[VSL] Võõrsõnade leksikon

abstraktsioon <abstraktsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (keskld abstractio < ld abstrahere eemale tõmbama) loog
1. abstraheerimine, mõistuslik menetlus, milles tegelikkuses esinevaist asjust ja nähtustest lahutamatuid omadusi, külgi v seoseid vaadeldakse eraldi, andes neile iseseisva mõiste kuju
2. mõiste v teoreetiline üldistus, mis kujuneb inimese mõtlemise, abstraheeriva tegevuse tulemusena. Vt ka abstraheerima

allegooria <alleg`ooria 1 s> (kr allēgoria < allos teine + agoreuō räägin, ütlen) • kunst, kirj mõistupilt, mõistukuju, abstraktne mõiste piltlikul kujul (kirjanduses, kujutavas kunstis), nt surm vikatimehena

alogism <alog|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< a- + kr logos mõiste, õpetus) • ebaloogilisus; fil filosoofias mõttekäik, milles rikutakse loogika reegleid; piltl loogilise seose rikkumine (ka stilistilise võttena)

antiik <ant|`iik -iigi -`iiki 22e s> (< ld antiquus vana, muistne) • vanaaja Kreeka ja Rooma elunähtuste ja kultuuri kogunimetus; vanaaegsed esemed

antiikva <ant`iikva 1 s> (< ld antiquus, fem antiqua vana, muistne) • trük ladina trükikirja tüüp. Vt ka fraktuur

antitees <+ t`ees teesi t`eesi 22e s> (kr antithesis vastuseadmine) • vastuväide, teesile vastandatav v vasturääkiv väide; stilistikas kahe vastandliku mõiste vastandamine teineteisele

arhailine <arh`aili|ne -se -st 12~10? adj> (< kr archaios vana) • muistne, vanaaegne, vananenud, vanamoeline; geol arhaikumiga seotud

assüürlased pl <ass`üürla|ne -se -st 12~10? s> (kr Assyrioi < akadi pn Aššūrāyu Assur, linn muistses Assüürias)
1. aj muistse Assüüria rahvas
2. (uus)süüria keelt kõnelev rahvas Iraanis, Iraagis, Süürias ja Venemaal

bard <b`ard bardi b`ardi 22e s> (gaeli, iiri bàrd) • aj muistne keldi luuletaja ja (rahva)laulik

dash [däšš] (ingl) • maj lisandid puiste- ja vedelkaubas

definitsioon <definitsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld definitio) • määratlus, mõiste (esemete v nähtuste klassi) oluliste tunnuste lühiesitus; definitsioonis on hrl antud soomõiste (genus proximum) ja liigitunnus (differentia specifica)

dihhotoomia <+ t`oomia 1 s> (< kr dicha kaheks osaks + -toomia)
1. jätkuv kaheksjaotamine, vt ka trihhotoomia; kaheksharunemine
2. bot harunemisviis taimedel, kus harud tekivad alati kahekaupa, järjestikune kaheksharunemine
3. loog mõiste mahu järjestikune liigitamine kaheks vasturääkivaks mõisteks

ego <ego 17 s> (ld ego mina) • psühh mina, isiksuse psüühilist aktiivsust, eneseteadvust, väärtusi ja hoiakuid hõlmav mõiste; fil tegude allikana ja kogemusi organiseeriva järjepideva subjektina mõistetav mina. Vt ka id

ekstensioon <ekstensi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld extensio venitamine) • venitus, sirutus, sikutus; med jäsemele rakendatud tõmme (nt luumurru ravis); lgv mõiste maht e kõik entiteedid, mida saab antud mõistega nimetada, vt ka intensioon

ekstrapolatsioon <+ polatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ekstra- + interpolatsioon) • nähtuse ühe osa jälgimisel tehtud järelduste laiendamine nähtuse teisele osale; mõiste v nähtuse ülekandmine teise aega v kohta; mat funktsiooni antud väärtusterea abil ta teiste, väljaspool seda rida asetsevate väärtuste leidmine, vt ka interpolatsioon

element <elem|`ent -endi -`enti 22e s> (< ld elementum algaine)
1. terviku osa, koostisosa, üksikosa; algosis; alge, suge
2. fil asja jaotumatu algosa; vanaaja filosoofias nn ürgaine (tuli, õhk, vesi, maa); sobiv keskkond
3. keem aatomite liik, aatomite individuaalsust iseloomustav mõiste; looduslik v tehisalgaine
4. füüs → galvaanielement, fotoelement, termoelement
5. mat hulk
6. piltl teatud (negatiivne) ühiskondlik rühmitis v selle liige (nt kriminaalne element)

