[VSL] Võõrsõnade leksikon

antiik <ant|`iik -iigi -`iiki 22e s> (< ld antiquus vana, muistne) • vanaaja Kreeka ja Rooma elunähtuste ja kultuuri kogunimetus; vanaaegsed esemed

areopaag <areop|`aag -aagi -`aagi 22e s> (< kr Areios pagos (sõjajumal) Arese küngas) • aj kõrgem kohtukoda vanaaja Ateenas; piltl mõjuvõimsate isikute kogu (ka pilkava varjundiga)

arhont <arh|`ont -ondi -`onti 22e s> , arhon <`arhon -i 2e s> (kr archōn ülem, valitseja) • aj üks üheksast kõrgemast valitavast riigiametnikust vanaaja Ateenas; tähtsaim neist – eponüüm – juhtis valitsust

atellaan <atell|`aan -aani -`aani 22e s> (ld Atellana < pn Atella, vanaaja Lõuna-Itaalia linn) • aj Vana-Rooma jantlik rahvanäidend improviseeritud dialoogi ja tüüpiliste maskidega, commedia dell’arte eelkäija

atikism <atik|`ism -ismi -`ismi 22e s> (kr attikismos atika kõneviis) • aj vanaaja Atika elanike, eeskätt ateenlaste kõne peenus ja kujukus; kirj Kreeka kunstproosa stiilisuund, mis, jäljendades V–VI s suurte Ateena kirjanike eeskuju, harrastas stiili lihtsust ja mõõdukust vastandina asianismile

ave (ld ole tervitatud!, ela hästi!) • vanaaja roomlaste tervitus

ballist <ball|`ist -isti -`isti 22e s> (ld ballista < kr ballō heidan, viskan) • sõj, aj vanaaja viskemasin kivide, rautatud palkide, põlevate ainete vm pildumiseks pms kindluste piiramisel

biljoon <bilj|`oon -ooni -`ooni 22e s> (pr billon) • aj vanaaja madalaprooviline hõbe (õieti vask vähese hõbedasisaldusega) vahetusraha müntimiseks
biljoonmünt • vahetusraha (hrl vasest v pronksist), mille nominaalväärtus ületab mündis sisalduva metalli reaalväärtuse

bireem <bir|`eem -eemi -`eemi 22e s> (ld biremis kaheaeruline < bi- + remus aer) • aj vanaaja sõjalaev kahe pealistikku asetseva sõudjatereaga

boreas <bor`eas -e 9 s> (kr) • meteor külma põhjatuule nimetus vanaaja kreeklastel

bumerang <bumer|`ang -angi -`angi 22e s> (ingl boomerang < Austraalia k-d) • etn sirbi- v vikatikujuline puust viskerelv vanaaja Egiptuses, Indias, Kagu-Aasias; Austraalia pärisrahvaste kõver bumerang lendab märki mitte tabades kruvitaolise liikumise tõttu viskaja juurde tagasi

demagoog <demag|`oog -oogi -`oogi 22e s> (< kr dēmagōgos rahvajuht < dēmos rahvas + agōgos juhtiv) • aj vanaaja Ateenas (V s eKr) demokraatlik riigimees; ka pol isik, kes püüab poolehoidu võita vääritute abinõudega (valelike lubaduste, faktide moonutamise v meelitamisega), hämaja

diasporaa <diaspor`aa 26 s> (kr diaspora) • rahva hajutatus võõrsil pärast sunnitud v vabatahtlikku väljarännet oma kodumaalt (algselt vanaaja juutide kohta); selliste uutes maades elavate inimeste kogum

dipsomaan <+ m`aan maani m`aani 22e s> • med dipsomaania all kannataja, joomatõbine, hooti alkoholi liigtarvitaja

drakooniline <drakoonili|ne -se -st 12 adj> (< pn Drakon, vanaaja Ateena seadusandja, VII s eKr) • karm, ülirange, julm

druidism <druid|`ism -ismi -`ismi 22e s> (pr druidisme < druiidid) • relig vanaaja keltide usund; seisnes looduse kummardamises, nõudis ohverdamist (ka inimohvreid) metsades

