[VSL] Võõrsõnade leksikon

aglossia <+ gl`ossia 1 s> (< a- + kr glōssa keel) • med keeletus, keele puudumine

aktsent <akts|`ent -endi -`enti 22e s> (ld accentus)
1. rõhutamine, rõhuasetus
2. lgv rõhk, hääliku v häälikute rühma esiletõstmine silbis, sõnas v lauses; võõrapärane hääldusviis, mingi keele häälikute tahtmatu moonutamine isiku poolt, kellele see keel on võõras
3. muus rütmiline rõhk, üksikute helide v akordide rõhutamine
4. trük rõhumärk, liik diakriitilisi märke: akuut, graavis jt
5. kirj olulise esiletõstmine sõnastusliku rõhuasetusega

al-, el-, täishääliku järel l- • lgv araabia keele määrav artikkel, sageli ka araabia nimede osis; assimilatsioonide tõttu esineb ka kujul ar-, ad-, aš-, at-, an-, er-, ed-, eš-, en- või es-

amerikanism <amerikan|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pn) • lgv Ameerika-pärasus, hrl USA-s kõneldava inglise keele erijoon

amerikanist <amerikan|`ist -isti -`isti 22e s> (< pn) lgv
1. Põhja-Ameerika, eriti USA kultuuri ja seal kõneldava inglise keele uurija
2. indiaani ja eskimo keelte, samuti nende rahvaste kultuuri uurija

amicus Plato, sed magis amica veritas [amiikus plato sed magis amiika veeritas] (ld) • Platon on armas, kuid veel armsam on tõde, s.o tõde on kallim kõigest (Aristotelesele omistatavad sõnad ladina keelde tõlgituna)

anglist <angl|`ist -isti -`isti 22e s> (< keskld pn Anglia, Inglismaa) • lgv inglise filoloog, inglise keele, kirjanduse ja kultuuri uurija v õpetaja; ka selle ala üliõpilane

apokoop <apok|`oop -oobi -`oopi 22e s> (kr apokopē äralõikamine) • lgv lõpukadu, ühe v mitme sõnalõpuhääliku kadu keele ajaloolises arengus

asfalt <`asf|`alt -aldi -`alti 22e s> (kr asphaltos mäevaik v -pigi) • geol, eh pruunikasmust läikiv pigitaoline aine, esineb looduslikult v valmistatakse (naftast, kiviõlist); kasut (segatuna liiva, kruusa v killustikuga) pms teedeehituses, katusepapi ja lakkide valmistamisel
asfaltbetoon • eh bituumeni ja jahvatatud mineraalse täitematerjali segu; kasut ehitussideainena, teede katmiseks

assimilatsioon <assimilatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld assimilatio sarnasus, sarnastumine)
1. assimileerimine, sarnastamine; sarnastumine, samastumine
2. biol vt anabolism
3. lgv hääliku muutumine naaberhääliku sarnaseks, nt venda – venna
4. vähemusrahva sulanemine enamusrahvasse tema keele, kommete jne omandamise teel. Vastand dissimilatsioon
assimilatsioonipoliitika • pol mõne riigi rahvuspoliitika, mis taotleb vähemusrahvaste erisuste hävitamist valitseva rahvuse keele, kultuuri ja usundi pealesurumise teel

betoon <bet|`oon -ooni -`ooni 22e s> (pr béton < ld bitumen maapigi) • eh survetugev tule- ja veekindel kivisarnane ehitusmaterjal, valmistatakse hrl liivast, kruusast v kivikillustikust ja tsemendist; kasut teede, sildade, hoonete, vundamentide jm ehitamiseks

bilingvism <bilingv|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld bilinguis < bi- + lingua keel) • lgv kakskeelsus, kahe keele täielik valdamine, esineb erikeelsete vanemate peredes ja segarahvastikuga aladel

bokmål [bukmool] (norra raamatukeel) • lgv norra keele standardi nimetus, baseerub taani keelel, sarnane norra keele idamurdega. Vt ka riksmål, nynorsk

consecutio temporum [konsekuutsio temporum] (ld aegade järjestus) • lgv ajavormide ühtlustus, ladina keele grammatika reegel, mille järgi põimlause kõrvallause öeldise ajavorm sõltub alistava lause öeldise ajavormist

cunnilingus [kunnil·ingus] (ld häbemelakkuja < cunnus vulva + lingere lakkuma) • naise kliitori, häbememokkade ja tupeesiku stimuleerimine huulte, keele ja/või hammastega. Vt ka minett2

daktüloloogia <+ l`oogia 1 s> (< kr daktylos sõrm + -loogia) • sõrmendkõne, kurttummadele keele kirjapildi edasiandmine käe ja sõrmede asendite varal

denatsionalisatsioon <+ natsionalisatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (pr dénationalisation < de- + natsionaliseerima), denatsionaliseerimine <+ natsionalis`eerimi|ne -se -st 12 s>
1. rahvusliku omapära (keele, kultuuri jm) kaotamine
2. maj taaserastamine, riigistatud vara tagastamine endisele omanikule