energetism <energet|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< kr energeia tegevus) • fil filosoofiline kontseptsioon, milles mateeria mõiste on püütud asendada energia mõistega; energetismi rajas W. Ostwald (1853–1932) XX s alguses

geneetiline <geneetili|ne -se -st 12 adj> (< uusld geneticus sünnisse v tekkesse puutuv < kr genesis päritolu, teke) • geneesi puutuv, tekkeline, tekkimuslik; biol geneetikasse puutuv, pärilikkusega seotud
geneetiline definitsioon • mõiste määratlemine vastava objekti tekkeloo kirjeldamise teel (nt silinder on pöördkeha, mis tekib ristküliku pöörlemisel ümber oma ühe külje)
geneetiline informatsioon • biol rakutuumas asuva desoksüribonukleiinhappe (DNA), viirustes ka ribonukleiinhappe (RNA) molekulides salvestunud informatsioon, mis on organismi pärilike tunnuste kujunemise aluseks
geneetiline konsultatsioon • med eriarstiabi, mille ülesanne on prognoosida päriliku haigusega lapse sündi
geneetiline kood • biol seaduspärasuste kogum, mille kohaselt nukleotiidide kindel järjestus desoksüribonukleiinhappe molekulis dešifreeritakse informatsiooni-ribonukleiinhappe ja transpordi-ribonukleiinhappe abil aminohapete kindlaks järjestuseks valgumolekulides
geneetiline programmeerimine • info programmi optimaalse struktuuri otsing looduslikku valikut jäljendavate meetoditega
geneetiline psühholoogia • psühh psühholoogia haru, käsitleb loomade ja inimeste psüühika tekkimise ja arenemise seaduspärasusi nii bioloogilises evolutsioonis (fülogeneesis) kui ka inimkonna ajaloolises ja inimese individuaalses arengus (ontogeneesis)

generalisatsioon <generalisatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (pr généralisation < ld generalis üldine)
1. üldistus, üldistamine
2. med haigusprotsessi levimine algsest piiratud haiguskoldest üle kogu organismi v elundi
3. geogr kaardi mõõtkava vähendamisel kujutatavate objektide valik ja üldistamine
4. loog antud mõistest laiema mahuga mõiste leidmine

genus → geenus
genus proximum [genus proksimum] (ld lähim liik) • loog (lähim) soomõiste, laiem esemete v nähtuste klass, millesse mingi teine mõiste vahetult kuulub ühe liigina, vt ka definitsioon
genus utrum (ld kumbagi sugu) • lgv kahesooline sõna, samal ajal kahest soost olev sõna

hendiadüoin <hendiadü|`oin -oini -`oini 22e s> (kr hen dia dyoin üks kahe kaudu), hendiadüs <hend´iadüs -e 11 s> (keskld hendiadys < kr) • kirj ühe mõiste v kujutluse väljendamine sidesõnaga „ja“ ühendatud kahe nimisõna kaudu

heruskid pl <her|`usk -uski -`uski 22e s> (ld Cherusci, kr Chērouskoi) • aj muistne germaani hõim, elasid Weseri ja Elbe jõe vahelisel alal

idee <id`ee 26i s> (< kr idea kuju, laad, vorm, mõiste) • fil mõte, juhtmõte, olemuslik printsiip, aade; kunst, kirj teose peamine, kandev mõte, lähtepunktiks olev kujutlus; piltl kavatsus, mõte, plaan

ideo- (< kr idea kuju, laad, vorm, mõiste) • mõiste-

integraal <integr|`aal -aali -`aali 22e s> (< keskld integralis täielik, terve, jagamata < ld integer) • mat mõiste, mida kasut nende suuruste avaldamiseks, mis esinevad lõpmatult paljude lõpmatult väikeste osakeste summana (märk ∫)
integraalarvutus • mat matemaatilise analüüsi osa, mis tegeleb integraalide omaduste ja arvutamisviiside uurimise ning rakendamisega
integraallülitus, lüh IL • el ühtses protsessis valmistatud elementidest koosnev elektroonikalülitus
integraalvõrrand • mat võrrand, mis seob tundmatu funktsiooni tuntutega integraali abil