düstroofik <+ troofik -u 2 s> • med nälginu, düstroofia all kannataja

efeet <ef`eet efeedi ef`eeti 22e s> (kr ephetēs) • aj 51-liikmelise kohtukolleegiumi liige vanaaja Ateenas VII–VI s eKr

efoorid pl <ef`oor efoori ef`oori 22e s> (kr sg ephoros) • aj üheks a-ks valitud, kõrgemat riigivõimu teostanud ametnikud (arvult 5) vanaaja Spartas

ekseeder <eks`eed|er -ri 2e s> (kr exedra) • arhit, aj vanaaja Kreekas ja Roomas poolümar v nurgeline istumispingiga ruum; keskajal sama mis apsiid

element <elem|`ent -endi -`enti 22e s> (< ld elementum algaine)
1. terviku osa, koostisosa, üksikosa; algosis; alge, suge
2. fil asja jaotumatu algosa; vanaaja filosoofias nn ürgaine (tuli, õhk, vesi, maa); sobiv keskkond
3. keem aatomite liik, aatomite individuaalsust iseloomustav mõiste; looduslik v tehisalgaine
4. füüs → galvaanielement, fotoelement, termoelement
5. mat hulk
6. piltl teatud (negatiivne) ühiskondlik rühmitis v selle liige (nt kriminaalne element)

empüreum <empür|`eum -eumi -`eumi 22e s> (< kr empyros põlev, lõõmav) • müt vanaaja kreeklastel päikest ja tähti kandev kõrgeim taevaosa, täidetud tule ja valgusega; kirj Itaalia luuletajal Dante Alighieril: õndsate asukoht

eoolia <e`oolia 1 s> (< pn Aioolia, piirkond vanaaja Väike-Aasias) • muus diatooniline helilaad, mis kõlab nagu tavaline minoor

erotomaan <+ m`aan maani m`aani 22e s> • med erotomaania all kannataja, haiguslikult suurenenud sugutungiga isik

eupatriid <eupatr|`iid -iidi -`iidi 22e s> (kr eupatridēs < eu- + patēr isa) • aj sugukondliku aristokraatia esindaja vanaaja Ateenas

fallos <f`allos -e 11~9 s> (kr phallos) • suguti, peenis, mehe suguliige; selle kujutis (sigivuse ja viljakuse kultussümbolina)
fallosekultus • müt suguliikme v selle kujutise usuline austamine loodus- ja vanaaja kultuurrahvail ning mõnes usundis

früügia <fr`üügia 1 s> (< pn Früügia, piirkond vanaaja Väike-Aasias) • muus minoorse kõlaga helilaad, millel on minooriga võrreldes madaldatud teine aste

gagaat <gag|`aat -aadi -`aati 22e s> (kr gagatēs < pn Gagas, linn vanaaja Väike-Aasias) • geol pigimust läikiv poleeritav söeerim, tekkinud meresetteisse mattunud puidust; kasut iluasjakeste valmistamiseks

gallid pl <g`all galli g`alli 22e s> (ld Galli) • aj vanaaja rahvas Lääne‑Euroopas; Gallia keldi asukad

glossaator <gloss`aator -i 2e s> (keskld glossator) • lgv sõnaseletaja, vanaaja (pms juriidilistes) teostes esinevate vanade ja haruldaste sõnade tõlgendaja; aj jurist XI–XIII s alguses Bolognas (Itaalias), kes tõlgendas Rooma õigust, varustades Corpus iuris civilis’t glossidega (1)

glossograafia <+ gr`aafia 1 s> (< gloss + -graafia) • aj vananenud v haruldaste sõnade seletamine vanaaja Kreekas ja Roomas

grafomaan <+ m`aan maani m`aani 22e s> • grafomaania all kannataja, palju ja sisutult kirjutav isik, kirjutamishull

halteerid pl <halt|`eer -eeri -`eeri 22e s> (kr haltēres)
1. aj vanaaja kreeklastel hüppepommid, hantlid
2. zool taandarenenud eestiivad (lehviktiivalistel); sumistid, kahetiivaliste (nt sääskede, kihulaste, kärbeste) muundunud tagatiivad

heliaia <heli´aia 16 s> (kr hēliaia) • aj vanaaja Ateenas vannutatud meeste kohus, mis koosnes 6000 mehest ja jagunes 10 osaks; saal, kus peeti rahvakohtu istungit; rahvakoosolek doorlaste aladel