depoonens <depoonens -i 2e s> , depoonensverb <+ v`erb verbi v`erbi 22e s> (ld verbum deponens) • lgv ladina keele grammatikas passiivi muutelõppudega tegusõna, millel on aktiivi tähendus

dešifreerima <+ šifr|`eerima -eerib 28 v> (pr déchiffrer) • salakirjas v tingmärkides (šifris) koostatud teksti sisu avama selle ümberkirjutamise teel harilikku keelde; tundmatut kirjasüsteemi lahti mõtestama

diakrooniline <+ kroonili|ne -se -st 12 adj> (< dia- + kr chronos aeg), diakroonne <+ kr`oon|ne -se 2 adj> • arengulooline, ajalisele järjestikkusele toetuv
diakrooniline keeleuurimine • lgv keele ajaloolise arenemise uurimine, hrl võrdlev-ajaloolise meetodi alusel. Vastand sünkrooniline keeleuurimine
diakrooniline raamatupidamine • maj ettevõtte vara, kohustuste ja omakapitali arvestamine raamatupidamisregistrites muutumatutes soetushindades

dialektoloogia <+ l`oogia 1 s> (< dialekt + -loogia) • lgv murdeteadus, keeleteaduse osa, mis tegeleb mingi keele murrete uurimisega

distinktiivtunnused pl <+ tunnus -e 9 s> (< distinktiivne) • lgv minimaalsed foneetilised v fonoloogilised tegurid, mis võimaldavad keele sõnavorme üksteisest eristada

dublaaž <dubl|`aaž -aaži -`aaži 22e s> (pr doublage dubleerimine) • helifilmi teksti ülekanne teise keelde. Vt ka dubleering

dublant <dubl|`ant -andi -`anti 22e s> (< pr doubler kahekordistama)
1. dubleerija, asendus- v varumees, sama osa täitev isik, eriti dubleeriv näitleja
2. rolli teksti esitav näitleja helifilmi tõlkimisel teise keelde

dubleerima <dubl|`eerima -eerib 28 v> (pr doubler)
1. kahekordistama, teisikeksemplari valmistama; mingit ülesannet paralleelselt täitma v tegevust kordama
2. teater dublandina esinema, teise näitlejaga vaheldumisi sama osa täitma; teatavas episoodis näitlejat asendama
3. film helifilmi teksti teise keelde üle kandma; ka filmi helindamine omakeelse tekstiga
4. odavast metallist ehte- v tarbeasju kulla- v hõbedakorraga katma
5. sport piljardi- ja koroonamängus: dubleed lööma, palliga teist palli nii tabama, et oma pall on enne puudutanud laua serva; bridžis samu kaardijaotusi tekitama vastavalt mängivate laudade arvule (vt ka kontreerima); pesapallis teist auku tabama

ediil <ed`iil ediili ed`iili 22e s> (ld aedilis) • aj Vana-Roomas kõrgem riigiametnik, valvas avaliku korra, templite ja veevärgi ehitamise ja hooldamise, teede, turgude ning avalike mängude järele. Vt ka kuruulsed ametnikud

etnolingvistika <+ lingv´istika 1 s> (< etno- + lingvistika) • lgv lingvistika suund, mis uurib keele seost rahva kultuuriga, lähtudes hüpoteesist, et keel mõjustab inimese mõttemaailma

etruskoloogia <+ l`oogia 1 s> (< etruskid + -loogia) • aj teadusharu, mis tegeleb etruski keele ja kultuuri uurimisega

etümoloogia <+ l`oogia 1 s> (kr etymologia < etymon sõna põhitähendus < etymos tõde, tõene + -loogia) lgv
1. keeleteaduse haru, mis uurib sõnade päritolu
2. sõna algupära ning seos (sugulussuhted) muude sama keele v teiste keelte sõnadega

fellatsioon <fellatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld fellare imema) • (mehe) sugutiluki imemine v keele ja huultega hellitamine orgasmi tekitamiseks

fennomaania <+ m`aania 1 s> (< ld Fenni soomlased + maania) • kõige soomepärase ihalus, liialdatud ülistamine; aj soome keele ja kultuuri eest võitlev liikumine Soomes XIX s

filoloogia <+ l`oogia 1 s> (< kr philologia kirjanduse- v õpetatusearmastus < filo- + -loogia) • keele-, kirjandus- ja rahvaluuleteadus

foneetika <foneetika 1 s> (< kr phōnētikos kõnelemisse puutuv, kõne- < phōneō räägin < phōnē hääl) lgv
1. häälikuõpetus; keeleteaduse osa, käsitleb keele häälikulist ehitust, häälikute moodustamist ja vastuvõtmist kuulmiselundite abil
2. keele häälikuline ehitus

