[VSL] Võõrsõnade leksikon

antiik <ant|`iik -iigi -`iiki 22e s> (< ld antiquus vana, muistne) • vanaaja Kreeka ja Rooma elunähtuste ja kultuuri kogunimetus; vanaaegsed esemed

antiikva <ant`iikva 1 s> (< ld antiquus, fem antiqua vana, muistne) • trük ladina trükikirja tüüp. Vt ka fraktuur

arhailine <arh`aili|ne -se -st 12~10? adj> (< kr archaios vana) • muistne, vanaaegne, vananenud, vanamoeline; geol arhaikumiga seotud

bard <b`ard bardi b`ardi 22e s> (gaeli, iiri bàrd) • aj muistne keldi luuletaja ja (rahva)laulik

heruskid pl <her|`usk -uski -`uski 22e s> (ld Cherusci, kr Chērouskoi) • aj muistne germaani hõim, elasid Weseri ja Elbe jõe vahelisel alal

ius [juus] (ld) • õigus
ius canonicum [juus kanoonikum] (ld) vt kanooniline õigus
ius civile [juus tsiviile] (ld)
1. jur tsiviilõigus, õigusnormide kogum, mis korrastab isikute varalisi suhteid (eraõiguse osa)
2. aj Rooma õiguse osa, mis korraldas ainult Rooma kodanike vahelisi suhteid (välja arvatud orjad ja naised)
ius divinum [juus diviinum] (ld) • aj Vana-Roomas jumalik õigus, ka loodusõigus
ius ecclesiasticum [juus eklesi·astikum] (ld) • jur, relig kirikuõigus, kiriku kui institutsiooni elu õiguslikult määravate normide kogum
ius gentium [juus gentsium] (ld) rahvaste õigus
1. aj Rooma õiguse osa, mis reguleeris Vana-Rooma kodanike suhteid riigis elavate välismaalastega ja viimaste omavahelisi suhteid
2. rahvusvaheline õigus
ius humanum [juus humaanum] (ld) • inimlik õigus
ius litoris [juus liitoris] (ld)
1. aj rannaõigus, rannaelanike muistne tava omastada randa uhutud esemeid ning merehätta sattunud laevu ja veoseid
2. jur rannaõigus, merehädaliste abistamist ja vara päästmise hüvitamist korraldavate õigusnormide kogum
ius naturale [juus naturaale] (ld) • loodusõigus, loomuõigus
ius primae noctis [juus priime noktis] (ld) • esimese öö õigus; aj feodalismi ajal (ka Baltimail) mõisahärra õigus oma pärisorja abiellumisel selle noorikuga pulmaöö veeta
ius privatum [juus privaatum] (ld) • eraõigus
ius publicum [juus publikum] (ld) • avalik õigus
ius sanguinis [juus sangvinis] (ld) • (vereõigus); kodakondsuse määramine vanemate (isa) riikkondsuse järgi
ius scriptum [juus skriptum] (ld) • kirjutatud õigus (vastandina tavaõigusele, adaadile)
ius soli [juus soli] (ld) • jur põhimõte, et kodakondsus määratakse sünnikoha järgi

kimbrid pl <k`imb|er -ri 2e s> (ld Cimbri) • aj muistne germaani hõim

megaliit <+ l`iit liidi l`iiti 22e s> (< mega- + -liit) arheol
1. suur kiviplaat (eriti esiajaloolises haudehitises)
2. megaliitehitis, muistne suurtest kivirahnudest kalme (leidub eriti Lääne-Euroopas, kuid ka Kaukaasias, Krimmis ja Siberis) v kultusekoht

paleo- (< kr palaios vana) • vana-, muistne, iidne

papüürus <pap`üürus -e 11~9 s> (kr papyros) • bot Niiluse jõe suudmes jm Põhja-Aafrikas kasvav taim (Cyperus papyrus) lõikheinaliste sugukonnast; selle varresäsi ribadest valmistatud muistne kirjutusmaterjal, paberi eelkäija; aj sellele materjalile kirjutatud vanaaegne rullkäsikiri

pund <p`und punna p`unda 22i s> (rts < ld pondus kaal) • aj laevanael, muistne Põhja-Euroopa mahu- ja massiühik, 1 pund = u 254–275 l v u 392–416 naela (= ¹/₁₂ säilitist e u 167,5 kg)

puraana <puraana 16 s> (sanskr purāṇa muistne) • relig hindu pärimusliku usulise kirjavara teos V–X s-st; käsitleb kultuse, tavade ja õiguse valdkonda kuuluvat ainestikku

saaga <saaga 16 s> (isl saga) • folkl Islandi muistendite rahvusvaheliselt levinud nimetus; germaani muistne kangelaslaul; piltl ühe suguvõsa lugu (ka kirjandusteos)

silurid pl <silur -i 2e s> (ld Silures) • aj muistne keldi hõim Suurbritannia saarel, praeguses Walesis

sionism <sion|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pn Siion, Jeruusalemma muistne linnamägi) • juutide rahvuslik liikumine, mille eesmärk on olnud juudi riigi rajamine Palestiinas ja diasporaas elavate juutide koondamine ühisesse Iisraeli riiki

teutoonid pl <teut|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld Teutoni, Teutones) • aj muistne germaani hõim

tšuudid pl <tš`uud tšuudi tš`uudi 22e s> (vn Чудь) • aj mõne läänemeresoome rahva (nt eestlaste, vadjalaste, vepslaste) muistne nimetus idaslaavlastel

vend <v`end vendi v`endi 22e s> (< vendid, veneedid, muistne lääneslaavi hõim) • geol van vananenud ja mitteametlik nimetus proterosoikumi lõpus eristatava ajastu kohta, mille kestel arenes hulkrakne taimestik ja loomastik. Vt ka ediacara