[VSL] Võõrsõnade leksikon

a nescire ad non esse [a nestsiire ad noon esse] (ld teadmatusest olematuseni) • loogikaviga, mille puhul millegi mitteteadmisest järeldatakse, et seda ei ole olemas

animalkulist <animalkul|`ist -isti -`isti 22e s> (< keskld animalculum loomake) • aj, biol XVII s bioloog, kes arvas ekslikult, et isassugurakus on õige pisikesena olemas täiskasvanud loom

buda <buda 17 s> (sanskr buddha ärganu, virgunu) • relig olemise kõrgeimale tasandile, nirvaanasse jõudnu budismis

cogito, ergo sum [koogito ergo sum] (ld) • ma mõtlen, järelikult olen olemas (Prantsuse filosoofi R. Descartes’i ratsionalistliku filosoofia põhilause)

duaal <du`aal duaali du`aali 22e s> (ld dualis < duo kaks) • lgv kaksus, arvuvorm (lisaks ainsusele ja mitmusele), mis näitab, et esemeid v tegevuses olevaid isikuid on kaks; duaal on olemas nt saami, handi, mansi, vanakreeka, sloveeni keeles, puudub nüüdisaja indoeuroopa keeltes
duaalmajandus • maj kontsentriline rahvamajandus, majanduse käsitus, mis väidab, nagu koosneks see kahest osast – tuumast ja äärealast
duaalorganisatsioon • aj sugukondliku ühiskonna oletatav vanim struktuur, mida iseloomustas kahe eksogaamse sugukonna ühinemine

eksisteerima <eksist|`eerima -eerib 28 v> (ld exsistere) • olemas olema, olelema

eksistentsialism <eksistentsial|`ism -ismi -`ismi 22e s> • fil olemise filosoofia, suund filosoofias ja kirjanduses, lähtub indiviidi sisemisest minaeksistentsist ja tegelikkuse lõhestumisest teadvuse ja asjade sfääris; eeldab, et eksistents eelneb olemusele, st inimene on see, kelleks ta end ise teeb

empiriomonism <empiriomon|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< empiiria + monism) • fil empiriokrititsismi teisend, samastab ühiskondliku mõtlemise ja olemise kui ühtse kogemuse eri tahud

entiteet <entit|`eet -eedi -`eeti 22e s> (pr entité < keskld entitas < ld ens olev, asi < esse olema) • olemus, esemete tõeline olu

esse est percipi [esse est pertsipi] (ld) • olemas olla tähendab olla tajutav (Berkeley)

essentia [ess·entsia] (ld < esse olema) • olu, olemus

essents <ess|`ents -entsi -`entsi 22e s> (< ld essentia olu, olemus) • keem eeterlike õlide kontsentreeritud alkohollahus; kok lõhna- v maitseainete kontsentraat; piltl olemus, tuum

eukromatiin <eukromat|`iin -iini -`iini 22e s> (< eu- + kromatiin) • biol kromosoomide kromatiini teine osis, milles on olemas peaaegu kõik pärilikkusained

fantoom <fant|`oom -oomi -`oomi 22e s> (pr fantôme < kr phantasma nägemus, kujutlus)
1. viirastus, pettekuju
2. inimkeha v selle osa loomulikus suuruses mudel õppevahendina
fantoomvalu • med viirastusvalu, valuaisting, mis tundub pärinevat kehaosast, mida pole enam olemas

filosoofia <filos`oofia 1 s> (kr philosophia < phileō armastan + sophia tarkus) fil
1. mõtteteadus, maailma ja mõtlemise kõige üldisemate tunnusjoonte uurimine; filosoofiat on püütud defineerida ka õpetusena Mina ja mitte-Mina, mõtlemise ja olemise vahekorrast; kellegi filosoofiline õpetus
2. piltl ellusuhtumine, elutarkus

finiitne <fin`iit|ne -se 2 adj> (< ld perf partits finitus piiratud, piiritletud), finiit- • lgv pöördeline. Vastand infiniitne
finiitne vorm • lgv pöördevorm, pöördsõnavorm, mis tähistab tegevust v olemist ja esineb lauses öeldisena
finiitfraas lgv • finiittarind; verbifraas, mille põhjaks on verbi pöördeline vorm