heloot <hel|`oot -oodi -`ooti 22e s> (kr heilōs, gen heilōtos) • aj riigiori vanaaja Spartas; piltl õigusteta isik. Vt ka spartiaat

hierogaamia <+ g`aamia 1 s> (< hiero- + -gaamia) • müt, relig vanaaja kosmogoonias ja müt-s komplementaarsete algete (tavaliselt mees ja naine) ühtsuse kujutamise viis

hüsteeria <hüst`eeria 1 s> (< kr hystera emakas, vanaaja arstid seostasid hüsteeriat emakatalitluse häiretega) • med psüühikahäire sündroom, millele on iseloomulikud egotsentrism, teatraalne käitumine, soov olla teiste tähelepanu keskpunktis, kõrgenenud tundlikkus ning erutatavus

iibis <iibis -e 9 s> (kr ibis < egiptuse) • zool lind (Plegadis falcinellus) toonekureliste sugukonnast, elutseb Kesk-Aafrika metsades; vanaaja egiptlaste püha lind

illürism <illür|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pn Illüüria, Aadria mere kirderannikul asunud vanaaja maa) • pol rahvuslik, ühiskondlik-poliitiline ja kultuuriline liikumine Ungarile allunud Horvaatias 1830–40ndatel, tekkis vastukaaluks madjariseerimispoliitikale

inkubaator <inkub`aator -i 2e s> (< ld incubare hauduma)
1. põll haudeaparaat, linnumunade v kalamarja hautamise seade
2. med enneaegselt sündinute soojendussäng, vt ka kuvöös

inkubatsioon <inkubatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld incubatio lebamine; haudumine)
1. aj Vana-Kreekas ja Roomas tava magada templis, et saada jumalailt ilmutust v tervistust
2. biol haudeaeg
3. põll linnumunade v kalamarja hautamine inkubaatoris
inkubatsiooniperiood • med lõimetusaeg, peiteaeg, nakkushaiguse esimene järk, aeg tõvestavate mikroobide toime algusest esimeste haigustunnuste ilmnemiseni

kampol <k`ampol -i 2e s> (vn канифоль < kr), kolofoonium <kolof`oonium -i 19~2e s> (kr Kolophōnia (rhētinē) „Kolofoni vaik“ < pn Kolophon, linn vanaaja Väike-Aasias) • keem okaspuude vaigu destilleerimisel saadav kollakaspunane tahke aine; kasut tööstuses ja keelpillide poognajõhvi karestamiseks

keltibeerid pl <+ ib`eer ibeeri ib`eeri 22e s> (ld Celtiberi) • aj keltidest ja ibeeridest kujunenud vanaaja rahvas Hispaanias

konsum <k`onsum -i 2e s> (< rts, sks ühistupood < it consumo tarbimine < ld consumere (lõpuni) ära tarvitama) • maj segakaubamaja, paljusid eri liiki kaupu müüv kaubamaja

koprofiil <+ f`iil fiili f`iili 22e s> (< kopro- + -fiil) • psühh koprofiilia all kannataja, roojaarmastaja

koprolaal <koprol|`aal -aali -`aali 22e s> • koprolaalia all kannataja, ropendaja, rõvetseja

kotedž <kotedž -i 2e s> (ingl cottage) • väike maamaja, linnalähedane suvila Inglise kultuuri maades

lüüdia <l`üüdia 1 s> (< pn Lüüdia, piirkond vanaaja Väike-Aasias) • muus mažoorse kõlaga helilaad, millel on mažooriga võrreldes kõrgendatud neljas aste

magasin <magasin -i 19 s> (sks Magazin < it magazzino < ar mahāzin ladu, ait)
1. varaait, ladu; kaubamaja, suur kauplus
2. salv, ühetaoliste tükktoodete mahuti, nt tulirelva padrunisalv
magasinisüsteem • aj, sõj sõjaväe toiduainete ja hobusemoonaga varustamise viis Euroopa riikides XVII–XVIII s; põhines lahingupiirkonna lähedusse rajatud riiklikel ladudel (magasinidel) ja leivatöökodadel

mastaba <mastaba 1 s> (ar kivipink) • aj suursuguste isikute platvormitaoline haudehitis vanaaja Egiptuses

