[VSL] Võõrsõnade leksikon

aamen <`aamen -i 2e s> (hbr amen) • relig tõesti, see sündigu nõnda!, judaismi, ristiusu ja islami rituaalseid palveid lõpetav kinnitussõna

ahmadija <ahmad´ija 16 s> (< pn M. G. Ahmadi, India usureformaator, 1835–1908) • relig XIX s lõpus tekkinud islami usulahk

arabesk <arab|`esk -eski -`eski 22e s> (< it arabesco araabiapärane)
1. kunst keerukalt põimuvate lehe- ja väänlamotiividega, pms sümmeetriline ornament, omane eriti Rooma arhitektuurikujundusele; islami dekoratiivkunstis liitub stiliseeritud ornamendiga geomeetrilisi elemente ja kirja
2. muus lühike, lõbus ja tujuküllane, sageli rikkalikult kaunistatud meloodiaga muusikapala
3. tants balletipoos: seis ühel jalal, teine jalg rõhtsalt taha sirutatud

assassiin <assass|`iin -iini -`iini 22e s> (< ar al-ḥašāšīn hašiši v oopiumi kasutajad) • relig fanaatilise islami sekti liige XI–XIII s Süürias ja Pärsias

bairaam <bair|`aam -aami -`aami 22e s> (trg bayram) • relig kahe islami püha (suure ja väikese bairaami) nimetus

derviš <derviš -i 2e s> (prs darvēsh) • relig islami (kerjus)munk

diivan <d`iivan -i 2e s> (prs dīwān)
1. polsterdatud, lahtiste patjadega v seljatoega puhkemööbliese
2. mõnel islamimaal valitsusasutus haldus- ja kohtuasjade lahendamiseks
3. aj keskajal Araabia kalifaadis makse kogunud ametnikkond; ministreist ja kõrgemaist võimukandjaist koosnenud riiginõukogu endises Sultani-Türgis
4. islami kultuuri piirkonnas palee
5. kirj idamaine lüüriliste luuletuste kogu

džihaad <džih|`aad -aadi -`aadi 22e s> (ar jihād võitlus) • relig islami usuõpetuses püha sõda, relvavõitlus uskmatutega. Vt ka ghazawat

fatvaa <fatv`aa 26 s> (ar fatwā, fetwā) • relig islamimaades mitmesuguste otsuste jõustumiseks kohustuslik mufti hinnang nende vastavuse kohta islami normidele

fermaan <ferm|`aan -aani -`aani 22e s> (prs fermān < sanskr pramāṇa käsk) • aj islami usu valitsejate korraldus v käskkiri, millega hrl kingiti mõnele isikule mingi õigus

fikh <f`ikh fikhi f`ikhi 22e s> (ar fiqh teadmine, mõistmine) • relig islami õigusteadus; käsitleb muslimite käitumisreegleid, koraanis ja sunnas leiduvate sätete rakendamist ühiskonna- ja usuelu korraldamisel

ghazawat [ghas´avat] (ar ghazwah sõjakäik, kallaletung) • relig üksikisiku võitlus kurja vastu iseendas ja vastupanu patustele ahvatlustele islami usuõpetuses. Vt ka džihaad

hadž <h`adž hadži h`adži 22e s> (ar ḥajj) • relig muslimite palverännak Mekasse Kaaba pühamu juurde, üks islami tugisambaid; seitse korda vastupäeva ümber Kaaba pühamu käimine ja selle edelaosas paikneva püha musta kivi suudlemine on hadži üks peamisi rituaale

halal [halaal] (ar ḥalāl seaduslik, lubatud) • relig viitab millelegi (tegu, tava, toit vms), mis islami seaduste järgi on lubatud, seaduslik. Vt ka haram

hanballiit <hanball|`iit -iidi -`iiti 22e s> (< pn Ahmed-ibn Hanbal, araabia õpetlane, 780-855) • relig 855. a asut islami usundilise ja õigusliku koolkonna esindaja v pooldaja