intifada [intifaada] (ar intifāḑah maha raputamine, vabanemine) • aj, pol mõiste, mida araablased kasutasid 1920–30ndatel võitluses juutide Palestiinasse asumise vastu; alates 1988. a-st tähistab vastuhakku Iisraeli võimule okupeeritud aladel

isomorfism <+ morf|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< iso- + -morfism)
1. samakujulisus; kahe objekti üksühene struktuurne vastavus, kus peale struktuurikomponentide arvestatakse ka nendevahelisi seoseid
2. keem, geol keemilistelt omadustelt ja struktuurilt lähedaste ainete võime moodustada segakristalle e tahkeid lahuseid
3. mat mõiste, mis väljendab kahe matemaatilise süsteemi struktuurset samaväärsust

itaalikud pl <itaalik -u 2 s> (ld Italicus, pl Italici itaalia, itaallased) • aj itali keeli kõnelnud muistse Itaalia hõimud

ius [juus] (ld) • õigus
ius canonicum [juus kanoonikum] (ld) vt kanooniline õigus
ius civile [juus tsiviile] (ld)
1. jur tsiviilõigus, õigusnormide kogum, mis korrastab isikute varalisi suhteid (eraõiguse osa)
2. aj Rooma õiguse osa, mis korraldas ainult Rooma kodanike vahelisi suhteid (välja arvatud orjad ja naised)
ius divinum [juus diviinum] (ld) • aj Vana-Roomas jumalik õigus, ka loodusõigus
ius ecclesiasticum [juus eklesi·astikum] (ld) • jur, relig kirikuõigus, kiriku kui institutsiooni elu õiguslikult määravate normide kogum
ius gentium [juus gentsium] (ld) rahvaste õigus
1. aj Rooma õiguse osa, mis reguleeris Vana-Rooma kodanike suhteid riigis elavate välismaalastega ja viimaste omavahelisi suhteid
2. rahvusvaheline õigus
ius humanum [juus humaanum] (ld) • inimlik õigus
ius litoris [juus liitoris] (ld)
1. aj rannaõigus, rannaelanike muistne tava omastada randa uhutud esemeid ning merehätta sattunud laevu ja veoseid
2. jur rannaõigus, merehädaliste abistamist ja vara päästmise hüvitamist korraldavate õigusnormide kogum
ius naturale [juus naturaale] (ld) • loodusõigus, loomuõigus
ius primae noctis [juus priime noktis] (ld) • esimese öö õigus; aj feodalismi ajal (ka Baltimail) mõisahärra õigus oma pärisorja abiellumisel selle noorikuga pulmaöö veeta
ius privatum [juus privaatum] (ld) • eraõigus
ius publicum [juus publikum] (ld) • avalik õigus
ius sanguinis [juus sangvinis] (ld) • (vereõigus); kodakondsuse määramine vanemate (isa) riikkondsuse järgi
ius scriptum [juus skriptum] (ld) • kirjutatud õigus (vastandina tavaõigusele, adaadile)
ius soli [juus soli] (ld) • jur põhimõte, et kodakondsus määratakse sünnikoha järgi

kantri <k`antri 1e s> (ingl country music) • muus kantrimuusika, USA-sse väljarännanud Inglise, Iiri ja Šoti päritolu asunike muusika, pms meremeeste- ning kauboilaulud; XX s laienes mõiste ka teiste rahvaste USA-sse toodud ja seal osalt afroameerika folklooriga segunenud rahvalikule muusikale

kardinaalarv <+ `arv arvu `arvu 22e s> (< kardinaalne) • mat hulga võimsus, elementide arvu mõiste üldistus suvalistele hulkadele

kimbrid pl <k`imb|er -ri 2e s> (ld Cimbri) • aj muistne germaani hõim

kiraalsus <kir`aalsus -e 11~9 s> (< kr cheir käsi) • biol, keem oma peegelpildiga mitteühilduvus, orgaaniliste ühendite molekulide ruumilist struktuuri iseloomustav mõiste

kontraarsus <kontr`aarsus -e 11~9 s> (< kontraarne) • vastupidisus; loog kahe mõiste v otsustuse suhte liik