füüsis <füüsis -e 9 s> (< kr physis loodus) • inimese füüsiline olemus, keha

horror (ld) • hirm, jubedus- v jälestustunne
horror vacui [horror vaku˛i] (ld) • tühjusekartus; füüs antiikaja teadlaste veendumus, et loodus ei salli tühjust (tühja ruumi) ning järelikult pole seda olemas; kunst tühja pinna vältimine maalil, joonistusel jne

idealism <ideal|`ism -ismi -`ismi 22e s> (pr idéalisme < ideaalne)
1. fil suund filosoofias, mis mõtlemise ja olemise vahekorra lahendamisel peab ideed, teadvust, vaimu kõigest materiaalsest primaarsemaks, vastand materialism
2. ideaalidest juhindumine v tegelikkuse idealiseerimine
objektiivne idealism • fil tegelikkuse olemust ideaalsena käsitlev ja maailma alusena vaimset olemist tunnustav suund
subjektiivne idealism • fil ainsaks reaalsuseks individuaalset teadvust tunnustav suund

immanentsus <imman`entsus -e 11~9 s> (< immanentne) • fil olemuslikkus, loomuomasus
immanentsusfilosoofia • fil subjektiiv-idealistlik filosoofiavool XIX–XX s vahetusel; immanentsusfilosoofia järgi on tunnetuse objekt olemas ainult mõtlemise sisuna, st olemine on teadvusele seesmiselt omane

irratsionalism <irratsional|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< irratsionaalne) fil
1. seisukoht, mille järgi inimmõistus (ratio) üksi ei ole võimeline maailma adekvaatselt tunnetama
2. arusaam, et inimene ei ole oma olemuselt ratsionaalne olend, et temas valitsevad varjatud jõud, nt alateadvuse impulsid
3. seisukoht, et maailma olemus ei ole ratsionaalne, et maailmas valitsevad seletamatud jõud

kemism <kem|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< keemia) • keem mingi nähtuse v protsessi keemiline olemus; biol keemilise energia kogutoime reaktsioonides, ka taimedes ja loomades

konfliktsus <konfl`iktsus -e 11~9 s> (< konfliktne) • konfliktne olemus; kalduvus tülitseda

konsubstantsiaalne <konsubstantsi`aal|ne -se 2 adj> (ld consubstantialis < kon- + substantia olemus) • relig samaolemuslik

kvintessents <kvintess|`ents -entsi -`entsi 22e s> (< ld quinta essentia viies olemus, st peale nelja põhielemendi) fil
1. millegi olulisim osa, põhituum
2. antiikfilosoofias viies element – eeter, mida vastandati tavalisele neljale maisele elemendile (vesi, maa, õhk ja tuli) kui taevakehade elementi
3. keskaegses filosoofias oletatav peen element, millest pidi koosnema asjade olemus

mast2 <m`ast masti m`asti 22e s> (vn масть looma (karva) värvus) • sama eraldusmärgiga kaardid mängukaardipakis; on olemas neli masti: risti, poti e pada, ärtu ja ruutu

materialism <material|`ism -ismi -`ismi 22e s> fil
1. seisukoht, et on olemas ainult materiaalne (1) maailm, vastand idealism, dualism
2. seisukoht, et kõik olemasolev on kas materiaalne v mateeriast sõltuv
ajalooline materialism • fil marksistlik ühiskonnafilosoofia, mille järgi ajaloo liikumapanevaks jõuks on ühiskonna majanduslik baas

metafüüsika <+ füüsika 1 s> (keskld metaphysica < kr „Ta meta ta physika“ füüsikale (loodusõpetusele) järgnev) fil
1. aj kogunimetus, millega Aristotelese õpetuse süstematiseerijad tähistasid Aristotelese filosoofilisi töid, mis järgnevad „Füüsikale“ ja käsitlevad olemise põhiprintsiipe ja algpõhjusi
2. filosoofia osa, mis hõlmab spekulatiivse õpetuse kogemusvälisest tegelikkusest

monaad <mon|`aad -aadi -`aadi 22e s> (kr monas ühik, üksik < monos ainus, üksik) • fil Vana-Kreeka filosoofias jagamatu ühik; idealistlikus filosoofias, eriti G. Leibnitzi (1646–1716) õpetuse järgi lihtsaimad olemise elemendid, millest pidavat koosnema maailm

monofüsiit <+ füs|`iit -iidi -`iiti 22e s> (keskkr monophysitēs < mono- + kr physis olemus, loomus) • relig Kristuses ühtainsat (jumalikku) loomust tunnistav usklik