generatiivgrammatika <+ gramm´atika 1 s> (< generatiivne) • lgv 1950–60ndatel USA-s loodud keeleteooria; selle teooria vaimus kirjutatud konkreetse keele grammatika; peab lingvistika peamiseks uurimisobjektiks inimese keelepädevust, võimet produtseerida ja mõista lõpmata paljusid lauseid, ka niisuguseid, mis pole veel kordagi esinenud

genuiinne <genu`iin|ne -se 2 adj> (ld genuinus) • med sünnipärane, kaasasündinud; algupärane, põline, ehtne, loomulik
genuiinne sõnavara, genuiinsõnavara • lgv põlissõnavara; vanade oma keele sõnatüvede kogum ühes keeles
genuiinne tüvi, genuiintüvi • lgv vana oma keele sõnatüvi

gingivaal <gingiv|`aal -aali -`aali 22e s> (< ld gingiva ige), prealveolaar <+ alveol|`aar -aari -`aari 22e s> (< pre- + alveolaar) • lgv igemehäälik, kaashäälik, mille hääldamisel keele tipp v ülaserv läheneb ülemise igeme servale v puudutab seda, nt d, t, n, l mõnes keeles

glotogoonia <+ g`oonia 1 s> (< kr glōssa, glōtta keel + -goonia) • lgv van keeleteke; keele tekkimine ja arenemine

glotogooniline <+ goonili|ne -se -st 12 adj> (< glotogoonia) • lgv keeletekkeline, keele tekkimise ja arenemisega seotud

gooti kiri (< goodid)
1. täpsemalt fraktuur (2), pms Põhja-Euroopas kasutusel olnud kirjalaad
2. gooti keele kirjapanemiseks kasutatav tähestik
3. gootikale omased kirjalaadid

grafiti <grafiti 1e s> (it pl graffiti)
1. aj antiik- ja keskajal hooneseintele, metall- ja savinõudele jm kraabitud v põletatud tekstid, millel on oluline tähtsus usundi, olustiku, keele, kirja jm uurimisel
2. tänapäeval noorte subkultuuri avaldus: müüridele, plankudele, hoonete seintele jm värviga pihustatud (sageli ühiskonnakriitilised) joonistused ja tekstid

grammatika <gramm´atika 1 s> (kr grammatikē < gramma kirjatäht) lgv
1. keele grammatiline ehitus, mingi keele tähendusüksuste (sõnade, lausete) ehitus
2. keeleteaduse haru, mis uurib keele grammatilist ehitust
3. keeleõpetus, mingi keele sõnade muutmise ja lausete moodustamise reeglistik, koosneb hääliku- (foneetika), vormi- (morfoloogia), tuletus- (derivatsioon) ja lauseõpetusest (süntaks); vastav raamat v õpik

grammatiline <gramm´atili|ne -se -st 12 adj> (< grammatika) • lgv grammatikasse kuuluv v puutuv; grammatikal põhinev, keeleõpetuslik
grammatiline kategooria • lgv kindlafunktsiooniline fraasi-, sõna- v muuteelementide klass keele morfoloogia v süntaksi kirjelduses
grammatiline kääne, abstraktne kääne • lgv üldist grammatilist tähendust kandev kääne, näitab pms nimisõna(fraasi) süntaktilist funktsiooni (eesti keeles nimetav, omastav ja osastav). Vt ka semantiline kääne
grammatiline tõlgendamine • jur õigusakti teksti mõtte selgitamine grammatilise analüüsi abil

grammatiseerumine <grammatis`eerumi|ne -se -st 12 s> • lgv keele leksikaalsete üksuste muutumine grammatilisteks v vähem grammatiliste üksuste muutumine grammatilisemateks üksusteks. Vt ka leksikaliseerumine

guaranii <guaran`ii 26 s> (hisp guaraní guaranii, keele ja rahva nimetusena < guaranii) • maj Paraguay rahaühik, lüh PYG; 1 guaranii = 100 sentimot

gudroon <gudr|`oon -ooni -`ooni 22e s> (pr goudron < ar qaṭrān) • keem naftabituumen, must tõrvataoline mass, nafta vaakumdestillatsiooni jääk; kasut ehitiste kaitseks niiskuse vastu (gudroonpapina), teede ehitamisel, määrdeainena

hebraist <hebra|`ist -isti -`isti 22e s> (< kr hebraios juut, juudi) • lgv heebrea keele ja usundi uurija

helikaalne <helik`aal|ne -se 2 adj> (< kr helix keere, spiraal) • spiraali- e kruvikujuline

helikoid <helik|`oid -oidi -`oidi 22e s> (< kr helix keere, spiraal + -oid) • mat kruvipind, mille kujundab sirge joon kruviliikumisel

helikopter <helik`opter -i 2e s> (pr hélicoptère < kr helix keere + pteron tiib), kopter <k`opter -i 2e s> • tehn, lenn rootormudellennuki liik; õhusõiduk, mis püstteljel pöörlema pandava tiiviku abil võib tõusta ja maanduda püstloodis v ka õhus paigal püsida. Vt ka autožiiro