kontseptism <kontsept|`ism -ismi -`ismi 22e s> (hisp conceptismo < concepto mõte, mõiste, vaimukus) • aj, kirj barokne stiilisuund XVII s Hispaania proosas; kontseptismi iseloomustavad vaimukas, kuid kohati raskepärane mänglus mõistete ja kujunditega, aforistlikkus, ootamatud võrdlused ja antiteesid

korrelaat <korrel|`aat -aadi -`aati 22e s> (< kor- + ld perf partits relatus nimetatud, viidatud)
1. loog suhtepaarik, teineteisega vastastikuses seoses oleva mõistepaari üks liige; eeldab temaga seoses oleva mõiste olemasolu, nt laps – vanemad
2. lgv sõna v väljend, millele relatiivpronoomen viitab

kvaternioonid pl <kvaterni|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld quaterni neljakaupa) • mat analoogiliselt kompleksarvudele loodud veelgi üldisem arvude mõiste, kus arvud koosnevad neljast põhiühikust

liberum arbitrium [liiberum arb·itrium] (ld) • fil vaba otsustus, vaba tahe, skolastilise filosoofia idealistlik mõiste põhjuslikkusest mittetingitud, absoluutselt vabast inimtahtest. Vt ka indeterminism

logos <logos -e 9 s> (kr sõna, mõiste, arvutus, käsitlus, mõistus) • fil vana- ja keskaja filosoofia termin, mida on kasutatud mitmesugustes tähendustes: üldine seaduspärasus, vaimne ürgolemus, mõistuspärane paratamatus; relig kristlikus filosoofias jumalik tarkus, mida sümboliseerib Jeesus Kristus

maksill <maks|`ill -illi -`illi 22e s> (ld maxilla lõualuu) • anat, zool ülalõug (selgroogseil), vt ka mandiibul
maksillid pl • zool lülijalgsete alalõuad, suiste teine ning kolmas paar

mandiibul <mand`iibul -i 2e s> (< ld mandibula lõualuu < mandere närima) • zool, anat alalõug, alalõualuu (selgroogseil), vt ka maksill
mandiibulid pl • zool lülijalgsete ülalõuad, suiste ülemised osad

megaliit <+ l`iit liidi l`iiti 22e s> (< mega- + -liit) arheol
1. suur kiviplaat (eriti esiajaloolises haudehitises)
2. megaliitehitis, muistne suurtest kivirahnudest kalme (leidub eriti Lääne-Euroopas, kuid ka Kaukaasias, Krimmis ja Siberis) v kultusekoht

mimesis [miimesis] (kr mimēsis kujutamine, jäljendamine) • fil esteetikas põhimõte, mille järgi tegelikkuse jäljendamine on üks kunstiloome olulisi printsiipe; mõiste võtsid kasutusele Platon ja Aristoteles, kes pidasid tegelikkuse idealiseerivat üldistust kunsti olemuseks ja eesmärgiks; kunst tegelikkuse võimalikult elutäpne kujutamine kirjanduses jt kunstides

missing link (ingl) • antr puuduv lüli; mitteteaduslik mõiste pms evolutsiooniteoorias mingite tundmatute arenguvormide kohta

natural selection [nätš(ə)r(ə)l sel·ekš(ə)n] (ingl) • biol looduslik valik (ka loomulik valik), Ch. Darwini teooria olulisi mõisteid; mõiste sisu on selles, et keskkonnatingimused määravad, kui hästi organismide tunnused aitavad kaasa organismi ellujäämisele ja paljunemisele; organismid, kellel need tunnused puuduvad, võivad surra enne paljunemist või olla vähem viljakad

new [njuu] (ingl) • uus
new age [njuu eidž] (ingl uus ajastu) • relig, fil mõiste tähistab uut terviklikku maailmakäsitust inimkonna globaalsete probleemide lahendamiseks; seda esindavad mitmesugused vaimsed ja religioossed voolud ning alternatiivsed liikumised
new journalism [njuu džöö(r)nəlizm] (ingl uus ajakirjandus)
1. 1880ndatel USA ajakirjanduses tekkinud suund
2. 1960ndatel USA-s tekkinud dokumentaalkirjanduse vool (pms reportaažid)

notsioon <notsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld notio) • mõiste

noumenon <noumenon -i 19 s> (kr nooumenon mõttes tajutav) • fil I. Kanti idealistlikus filosoofias tähtsat osa etendav mõiste, nn asi iseeneses, mis olevat printsipiaalselt tunnetamatu. Vastand fenomen, Vt ka kantiaanlus

ontoloogiline <+ loogili|ne -se -st 12 adj> • fil ontoloogiasse puutuv
ontoloogiline argument • fil, relig keskaegse skolastiku Anselmi (Canterburyst) esitatud ontoloogiline jumalatõestus, argument, mille järgi mõiste Jumalast kui kõige täiuslikumast olendist sisaldab juba iseenesest tõestust tema reaalse olemasolu kohta

