste, peopesa, jalatalla ja varvaste nahal leiduv isikupärase muutumatu mustri uurdejoon; nende unikaalsus võimaldab daktüloskoopiat

pareidoolia <pareid`oolia 1 s> (< par- + kr eidōlon kuju, pilt) • psühh inimese aju sünnipärane omadus näha juhuslikes ilmingutes tähenduslikke kujundeid, nt inimnägusid

patoanatoomia <+ anat`oomia 1 s> (< pato- + anatoomia) • med, vet patoloogia haru, mis uurib inimese ja looma kudede ja elundite haiguslikke muutusi

patograafia <+ gr`aafia 1 s> (< pato- + -graafia) • med inimese isiksuse hälvete ja nõrkuste kirjeldamine

patograafiline <+ graafili|ne -se -st 12 adj> • med patograafiasse puutuv, inimese isikut tema nõrkuste ja hälvete seisukohalt kirjeldav

patopsühholoogia <+ l`oogia 1 s> (< pato- + psühholoogia) • psühh psühholoogiateaduse haru, mis uurib inimese psüühika hälbeid

patroon <patr|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld patronus)
1. aj Vana-Roomas isik, kel oli teise suhtes kaitsja v hooldaja õigusi: kliendi (1) kaitseisand v vabastatud orja endine omanik, kaitsja v volinik kohtus
2. relig (inimese, ameti, kiriku jne) kaitsepühak
3. jur patronaadiõiguse omaja kiriku suhtes
4. kõrge kaitsja, soosija, eestkostja

pelagianism <pelagian|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pn Pelagius) • relig teoloogiline moraaliõpetus, mille rajas Iiri munk Pelagius (u 360–418); rõhutas inimese tahtevabadust ja loomupärast headust, mille abil võib vältida pattu ja saavutada lunastust kiriku abitagi; levis Vahemere maadel ja Kartaagos, tunnistati 431. a Efesose kirikukogul ketserluseks

pessimism <pessim|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld pessimus halvim) • psühh valdavalt negatiivsel tegelikkuse- ja tulevikuhinnangul põhinev ellusuhtumine ja maailmakäsitus, kalduvus kõiges halba näha ning eeldada, harjumuslik nukrus ning masendatus, vastand optimism; fil veendumus, et me elame halvimas võimalikest maailmadest ning et iga inimese jaoks oleks parem olnud mitte sündida