hellenist <hellen|`ist -isti -`isti 22e s> (< kr hellēnistēs kreeka keeles rääkiv < hellēn kreeklane), gretsist <grets|`ist -isti -`isti 22e s> (< ld Graecus kreeklane, kreeka) • kreeka filoloog, Vana-Kreeka keele ja kultuuri uurija v tundja

hellenistika <hellen´istika 1 s> (< kr hellēn kreeklane) • Vana-Kreeka keele ja kultuuri uurimine

homonüümika <homonüümika 1 s> • lgv õpetus homonüümidest; mingi keele homonüümide kogum

hüdrosilinder <+ sil`ind|er -ri 2e s> (< hüdro- + silinder) • tehn edasi-tagasiliikumist tekitav hüdromootor, mis võimaldab saavutada väga suuri jõude; kasut pressides, tööpinkides, teede- ja ehitusmasinates; hüdromootori osa

ideogramm <+ gr`amm grammi gr`ammi 22e s> (< ideo- + -gramm) • lgv mõistemärk, tinglik kirjamärk, mis (vastandina kirjatähele) tähistab mitte mõne keele häälikut, vaid kogu mõistet (nt number, liiklusmärk)

idiomaatika <idiomaatika 1 s> (< kr idiōmatikos omapärane) • lgv mingi keele idioomide kogum; õpetus mingi keele idioomidest. Vt ka fraseoloogia

idioom <idi|`oom -oomi -`oomi 22e s> (kr idiōmā iseärasus, omapära) • lgv liik fraseologisme, tähenduslikult kokkusulanud liikmetega, sõna-sõnalt teise keelde mittetõlgitav püsiühend, mille kogutähendus ei tulene ühendit moodustavate sõnade tähenduste summast, nt silmas pidama, kuidas käsi käib?

improperia [improp·eria] (ld noomimised) • relig katoliku kirikus suure reede liturgia osa

inkorporatsioon <inkorporatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (keskld incorporatio)
1. liitmine, (maa-ala vm) oma koosseisu lülitamine
2. jur mingi õigusala seaduste süstematiseerimine ühes kogus ilma seaduste sisu muutmata
3. lgv keele elementide seostusviis: sõnajuured liituvad grammatiliseks tervikuks, mis on nii sõna kui ka lause
4. psühh teadvustamata psüühiline kaitsemehhanism, mille abil inimene ühildab end mõne tähtsa isikuga v tema omadustega

insenerivägi <+ vägi v`äe väge v`äkke 21 s> (< insener) • sõj eriväeliik, mille ülesanne on kohandada maastikku lahingutegevuseks; tagab lahingu edukust inseneriluurega, kaitsevööndite, lennuväljade, teede, sildade jm rajamisega, tõkete ehitamise ja kõrvaldamisega, vägede moondamise ja veega varustamisega

interferents <interfer|`ents -entsi -`entsi 22e s> (< inter- + ld ferire lööma)
1. pärssimine, vastuseis
2. füüs kohtuvate heli-, valgus- v raadiolainete vastastikune toime
3. biol ühe viiruse tekitatud muutuse pidurdumine rakus teise viiruse toime tõttu
4. psühh kahe v enama psüühilise protsessi vastastikune mõju, mille tagajärjel vähemalt ühe protsessi karakteristikud halvenevad
5. lgv ühe keele mõju teisele keelele, selle tarvitusele

klassik <klassik -u 2 s> (< ld classicus esmaklassiline) • üldtunnustatud kirjanik, helilooja, kunstnik, teadlane vm vaimukultuuriala suurkuju, kelle looming on jääva väärtusega; klassikalise haridusega v klassikat harrastav isik, vanakreeka ja ladina keele ning kirjanduse eriteadlane

klassikaline <klassikali|ne -se -st 12 adj> • klassikasse puutuv v kuuluv, klassikale v klassikuile omane; antiiksetele eeskujudele vastav, täiuslik, väärtuslik; piltl tüüpiline, tavakohane
klassikaline filoloogia • antiikse Kreeka-Rooma kultuuriga, eriti kreeka ja ladina keele ning kirjandusega tegelev teadus

kognitiivne <kognit`iiv|ne -se 2 adj> (keskld cognitivus < ld cognitio teadmine, tunnetamine) • psühh tunnetuslik, tunnetatav
kognitiivne dissonants • psühh tunnetusebakõla, pingeseisund, mis tekib, kui inimesel on ühe ja sama nähtuse kohta korraga kaks v rohkem kooskõlatut teadmist
kognitiivne lingvistika, kognitiivlingvistika • lgv 1980ndatel aastatel tekkinud keeleteaduse suund, mis keskendub keele ja mõtlemise, keele ja maailma tajumise seostele
kognitiivne psühholoogia • psühh tunnetuspsühholoogia, psühholoogia suund, mis käsitab teadvuses peegelduvat tõeluse mudelit isiksuse aktiivsuse põhitegurina, rõhutades tunnetusprotsesside ja teadmiste tähtsust inimese hingeelus ja käitumises