-onüüm <+ on|`üüm -üümi -`üümi 22e s> (kr -ōnymos -nimeline < onoma nimi) • nimi, nimetus, sõna, mõiste

operatsionalism <operatsional|`ism -ismi -`ismi 22e s> (ingl operationalism < ld operari tegutsema, toimima) • fil nüüdisaja filosoofia ja teaduse metodoloogia suund, mis ühendab neopositivismi ja pragmatismi ideid; operatsionalismi järgi taandub mingi mõiste tähendus sellele mõistele vastavate operatsioonide hulgale

operon <operon -i 19 s> (ingl < pr opéron < opérer teostama, sooritama) • biol eeltuumse organismi geeniklaster, geenide regulatsiooni- ja transkriptsiooniüksus; mõiste ja termini võtsid kasutusele F. Jacob ja J. Monod 1961. a

ortogonaalsus <ortogon`aalsus -e 11~9 s> (< ortogonaalne) • risti olemine; mat perpendikulaarsuse mõiste üldistus

paleo- (< kr palaios vana) • vana-, muistne, iidne

papüürus <pap`üürus -e 11~9 s> (kr papyros) • bot Niiluse jõe suudmes jm Põhja-Aafrikas kasvav taim (Cyperus papyrus) lõikheinaliste sugukonnast; selle varresäsi ribadest valmistatud muistne kirjutusmaterjal, paberi eelkäija; aj sellele materjalile kirjutatud vanaaegne rullkäsikiri

parole [par·ol] (pr sõna) • keele igakordne avaldumine kõnes; lgv mõiste, mille tõi XX s alguses mõiste langue kõrval sisse strukturalistliku keeleteaduse teoreetik Ferdinand de Saussure. Vt ka langue

perifraas <+ fr`aas fraasi fr`aasi 22e s> (kr periphrasis) • kirj mõiste mitmesõnaline ümberütlus, kõnekujund, milles eseme v nähtuse nimetuse asemel mainitakse tema iseloomulikke tunnuseid v suhteid

pluralism <plural|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld pluralis mitmus) • pluraalsus, palju(su)s, mitmekesisus; fil monismile vastanduv filosoofiakäsitus, mille järgi reaalsus koosneb paljudest võrdväärsetest ja üksteisest sõltumatutest olemise liikidest; mõiste võttis filosoofias 1712. a kasutusele C. Wolf, hiljem on levinud ka politoloogiasse, vt ka dualism, vastand monism; pol huvirühmade ja väärtushinnangute paljust tunnustav ühiskonnateooria

prognaatia <progn`aatia 1 s> (< pro- + kr gnathos lõualuu) • anat rihvalõugsus, näokolju kuju, mille puhul lõualuude eesosad ja lõikehambad ulatuvad tugevasti ette; põhiliselt omane negriidsetele rassidele, vastand ortognaatia; zool (putukapeal) allasuunduvate suiste esinemine

propüleed pl <propül`ee 26i s> (kr propylaia väravaesine, sissekäik < pro- + pylē värav) • arhit Vana-Kreeka arhitektuuris monumentaalne väravehitis, eriti muistse Ateena Akropolise väravaeelne hoonestik

pund <p`und punna p`unda 22i s> (rts < ld pondus kaal) • aj laevanael, muistne Põhja-Euroopa mahu- ja massiühik, 1 pund = u 254–275 l v u 392–416 naela (= ¹/₁₂ säilitist e u 167,5 kg)

puraana <puraana 16 s> (sanskr purāṇa muistne) • relig hindu pärimusliku usulise kirjavara teos V–X s-st; käsitleb kultuse, tavade ja õiguse valdkonda kuuluvat ainestikku