haram [haraam] (ar ḥaram keelatud) • relig viitab millelegi (tegu, tava, toit vms), mis islami seaduste järgi on keelatud. Vt ka halal

haridžiit <haridž|`iit -iidi -`iiti 22e s> (< ar khārij väljuja) • relig islami vanima vähemusrühmituse liige; rühmitus moodustus 657. a kaliif Ali pooldajate väeleerist lahkunuist

islam <`islam -i 2e s> (ar islām < aslama allutab end), muhamedi usk (< pn Muhamed) • relig VII s algul prohvet Muhamedi (ka Muhammad, Mohammed, u 570–632) rajatud usund, ristiusu ja budismi kõrval levinumaid usundeid; islami õpetuse aluseks on koraan. Vt ka muslim

islamiseeruma <islamis`eeruma 27 v> , islamistuma <`islamistuma 27 v> (< islam), muhamediseeruma <muhamedis`eeruma 27 v> (< muhamediseerima) • relig islami usku vastu võtma, islami usku pöörduma

islamistika <islam´istika 1 s> • islami usu ja kultuuri uurimine

islamofoobia <+ f`oobia 1 s> (< islam + foobia) • psühh hirm v vastumeelsus islami usu v muslimite suhtes

ismailiit <ismail|`iit -iidi -`iiti 22e s> (< pn Ismail ibn Djafar, imaam, u 720 - u 760) • relig šiiitliku islami usulahu liige, kes tunnistab kaliif Ali järglastena ainult seitset imaami (neist viimane Ismail)

kaadi <kaadi 16 s> (ar (al)-qāḍī see, kes otsustab) • relig islami vaimulik, kes täidab kohtuniku ülesandeid ja teeb otsuseid šariaadi alusel

kaliif <kal|`iif -iifi -`iifi 22e s> (ar khalīfah järglane) • aj islami vaimuliku juhi kui Muhamedi järglase tiitel; kaliifidele kuulus nii vaimulik kui ka ilmalik võim esimestes pärast Muhamedi surma rajatud riikides; hiljem kandsid kaliifi tiitlit Egiptuse ja siis Türgi sultanid

mahdi <mahdi 16 s> (ar mahdī õigesti juhitud) • relig islami usujuht ja messias, kes pidavat Muhamedi töö lõpule viima; selle nime on endale võtnud mõned rahvusliku-usulise liikumise juhid

marabutt <marab|`utt -uti -`utti 22e s> (pr marabout < ar murābit kindluses e eraklas eluneja) • relig islami erakmunk Põhja-Aafrikas; sellise erakmunga pühaks peetav haud

mevlevi <mevl´evi 17~16 s> (trg < ar al-mawlawīya) • relig islami nn tantsivate dervišite vennaskond

mošee <moš`ee 26i s> (sks Moschee < it moschea < hisp mezquita < ar masǧid) • relig islami pühakoda

mudéjar [mud·ehhar] (hisp < ar mudjjar lubatud jääda) • kunst islami ja gooti sugemetega kunstistiil XI s Hispaanias

mudžahiid <mudžah|`iid -iidi -`iidi 22e s> (ar mujāhid võitleja) • relig usuvõitleja, rahvuslikust vabadus- ja usuliikumisest osavõtja araabia jt islami maades

mudžtahiid <mudžtah|`iid -iidi -`iidi 22e s> (ar mujtahid) • relig islami usuteadlane ja jurist, kes tõlgendab koraani ja sunnat prohvetlikul inspiratsioonil põhineva isikliku arvamuse kohaselt

muezzin [mu˛ess·in] (ar), muessin <mu`essin -i 2e s> (pr muezzin < ar mu’addin < azzana palvusele kutsuma) • relig islami vaimulik, kes kuulutab minaretist rituaalse palvuse algust

mufti <mufti 16 s> (ar muftī) • relig seadusetundja, teoloog; islami vaimulik, kellel on õigus sõnastada usuõpetuse ja šariaadi tõlgendamise ning usuelu korralduse küsimustes iseseisvaid otsustusi