kolledž <kolledž -i 2e s> (ingl college < keskld collegium, vrd kolleegium) ped
1. keskajast pärit internaatkeskkool Inglismaal; ülikooli elu-, olme- ja õppehoonestu ning -üksus, iseloomulik vanadele Inglismaa ülikoolidele
2. erialakõrgkool Inglismaal, USA-s jm; ülikooli ettevalmistusaste v keskeriõppeasutus USA-s; täiskasvanute keskkool
3. inglise keele erikool Eestis

kommutatsioon <kommutatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld commutatio)
1. vahetamine, muutmine
2. el vooluahelate käsitsi v automaatne ümberlülitamine; voolu suuna perioodiline muutumine kommutaatoriga elektrimasina ankru poolides ja sellega kaasnevad nähtused
3. lgv mingi keelelise väljenduselemendi muutmine keele ühel tasandil (nt hääldamises), millega kaasneb vastav muutus teisel tasandil (nt sõna tähenduses)
4. aj naturaalkohustuste v teoorjuse muutmine raharendiks keskaja lõpul, eriti Inglismaal

komparativism <komparativ|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< comparare võrdlema) • lgv, kirj võrdlevat meetodit rakendav suund keele- ja kirjandusteaduses

konsonantism <konsonant|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< konsonant) • lgv keele kaashäälikute süsteem. Vt ka vokalism

kood <k`ood koodi k`oodi 22e s> (pr code < ld codex raamat)
1. koodtähis, tähte vm märki asendav kokkuleppeline sümbol informatsiooni salvestamise, töötlemise ja säilitamise hõlbustamiseks
2. leppemärgisüsteem, reeglistik, mis määrab kindlaks koodtähiste moodustamise korra
kooditabel • koodtähiste esitus tabelina
koodivahetus • lgv ümberlülitumine, mitme keele, dialekti v allkeele vahelduv kasutamine sõltuvalt asjaoludest
masinakood • info kahendarvudest koosnev käskluste jada, mida loeb arvuti keskprotsessor

kremaljeer <kremalj|`eer -eeri -`eeri 22e s> (< pr crémaillère keedu- v katlakonks) • arhit sakk, etteulatuv nurk välisseinas; sakmeline serv; tehn hammaslatt v -rööbas; hammaslattmehhanism

kreool <kre|`ool -ooli -`ooli 22e s> (pr créole < hisp criollo) • Ladina-Ameerikasse sisserännanud eurooplaste, eriti Hispaania, Portugali v Prantsuse kolonisaatorite järeltulija, kuulub eesõigustatud klassi
kreoolkeel • lgv keelekontaktide tulemusena (eriti asumaades emamaa keele baasil) tekkinud segakeel, mis omandatakse esimese keelena. Vt ka pidžin

landsmål [lansmool] (norra maakeel) • lgv van rahvamurretel põhinev Norra teise riigikeele, uusnorra keele ehk nynorsk’i endine nimetus. Vt ka riksmål, bokmål

lapoloogia <+ l`oogia 1 s> (< pn Lapimaa, laplased + -loogia) • lgv lapi keele ja kultuuri uurimine

latiniseerima <latinis|`eerima -eerib 28 v> (< ld Latinus ladina) • ladinapärastama, ladina keelde mugandama (nt nime)

latinist <latin|`ist -isti -`isti 22e s> (< ld Latinus ladina) • lgv ladina keele tundja v harrastaja, ladina filoloog

latiniteet <latinit|`eet -eedi -`eeti 22e s> (ld latinitas, gen latinitatis < Latinus ladina) • lgv kellelegi autorile v mingile ajastule iseloomulik ladina keele tarvitamisviis v stiil

lekseem <leks|`eem -eemi -`eemi 22e s> (< kr lexis rääkimine, kõne, sõna) lgv
1. sõnavara põhiüksus, sisaldab olulist teavet sõna kohta ning säilib mälus tervikuna
2. sõna kui keele struktuuri element vastandatuna sõnale kui kõne elemendile
3. leksikaalne morfeem (nt lihttüvi)

leksika <leksika 1 s> (< kr lexikos sõnaline < lexis rääkimine, kõne, sõna) • lgv sõnavara, mingisse keelde v allkeelde v ühe isiku keeletarvitusse kuuluvad sõnad ja sõnade püsiühendid, sõnavara, leksikon (2)

lingua [lingva] (ld) • keel
lingua franca [lingva franka] (ld) • itaalia keele alusel kujunenud segakeel, kasut keskajal abikeelena Vahemere ida- ja lõunapoolseis sadamalinnades; lgv tänapäeval üldisemalt abikeel, mida eri keelte kõnelejad omavahelises suhtluses kasutavad
lingua Latina [lingva latiina] (ld) • ladina keel
lingua Romana rustica [lingva romaana rustika] (ld) • rahvaladina keel, millest on kujunenud romaani keeled

lingvistiline <lingv´istili|ne -se -st 12 adj> • keeleteaduslik, lingvistikasse puutuv; keele-

