[VSL] Võõrsõnade leksikon

akuut <ak`uut akuudi ak`uuti 22e s> (ld accentus acutus) • lgv diakriitiline märk: rõhumärk tähe peal, nt prantsuse abrégé. Vt ka graavis

alfabeet <alfab|`eet -eedi -`eeti 22e s> (kreeka tähestiku kahe esimese tähe alfa ja beeta järgi) • lgv tähestik

aprošš <apr|`ošš -oši -`ošši 22e s> (pr approche lähenemine)
1. aj, sõj siksakiline kraav piiratud kindlusele ohutuks lähenemiseks
2. trük tähe- v sõnavaheruum trükilaos

astraalne <astr`aal|ne -se 2 adj> (ld astralis < kr astēr taevatäht)
1. astr taevatähtedesse puutuv, taevatäheline, tähe-
2. spiritismis ja teosoofias: mittemateriaalne, õhuline, müstiline, eeterlik

astro- (< kr astron taevatäht) • tähe-

astroid <astr|`oid -oidi -`oidi 22e s> (< astro- + -oid) • mat nelinurkse tähe kujuline tasapinnaline kõver

digraaf <+ gr`aaf graafi gr`aafi 22e s> (< di- + -graaf), digramm <+ gr`amm grammi gr`ammi 22e s> (< di- + -gramm) • lgv kahe tähe ühend ühe hääliku v foneemi tähistamiseks, nt ch = š, au = o prantsuse keeles, ph = f ladina keeles

ditograafia <+ gr`aafia 1 s> (< dito + -graafia) • lgv mõne tähe, silbi v sõna ekslik kordamine tekstis

epohh <ep`ohh epohhi ep`ohhi 22e s> (< kr epochē peatamine, hoidumine < epechō tagasi hoidma) • ajastu, teatav pikem omailmeline ajajärk; astr hetk, mille kohta on määratud taevakeha asukoht, muutliku tähe heledus vm

glüüf <gl`üüf glüüfi gl`üüfi 22e s> (ingl glyph < kr glyphē väljalõikamine, graveerimine) • info märgipilt, nt tähe v ikooni kujutis

graavis <graavis -e 9 s> (ld accentus gravis „raske rõhk“) • lgv rõhu- v hääldusmärk tähe peal, nt prantsuse mère. Vt ka akuut

grafeem <graf|`eem -eemi -`eemi 22e s> (pr graphème, ingl grapheme < kr graphē kirjutamine, kirjutatu) • lgv täht, tähe abimärk, täheühend vm kirjamärk mingi foneetilise nähtuse tähistajana; kirjasüsteemi väikseim tähendust eristav üksus; sõna kirjakuju

ioota <ioota 16 s> (kr iōta) • kreeka tähestiku 9. täht Ι, ι; vastab ladina i-tähele; selle tähe nimetusest on eesti keeles kujunenud tähenimetus jott

kvasarid pl <kvasar -i 2e s> (ingl sg quasar < quasi-stellar < kvaasi- + ld stellaris tähine, tähe-) • astr tähena näivad Galaktika-välised taevakehad, seni avastatud astronoomiaobjektide seas kaugeimad ning heledaimad

logogriif <logogr|`iif -iifi -`iifi 22e s> (< kr logos sõna + griphos kalavõrk, mõistatus)
1. lgv sõna- v tähtmõistatus, kus sõna omandab uue tähenduse tähe v tähtede lisamise, kõrvaldamise v ümberpaigutuse teel
2. kirj stiilivõte, mille puhul lauses v värsis reastatud sõnad jätavad mulje, nagu oleks ühestsamast sõnast järjest tähti ära jäetud, nt amore, more, ore, re...

magnituud <magnit|`uud -uudi -`uudi 22e s> (< ld magnitudo suurus)
1. astr tähe suurusklass
2. geol instrumentaalseismoloogiliste vaatluste järgi määratud maavärina võimsuse suurusjärk, mis kajastab maavärinas vabanenud seismilise energia suurust

makron <m`akron -i 2e s> (kr makros pikk) • lgv pikkusmärk, diakriitik hääliku pikkuse näitamiseks (horisontaalkriips tähe peal) mõnes keeles ja häälduses, nt Rīga

planeet <plan|`eet -eedi -`eeti 22e s> (ld planeta < kr pl (asteres) planētes „hulkuvad (tähed)") • astr Päikesesüsteemi keskse tähe ümber tiirlev taevakeha

regaal1 <reg|`aal -aali -`aali 22e s> (< sks Regal riiul < keskld rigulus vagu, jõeke, rida) • trük van sahtlitega ladumispult, mille pealmiseks osaks on nn tähe- e kirjakast

sedii <sed`ii 26 s> (pr cédille < hisp cedilla väike c) • lgv diakriitiline märk c-tähe all (ç), muudab tähe hääldust

sideeriline <sideerili|ne -se -st 12 adj> , sideraalne <sider`aal|ne -se 2 adj> (< ld sidus, gen sideris tähtkuju) • astr tähtedesse, eriti kinnistähtedesse puutuv, tähe-
sideeriline periood • astr ajavahemik, mille vältel taevakeha (nt Maa) kaaslane (nt Kuu) sooritab taevakeha ümber täistiiru tähistaeva kui taustsüsteemi suhtes (sideeriline kuu)

stellaarne <stell`aar|ne -se 2 adj> (ld stellaris < stella täht) • astr tähe-, tähtedesse puutuv