mausoleum <mausol|`eum -eumi -`eumi 22e s> (< pn Mausolos, vanaaja Kaaria valitseja) • võimas suuremõõtmeline haudehitis

monomaan <+ m`aan maani m`aani 22e s> • med monomaania all kannataja

moolok <moolok -i 2e s> (< pn Moolok, vanaaja jumalus piiblis, kellele olevat inimesi, eriti lapsi ohvriks toodud)
1. ka müt julm küllastumatu jõud, kes nõuab pidevalt ohvreid
2. zool ogaline Austraalia sisalik (Moloch horridus)

morfinist <morfin|`ist -isti -`isti 22e s> • med morfinismi all kannataja, morfiinisõltlane

mütomaan <+ m`aan maani m`aani 22e s> • psühh mütomaania all kannataja, isik, kellel on haiglane kalduvus valetada ning väljamõeldisi esitada

narkomaan <+ m`aan maani m`aani 22e s> • med narkomaania all kannataja, narkootikumi- e uimastisõltlane

neuropaat <neurop|`aat -aadi -`aati 22e s> • med neuropaatia all kannataja

ortostaat <+ st`aat staadi st`aati 22e s> (< orto- + kr statos seisev) arhit
1. vanaaja paleede ja templite soklikivi, kõrgus kuni 3 m
2. bareljeefidega kaunistatud kivitahvel vanade monumentaalehitiste soklil Ees-Aasias

paralüütik <paralüütik -u 2 s> (kr paralytikos) • med halvatu, paralüüsi all kannataja

retiraad <retir|`aad -aadi -`aadi 22e s> (pr retirade < se retirer taanduma) • aj vanaaja kantsides kindlustatud koht taganemise puhuks; hrv taandumine

sabeism <sabe|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< hbr çaba võõrustaja v hbr pn Shebā Seeba, vanaaja riik Edela-Araabias) • relig enne islamit Mesopotaamias ja Araabias levinud taevakehade kultus

sabeistika <sabe´istika 1 s> (< hbr pn Shebā Seeba, vanaaja riik Edela-Araabias) • lgv Lõuna-Araabia keelemälestisi uuriv teadus

saratseenid pl <sarats|`een -eeni -`eeni 22e s> (< ld Saraceni, rahvas vanaaja Araabias) • aj keskaja Lääne‑Euroopas araablaste, ka üldse muhamedlaste üldnimetus

sumerid pl <sumer -i 2e s> (akadi šumeru) • aj vanaaja rahvas Lõuna‑Mesopotaamias

sumeroloogia <+ l`oogia 1 s> (< pn Sumer, piirkond vanaaja Mesopotaamias + -loogia) • lgv sumeri keelt, kultuuri ja ajalugu uuriv teadus

sükofant <sükof|`ant -andi -`anti 22e s> (kr sykophantēs < sykon viigimari + phainō näitan, annan üles) • aj vanaaja Ateenas isik, kes algatas kasusaamise v poliitilisel eesmärgil kaaskodanike (esialgu viigimarjamüüjate) vastu kohtuprotsesse; piltl laimaja, valekaebaja, nuuskur

urbs (ld) • linn, eriti vanaaja Rooma pealinnana ja riigi keskusena
urbs aeterna [urbs et·erna] • igavene linn, Rooma

vilistid pl <vilist -i 2e s> (hbr pl pelištim) • aj vanaaja rahvas, kelle järgi on nime saanud ajalooline piirkond Lähis-Idas – Palestiina; vilistid asusid neile aladele elama nn mererahvaste rändamise ajal XII s eKr

villa <villa 16 s> (ld) • aj Vana-Rooma maamaja v -majand, ka suurmaaomandi keskus, elu- ja majandushoonete kompleks; tänapäeval maal v linna servas paiknev esinduslik eramu

villaan <vill|`aan -aani -`aani 22e s> (keskld villanus < ld villa maamaja, mõis, keskld küla) • aj talupoeg feodaalajal: Prantsusmaal, Itaalias ja Lääne-Saksamaal isiklikult vaba, kuid mõisnikult maad rentiv talupoeg, Inglismaal algul sõltlane, hiljem sunnismaine talupoeg