ratsionaalsus <ratsion`aalsus -e 11~9 s> (< ratsionaalne) • fil korrastatuse, mõistlikkuse, otstarbekuse, teaduslikkuse jms tähendusega mõiste filosoofilistes ja kulturoloogilistes õpetustes

saaga <saaga 16 s> (isl saga) • folkl Islandi muistendite rahvusvaheliselt levinud nimetus; germaani muistne kangelaslaul; piltl ühe suguvõsa lugu (ka kirjandusteos)

seks <s`eks seksi s`eksi 22e s> (ingl sex < ld sexus sugupool) • inimese seksuaalsuse avaldumisvormide üldnimetus; suguelu; suguline vahekord
seksisõltuvus • med haiglane, küllastumatu suguelutung
turvaseks • seksuaalvahekord kondoomi vm kaitsevahendeid kasutades, et vältida suguhaigustesse nakatumist, seksi ajal ei lasta partneri kehavedelikel sattuda oma kehasse ja vereringesse; mõiste tuli kasutusele seoses aidsi levikuga maailmas, vt ka petting

separaablus <separ`aablus -e 11~9 s> (< ld separabalis eraldatav < separare eraldama) • mat loenduvusega seotud mõiste

silurid pl <silur -i 2e s> (ld Silures) • aj muistne keldi hõim Suurbritannia saarel, praeguses Walesis

sionism <sion|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pn Siion, Jeruusalemma muistne linnamägi) • juutide rahvuslik liikumine, mille eesmärk on olnud juudi riigi rajamine Palestiinas ja diasporaas elavate juutide koondamine ühisesse Iisraeli riiki

spiritualism <spiritual|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld spiritualis vaimne, hingeline < spiritus hing, vaim) • fil vaimu maailma põhialuseks pidavad filosoofia suunad (mõiste pärineb XVII s-st)
usuline spiritualism • relig hõlmab vaimu vahetut toimimist tunnistavaid ususuundi (nt kveekerid, pietism)

tautoloogia <+ l`oogia 1 s> (kr tautologia < tauto- sama- + legō ütlen)
1. kirj tähendusliiasus, samasõnasus, sama v lähedase tähendusega sõnade ning väljendite tarbetu kordamine; stiilivõttena pleonasmi alaliik
2. loog loogikaviga, mis seisneb väite tõestamises v mõiste defineerimises sellesama väite v mõiste varal, vt ka idem per idem

terminus (keskld < ld piir) • mõiste, termin; loog term, otsustuse element; jur tähtpäev, tärmin
terminus ad quem [terminus ad kvem] • aeg, milleni (midagi arvutatakse)
terminus ante quem [terminus ante kvem] • aeg, enne mida dateeritav sündmus toimus
terminus ante quem non [terminus ante kvem noon] • aeg, enne mida dateeritav sündmus ei saanud toimuda
terminus post quem [terminus post kvem] • aeg, pärast mida dateeritav sündmus toimus
terminus post quem non [terminus post kvem noon] • aeg, pärast mida dateeritav sündmus ei saanud toimuda
terminus technicus [terminus tehnikus] • oskussõna

teutoonid pl <teut|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld Teutoni, Teutones) • aj muistne germaani hõim

triaad <tri|`aad -aadi -`aadi 22e s> (kr trias kolm(e)sus)
1. kolmik, kolme isiku, eseme v mõiste kogum v ühtsus
2. arheol kolmikleid, kolmest väärisesemest v esemete rühmast koosnev arheoloogiline leid, mis aitab kaasa leiupiirkonna ja selle rahva kultuuri uurimisel
3. fil kolmeastmelisus, mis iseloomustab Hegeli filosoofias dialektilist arenemist: tees, antitees, süntees (2)

tšuudid pl <tš`uud tšuudi tš`uudi 22e s> (vn Чудь) • aj mõne läänemeresoome rahva (nt eestlaste, vadjalaste, vepslaste) muistne nimetus idaslaavlastel

vend <v`end vendi v`endi 22e s> (< vendid, veneedid, muistne lääneslaavi hõim) • geol van vananenud ja mitteametlik nimetus proterosoikumi lõpus eristatava ajastu kohta, mille kestel arenes hulkrakne taimestik ja loomastik. Vt ka ediacara

Übermensch [üübermenš] (sks) • fil üliinimene; täiuslik, erakordsete võimetega inimene (mõiste pärineb Saksa filosoofi Fr. Nietzsche filosoofilisest käsitlusest)