moodus <moodus -e 9 s; m`oodus -e 11~9 s> (ld modus mõõt, määr, viis, harmoonia, meloodia) viis, laad
1. fil olemise laad, viis, kuidas atribuut avaldub (nt kui ruumiline ulatuvus on materiaalse asja atribuut, siis konkreetne kuju on moodus)
2. lgv kõneviis, näitab kõneleja suhet öeldavasse ja öeldava suhet tegelikkusega, vt ka indikatiiv, konditsionaal, imperatiiv, konjunktiiv1, optatiiv, potentsiaal
3. muus helilaad; keskaegne diatooniline helilaad v hilisemas muusikas selle analoog; XX s muusika kõrgusvormel; modaalnoodikirjas rütmivormel; seeriamuusikas kõrgus-, vältus-, tugevus- vm rida

natuur <nat|`uur -uuri -`uuri 22e s> (ld natura < nasci sündima)
1. kunst loodus, loodusobjekt(id), hrl kunstiteose alusena
2. loomus, iseloom, (asja) olemus

objektiivne <objekt`iiv|ne -se 2 adj> (keskld obiectivus)
1. fil esemeline, objektile omane, väljaspool inimlikku teadvust ning sellest sõltumatult eksisteeriv
2. asjalik, ebaisiklik, erapooletu, neutraalne. Vastand subjektiivne
objektiivne idealism • fil filosoofia suund, mis peab kõige eksisteeriva aluseks vaimset olemist

objektivism <objektiv|`ism -ismi -`ismi 22e s> • fil tunnetusteooria suund, mis lähtub sellest, et maailma on võimalik tunnetada sellisena, nagu ta on; eetikas seisukoht, mille järgi on olemas objektiivsed eetilised väärtused; esteetikas seisukoht, et objektidel on esteetiline väärtus sõltumata sellest, kas keegi seda tunnistab v mitte; piltl näilik objektiivsus. Vastand subjektivism

ontoloogia <+ l`oogia 1 s> (< kr prees partits on, gen ontos olev, olend + -loogia) • fil olemisõpetus, olemise filosoofiline käsitlus, mis jätab kõrvale tunnetuse analüüsi; hõlmab mitut koolkonda ja suunda antiikajast tänapäevani

panlogism <panlog|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pan- + kr logos sõna, õpetus, mõistus) • fil õpetus olemise ja mõtlemise samasusest

pluralism <plural|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld pluralis mitmus) • pluraalsus, palju(su)s, mitmekesisus; fil monismile vastanduv filosoofiakäsitus, mille järgi reaalsus koosneb paljudest võrdväärsetest ja üksteisest sõltumatutest olemise liikidest; mõiste võttis filosoofias 1712. a kasutusele C. Wolf, hiljem on levinud ka politoloogiasse, vt ka dualism, vastand monism; pol huvirühmade ja väärtushinnangute paljust tunnustav ühiskonnateooria

potentsiaal <potentsi|`aal -aali -`aali 22e s> (< potentsiaalne)
1. (varjatud) toimimis- v jõudlusvõime, varusolev jõud
2. füüs (elektri, magneti, raskusjõu) jõuvälja iseloomustav suurus
3. lgv võimalikkuse kõneviis, tegusõna vorm, mis esitab olemise v tegevuse võimalikkust v tõenäosust

preformatsiooniteooria <+ te`ooria 1 s> , preformism <preform|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pre- + ld formatio kujundamine, kuju) • biol XVII ja XVIII s tunnustatud ühekülgne arengukäsitlus, mille järgi on sugurakus olemas kõik organismi algmed, mis elu jooksul vaid kasvavad

prioonid pl <pri|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ingl prions < proteinaceous infectious particle valguline nakkushaigusetekitaja) • med viirustest väiksemad, ainult valgust koosnevad nakkushaigusetekitajad; nende bioloogiline olemus pole selge

privaatne <priv`aat|ne -se 2 adj> (ld privatus riigist eraldatud)
1. privaat-, era-, eraviisiline, mitteametlik, mitteavalik
2. omaette olemist v eraldumist võimaldav

pseudoleukeemia <+ leuk`eemia 1 s> (< pseudo- + leukeemia) • med ebavalgeveresus, liik haigusjuhtumeid, mille korral on olemas valgeveresuse sümptomeid, kuid mitte veremuutusi