makaronism <makaron|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< makaron, viitega makaronidele kui rahvapärasele toidule) • lgv mõne uue keele sõna vorm v tuletis ladinakeelses kontekstis; makaronistiilis luulet viljeldi eriti Itaalias alates XV s-st. Vt ka makaronistiil

metonomaasia <metonom`aasia 1 s> (< kr metonomasia nime muutmine) • lgv nime muutmine teise keelde tõlkimise teel

miin1 <m`iin miini m`iini 22e s> (ingl mine kaevandus)
1. sõj maamiin, lõhkeseadeldis, mis koosneb ümbrisest, lõhkelaengust ja sütikust, paigaldatakse maapinnale v maapinna alla või kasut miinitõkete rajamiseks ning teede ja rajatiste purustamiseks
2. miinipilduja mürsk
3. biol kaevand, putukavastse poolt kaevatud õõnsus taimekoes
meremiin • sõj lõhkeseadeldis, mis koosneb ümbrisest, lõhkelaengust ja paigaldusseadisest; paigutatakse vette eesmärgiga kahjustada laevu

monokord <monok|`ord -ordi -`ordi 22e s> , monohord <monoh|`ord -ordi -`ordi 22e s> (kr monochordos < mono- + kr chordē pilli keel) • muus antiikajast pärinev ühe keele ja liikuva roobiga keelpill

mood2 <m`ood moodi m`oodi 22e s> (< ld modus mõõt, mõõdupärasus)
1. füüs võnkesüsteemis v lainejuhtmes leviv kindla ruumilise struktuuri ja sagedusega võnkumine v laine (nt võnkuva keele põhi- v ülemhelile vastav seisevlaine)
2. mat juhusliku suuruse tõenäoseim väärtus

moriskid pl <mor|`isk -iski -`iski 22e s> (hisp moriscos) • aj pärast rekonkista võitu (1492) Hispaaniasse jäänud maurid, kes võtsid vastu ristiusu, kuid säilitasid mõjuka rühmitisena oma keele ja kombed; 1609. a dekreedi alusel saadeti nad Hispaaniast välja, asusid elama Põhja-Aafrikasse jm

nativism <nativ|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld nativus kaasasündinud) • psühh õpetus, mille järgi mõned ideed, kujutlused, tajud (eriti ruumitaju) on sünnipärased; lgv keeleteaduse suund, mille järgi keele teatud grammatilised struktuurid on sünnipärased

natsionalism <natsional|`ism -ismi -`ismi 22e s> (sks Nationalismus < ld natio päritolu, rahvas, rahvus) • pol rahvuslus, samast rahvusest inimeste kokkukuuluvustunne, taotleb rahvuse säilitamist ja põlistamist, rahvustunde, keele ja oma kultuuri teadvustamist, arendamist ja säilitamist. Vastand kosmopolitism

neohumboldtianism <+ humboldtian|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< neo- + pn W. v. Humboldt, Saksa keeleteadlane, 1767–1835) • lgv, fil W. v. Humboldti mõttesuundadest lähtuv keeleteaduskoolkond, mille rajas L. Weisgerber 1920ndatel; peab oluliseks tegelikkuse ja keele vahekorra eritlust ning sisukeskset grammatikat

onomastika <onom´astika 1 s> (< kr onomastikos nime-) lgv
1. nimeteadus, leksikoloogia haru, mis käsitleb nimesid
2. mingi keele v piirkonna pärisnimed

palatograafia <+ gr`aafia 1 s> (< ld palatum (kõva)suulagi + -graafia) • lgv artikulatsiooni uurimine keele ja suulae puuteala tuvastamise kaudu

palatogramm <+ gr`amm grammi gr`ammi 22e s> (< ld palatum (kõva)suulagi + -gramm) • lgv (tehissuulae abil saadud) jäljend keele puudutusest vastu suulage

pangramm <+ gr`amm grammi gr`ammi 22e s> (< pan- + kr gramma kirjatäht) • lgv lause, mille sõnad sisaldavad kõiki vastava keele tähestiku tähti

paradigma <paradigma 16 s> (< kr paradeigma eeskuju, näide)
1. lgv sõna muutevormistik (nt eesti keele käändsõna paradigmas on 14 käänet ning kaks arvu - ainsus ja mitmus); omavahel paradigmaatilistes suhetes olevate keeleüksuste klass
2. teadusloos: püsiv ja üldtunnustatud mõistete, seaduste ja meetodite süsteem, millel rajaneb teadusliku uurimise ja teadusalade õpetamise tava

paralingvistika <+ lingv´istika 1 s> (< para- + lingvistika) • lgv keeleteaduse haru, mis uurib antud keele kõne tähendussüsteemiväliseid seiku (kõne valjus, pausid, värvingud jms)

parole [par·ol] (pr sõna) • keele igakordne avaldumine kõnes; lgv mõiste, mille tõi XX s alguses mõiste langue kõrval sisse strukturalistliku keeleteaduse teoreetik Ferdinand de Saussure. Vt ka langue