mulla <mulla 16 s> (ar mawlā isand) • relig islami vaimulik v õpetlane

muslim <m`uslim -i 2e s> (ar muslim jumalale alistuv) • relig islami tunnistaja, islamiusuline

mutaziliit <mutazil|`iit -iidi -`iiti 22e s> (ar mu‛tazil eralduja) • relig islami esimese ratsionalistliku teoloogiasuuna järgija

müriid <mür|`iid -iidi -`iidi 22e s> (ar murīd õpilane) • relig islami müstilis-askeetliku vaimuliku andunud õpilane. Vt ka müridism

ramadaan <ramad|`aan -aani -`aani 22e s> (ar ramaḑān), ramasaan <ramas|`aan -aani -`aani 22e s> (prs, trg ramazān < ar) • relig islamiusuliste paastukuu, islami kalendri 9. kuu; nihkub igal aastal kalendris u kümme päeva ettepoole

saum <s`aum saumi s`aumi 22e s> (ar sawm paast) • relig muslimite paast ramadaani ajal, üks islami tugisammastest

softa <softa 16 s> (trg softa < prs sūḥtah (õpihimust) süüdatud) • aj, relig islami vaimuliku seminari õpilane sultaniaegses Türgis

sunniit <sunn|`iit -iidi -`iiti 22e s> (< sunna, ar ahl as-sunna va džama´a tava ja koguduse inimesed) • relig islami suurima põhivoolu järgija, kes peale koraani tunnistab ka sunnat; sunniidid loevad pärimuse kandjaks kogudust. Vt ka šiiit

šariaat <šari|`aat -aadi -`aati 22e s> (ar sharī‛ah suur tee) • relig islami õiguslike, usundiliste ja moraalinormide kogu, mis põhineb koraanis esitatud pärimuslikel reeglitel ja sunnal, st prohvet Muhamedi eluloo tõlgendustel

šeik1 <š`eik šeigi š`eiki 22e s> (ar šaikh vanem) • hõimupealik, külavanem Idamaades; islami õpetlane, preester

šiiit [ši˛iit] <ši`iit šiiidi ši`iiti 22e s> (< ar shī‛ah partei, rühmitus) • relig islami suuruselt teise uskkonna liige, šiiidid loevad pärimuse kandjaks ainuisikulist imaami. Vt ka sunniit

šiiitlus [ši˛iitlus] <ši`iitlus -e 11~9 s> (< šiiit) • relig sunniitlusest lahkulöönud usuvool, islami suuruselt teine uskkond

zaidiit <zaid|`iit -iidi -`iiti 22e s> , zeidiit <zeid|`iit -iidi -`iiti 22e s> (< ar pn Zaid ibn Ali, imaam, 695–740) • relig islami šiiitide uskkonna mõõduka haru liige (VIII s), tänapäeval moodustavad Põhja-Jeemeni muslimite enamuse

zakaat <zak|`aat -aadi -`aati 22e s> (ar zakāh õiglus; almus) • relig kohustuslik armuand v almus islamis, üks islami tugisammastest

tempel1 <t`emp|el -li 2e s> (ld templum) • algselt püha paik, hiljem ka sellesse paika rajatud hoone, milles korraldati (mittekristlike ja -islami usundite) kultusrituaale

ulama [ulamaa] (ar pl ‘ulamā’ õpetlased) • relig islami vaimulikkond; hõlmab usuteadlasi ja pärimusliku seaduse tundjaid, kelle pädevuses on olnud jumalateenistuste korraldamine, hariduse andmine ning õigusemõistmine

vahhabiit <vahhab|`iit -iidi -`iiti 22e s> (< pn Muhammad ibn Abd al-Wahab, uskkonna rajaja, 1703–92) • relig XVIII s Araabias tekkinud puritaanliku islami uskkonna liige; tänapäeval on vahhabiitide usk Saudi Araabia riigi ametlik usund

vakf <v`akf vakfi v`akfi 22e s> (ar waqf) • relig islami õiguses kolmandale isikule võõrandamatu omand (nt riigimaa v heategevaks otstarbeks tehtud annetus)