puerpeerium <puerp`eerium -i 19~2e s> (ld puerperium lapsevoodi, nurgavoodi < ld puerpera sünnitaja, nurganaine) • füsiol lapsevoodis olemise aeg, sünnitusele järgnev 6–8 nädalat kestev aeg, mille jooksul suguelundites taastub raseduseelne seisund

reduktsionism <reduktsion|`ism -ismi -`ismi 22e s> (ingl reductionism < ld reductio tagasiviimine) • fil teadusfilosoofias metodoloogiline põhimõte, mille kohaselt olemise kõrgemaid organisatsioonivorme saab täielikult seletada madalamatele vormidele omastest seaduspärasustest lähtudes (nt elu nähtusi saab seletada keemia ja füüsika seaduste varal ning ühiskondlikke protsesse majandusest lähtudes)

régence [rež·a(n)s] (pr regendi valitsus) • kunst, arhit regendistiil, Prantsusmaal Orléansi hertsogi Philippe II regendiks olemise aegne mööbli- ja sisustusstiil XVIII s üleminekul barokilt rokokoole. Vt ka regency

reintroduktsioon <+ introduktsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< re- + introduktsioon) • biol taime- v loomaliigi tagasitoomine alale, kus selle populatsioon on varem olemas olnud, kuid siis mingil põhjusel hävinud. Vt ka reaklimatisatsioon

religioon <religi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld religio < religare siduma) • usund, uskumuste, normide, tavade ja institutsioonide süsteem, mille keskmes on inimesest absoluutselt üle olevad ja tema olemist määravad jõud ning inimese ja kõiksuse suhteid reguleerivad põhilised väärtused

ribonukleiinhape <+ hape h`appe 6 s> , tähis RNA • biol, keem riboosi sisaldav nukleiinhape, pärilikkusinfo kandja, on olemas kõigi organismide kõigis rakkudes

sikhism <sikh|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< sikh) • relig Põhja-Indias ja Pakistanis levinud usund (tekkis XVI s), mis peab võimalikuks hindude ja islamiusuliste lähendamist ning koostööd; sikhide usutunnistuse järgi on olemas üks jumal, keda nimetatakse paljude nimedega

solipsism <solips|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ld solus ainus + ipse ise) • fil seisukoht, et olemas olen vaid mina ja kõik muu on üksnes minu tajumused, st tunnetada saab vaid iseennast ja oma tajumusi

substantiiv <substant|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (< ld substantivus iseseisev < substare olemas olema) • lgv nimisõna, liik noomeneid, mis tähistavad olendeid, esemeid, nähtusi, üldmõisteid

substants <subst|`ants -antsi -`antsi 22e s> (ld substantia < substare olemas olema) • aine, ollus; fil kõigi asjade ja nähtuste jääv alus, olemus; see, mille olemasolu ei sõltu millestki muust

substantsiaalne <substantsi`aal|ne -se 2 adj> (ld substantialis < substantia olemus, substants) • substantsi kuuluv; olemuslik, oluline, põhiline

teosoofia <teos`oofia 1 s> (kr theosophia jumaliku tundmine < theos jumal + sophia tarkus) • relig, fil õpetus jumala v olemise transtsendentse alge vahetust tunnetamisest ülemeelelise teadmise ja üleloomulike vägedega vahetusse ühendusse astumise kaudu; oli omane Vana-Ida metafüüsikale ja loodusfilosoofiale, hilisantiigile

transsubstantsiatsioon <+ substantsiatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (keskld transsubstantiatio < trans- + ld substantia olemus) • relig katoliku õpetuses olemusmuutus: leiva ja veini muutumine Kristuse tõeliseks ihuks ja vereks missal (1)

transtsendentaalne <transtsendent`aal|ne -se 2 adj> (keskld transcendentalis < ld transcendere üle minema) fil
1. skolastika termin, mis hõlmab ülimalt üldisi spekulatiivseid mõisteid, milles arvati sisalduvat kõik olemise põhimäärangud
2. I. Kanti filosoofias tunnetuskogemuse eel olev, seda võimalikuks tegev; transtsendentaalseteks vormideks on Kanti tunnetusteoorias nt ruum ja aeg, põhjuslikkus ja paratamatus

verb <v`erb verbi v`erbi 22e s> (ld verbum (tegu)sõna; ütlus) • lgv tegusõna, pöördsõna; sõnaliik, mis väljendab tegevust, olemist v seisundit
verbifraas • lgv tegusõnafraas, fraas, mille põhi on verb, lüh VP, vt ka noomenifraas