pidžin <pidžin -i 2e s> (ingl pidgin < business äri), pidžinkeel <+ k`eel keele keelte 13 s> • lgv keelekontaktide kaudu tekkinud (sega)keel, milles sõnu ja konstruktsioone võetakse eri lähtekeeltest, eriti võõrvallutajate keeltest; ei ole kellegi emakeel, kasut hrl piiratud eesmärgil, nt kauplemisel. Vt ka kreoolkeel
pidžininglise keel • inglise keele alusel kujunenud pidžin; kasut pms Kaug-Ida sadamalinnades ja Okeaania rannikuil

pseudokood <+ k`ood koodi k`oodi 22e s> (ingl pseudocode) • info programmikeele ja loomuliku keele segu, mida kasut tarkvara struktuuri kirjeldamisel

reproduktor <reprod`uktor -i 2e s> (< reprodutseerima) • tehn endisaegne traathäälinguvastuvõtja (tänavate ja teede ääres posti otsas, asutustes), mis edastas hrl üht raadiojaama

sabat <sabat -i 2e s> (hbr šabat puhkus)
1. relig hingamispäev, judaismis nädala 7. päev (reede õhtust laupäeva õhtuni), püha päev, mida pühitsetakse rangete rituaalsete eeskirjade järgi ning mil töötegemine on keelatud
2. (sks (Hexen)sabbat < hbr) folkl nõidade pidu, nõiasabat

sabir <sabir -i 2e s> (tehissõna < hisp saber, pr savoir teadma) • lgv Vahemere sadamais kõneldav segakeel, milles on prantsuse, provansi, hispaania, katalaani, itaalia, kreeka ja araabia keele sugemeid

semantika <sem´antika 1 s> (< kr sēmantikos tähendav, tähistav)
1. lgv keeleüksuse (morfeemi, sõna, lause jm) tähendus
2. lgv tähendusõpetus, keeleteaduse haru, mis uurib keeleüksuste tähendusi, keele ja selle kasutusvaldkonna ning mõtlemise suhteid, vt ka semasioloogia
3. loog mõistete ja otsustuste tähendust käsitlev loogika uurimissuund
4. märgi tähendust käsitlev semiootika osa

sossüriaanlus <sossüri`aanlus -e 11~9 s> (< pn F. de Saussure, Prantsuse-Šveitsi keeleteadlane, 1857–1913), ka saussure’ianism <saussure’ian|`ism -ismi -`ismi 22e s> • lgv keeleteaduse suund, mis peab keelt ühiskondlikuks nähtuseks ning tunnustab keele märgilisust

sotsiolingvistika <+ lingv´istika 1 s> (< sotsio- + lingvistika) • lgv lingvistika haru, mis uurib keele ja ühiskonna ning keele ja kultuuri vahekorda ning vastastikust mõju

spaatel <sp`aat|el -li 2e s> (sks Spatel) • lapits, kaheotsaline labidake pulbrite, salvide jms segamiseks ja tõstmiseks; kasut ka keele allasurumiseks kurgu vaatlemisel

spiraal <spir|`aal -aali -`aali 22e s> (keskld spiralis < ld spira käänd, looge)
1. ühe punkti ümber järk-järgult suurenevaid keerde moodustav tasandiline joon
2. kruvijoon, telgjoont keerdudena ümbritsev ruumiline joon; sellise kujuga juhe v vedru
3. kunst keermekujuline ornament
4. med rasestumise vältimiseks kasutatav mehaaniline vahend

strukturaallingvistika <+ lingv´istika 1 s> (< strukturaalne + lingvistika) • lgv mitme XX s keeleteadusliku suuna (Praha funktsionaalne lingvistika, Kopenhaageni glossemaatika, deskriptiivne lingvistika jt) üldnimetus; strukturaallingvistikale on iseloomulik keele käsitamine range süsteemina, täpsete analüüsi- ja kirjeldamismeetodite kasutamine ning peatähelepanu pööramine kaasaegse keele struktuurile

substraat <substr|`aat -aadi -`aati 22e s> (< ld substratus alla laotatud < substernere alla laotama)
1. mitmesuguste nähtuste ühine alus; aluseks olev aine; aluskiht
2. lgv keeleline aluskiht, keelelised mõjud, mis on ühe keele assimileerumisel domineerivasse keelde püsima jäänud, vt ka adstraat, superstraat
3. biol bakteri- v rakukultuuri sööde; alus, millele loomad toetuvad v taimed kinnituvad; ühend, mille muundumist ensüüm katalüüsib
substraatkeel • lgv keelekontakti käigus assimileerunud keel, millest on hiljem domineerivasse keelde püsima jäänud mõjusid (substraate) nii häälduses, grammatikas kui ka sõnavaras (nt on läti keeles peaaegu hävinud liivi keele täheldatav mõju). Vt ka adstraatkeel, superstraatkeel

sumeroloog <+ l`oog loogi l`oogi 22e s> • lgv sumeroloogia eriteadlane, sumeri keele ja kultuuri uurija

superheeliks <+ heeliks -i 2e s> (< super- + heeliks) • biol keere, mis tekib juba keerdunud DNA-kaksikahela uuesti keerdumisel

superstraat <superstr|`aat -aadi -`aati 22e s> (< ld superstratus peale laotatud < supersternere peale laotama) • pealiskiht; lgv domineeriva rahva keele elemendid madalama staatusega rahva keeles. Vt ka adstraat, substraat
superstraatkeel • lgv ühele keelele väga tugevat mõju avaldav keel; vaimselt, hariduslikult ja majanduslikult domineeriva rahva keel, mille mõju teisele keelele ületab tavalise laenamise. Vt ka adstraatkeel, substraatkeel

supletiivne <suplet`iiv|ne -se 2 adj> (< keskld suppletivus täiendav < ld supplere täitma, täiendama) • lgv muutevormides eri juuri omav, nt eesti keele verb minema – lähen

sünkrooniline <sünkroonili|ne -se -st 12 adj> (< kr synchronos üheaegne, samaaegne < sün- + chronos aeg), sünkroonne <sünkr`oon|ne -se 2 adj> • samaaegne, sünkroon-, samal ajal v paralleelselt toimuv; samaaegseid nähtusi kõrvutav; samarütmiline
sünkrooniline keeleuurimine • lgv keele kui teataval ajal toimiva süsteemi uurimine, vastand diakrooniline keeleuurimine

sünonüümika <sünonüümika 1 s> lgv
1. sünonüümiõpetus, sünonüüme käsitlev leksikograafia osa
2. mingi keele sünonüümid

süntaktika <sünt´aktika 1 s> (< kr syntaxis korraldamine, süntaks) • loog semiootika osa, formaliseeritud keele märgisüsteem, mis hõlmab ka väljendite moodustamise ja teisendamise reeglid

šovinism <šovin|`ism -ismi -`ismi 22e s> (pr chauvinisme < pn Nicolas Chauvin, legendaarne patriootlik Prantsuse sõdur)
1. pol äärmuslik marurahvuslus, rahvusupsakus, suurrahva, selle kultuuri ja keele eelistamine väikerahvaste arvel, viimaste tagakiusamise ja rõhumise poliitika
2. eelarvamuslik ja alavääristav suhtumine teise soo, rahvuse, ühiskonnaklassi või kultuuri esindajatesse

tagmeemika <tagmeemika 1 s> • lgv keeleteooria, milles keskne koht on keele tagmeemide selgitamisel; tagmeemika põhialused sõnastati USA-s 1950ndate algupoolel ja seda rakendati eeskätt tõlkimisel

tesaurus <tes`aurus -e 11~9 s> (kr thēsauros aare, varakamber)
1. aj antiikajal pühendkinkide hoidla
2. lgv hiidsõnastik, mis taotleb keele sõnavara ammendavat esitust; mõisteline sõnastik, kus on näidatud mõistete omavahelised suhted (nt sünonüümia, antonüümia, hüponüümia, meronüümia)
3. info infootsikeele märksõnu ja nendevahelisi seoseid esitav sõnastik

toponüümia <topon`üümia 1 s> (< topo- + kr onoma nimi) • lgv mingi keele v piirkonna kohanimed

traditsionalist <traditsional|`ist -isti -`isti 22e s> (pr traditionaliste) • traditsionalismi esindaja v pooldaja, oma kultuuri ja keele kaitsja

traditsioonilisus <traditsioonilisus -e 11~9? s> (< traditsiooniline), traditsionaalsus <traditsion`aalsus -e 11~9 s> • traditsioonide järgimine, oma kultuuri ja keele säilitamise püüe; tavapärasus

transliteratsioon <transliteratsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ingl transliteration < trans- + ld littera täht) • lgv ümbertähtimine, kirjaliku teksti täht-tähelt ühe keele kirjasüsteemist teise ülekandmine; info teise märgistikku viimine

variant <vari|`ant -andi -`anti 22e s> (< ld prees partits varians muutuv, mitmekesine)
1. kirj teisend, kirjandusliku pala, rahvalaulu jm (ka mingi eseme) teine, algupärandist pisut erinev eksemplar; rahvaluuleteose konkreetne tekst (esituse fikseering)
2. lgv keeleüksuse (foneemi, morfeemi, sõna) esinemiskuju (vt ka allofoon, allomorf); keele variant, nt inglise keele variandid
3. zool, bot liigi keskmisest hälbiv isend v tunnus

veermaht <v`eerm|`aht -ahti -`ahti 22e s> (sks pn Wehrmacht kaitsejõud) • sõj, aj hitlerliku Saksamaa relvajõudude Wehrmachti eesti keele pärane kuju a-tel 1935–45

vokalism <vokal|`ism -ismi -`ismi 22e s> • lgv keele vokaalide süsteem. Vt ka konsonantism