[VSL] Võõrsõnade leksikon

aprill <apr|`ill -illi -`illi 22e s> (ld (mensis) Aprilis, arvatav tähendus 'avav', vrd aperire avama) • jürikuu, kalendri 4. kuu, Vana-Roomas 154. a-ni eKr 2. kuu

denotatsioon <denotatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld denotare märkima, märgistama) • loog märgi v märgiühendi tähendus; lgv sõna sõnaraamatutähendus e deskriptiivne tähendus; objektiivne mõisteline sisu, vastand konnotatsioon

depoonens <depoonens -i 2e s> , depoonensverb <+ v`erb verbi v`erbi 22e s> (ld verbum deponens) • lgv ladina keele grammatikas passiivi muutelõppudega tegusõna, millel on aktiivi tähendus

implikatsioon <implikatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (< ld implicatio sissepõimimine; põimumine) • loog järeldatav tähendus, loogiliselt järelduv tähendus; matemaatilises loogikas: binaarne loogikatehe, milles üks osalause on teise osalause eeltingimuseks ( „kui A..., siis B...")

kontinuatiiv <kontinuat|`iiv -iivi -`iivi 22e s> (< ld continuare jätkama) • lgv pöördsõna, millel tuletusliitest johtuvalt on kestva tegevuse tähendus, nt tege-le-ma, tegu-tse-ma

litosfäär <+ sf`äär sfääri sf`ääri 22e s> (< lito- + sfäär) • aj van varasem tähendus: maakoor; geol alates 1960ndatest: Maa tahke väliskiht, mille moodustab maakoor koos selle all oleva vahevöö ülemise osaga

nomen est omen [noomen est oomen] (ld) • nimi on enne; nimel on (eel)tähendus (Plautus)

operatsionalism <operatsional|`ism -ismi -`ismi 22e s> (ingl operationalism < ld operari tegutsema, toimima) • fil nüüdisaja filosoofia ja teaduse metodoloogia suund, mis ühendab neopositivismi ja pragmatismi ideid; operatsionalismi järgi taandub mingi mõiste tähendus sellele mõistele vastavate operatsioonide hulgale

pragmatism <pragmat|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< kr pragma tegevus)
1. fil Ameerika filosoofi Ch. S. Peirce’i (1839–1914) rajatud suund filosoofias, mille järgi mõistete, väidete ja teooriate tähendus on samane neil rajaneva tegevuse tulemusega; peab tõe kriteeriumiks tegevuse edukust
2. vastav elukäsitus

semantika <sem´antika 1 s> (< kr sēmantikos tähendav, tähistav)
1. lgv keeleüksuse (morfeemi, sõna, lause jm) tähendus
2. lgv tähendusõpetus, keeleteaduse haru, mis uurib keeleüksuste tähendusi, keele ja selle kasutusvaldkonna ning mõtlemise suhteid, vt ka semasioloogia
3. loog mõistete ja otsustuste tähendust käsitlev loogika uurimissuund
4. märgi tähendust käsitlev semiootika osa

semasioloogia <+ l`oogia 1 s> (< kr sēmasia tähendus + -loogia) • lgv (teatud tähenduses) tähendusõpetus, õpetus sõnade (leksikaalsest) tähendusest ja selle muutumisest. Vt ka onomasioloogia

strukturaalefekt <+ ef`ekt efekti ef`ekti 22e s> (< strukturaalne + efekt) • mõju, mida märgi, teksti v noodi konkreetne tähendus avaldab tajule ja maailmavaatele

sümbol <s`ümbol -i 2e s> (kr symbolon märk, tunnus)
1. võrdkuju, märk, kujutis v ese, millega kokkuleppeliselt tähistatakse midagi abstraktset (nt valge tuvi on rahu sümbol)
2. tinglik tähistaja (matemaatikas, keemias, loogikas), millega asendatakse mõistet, sõna, suhet (nt √ – ruutjuur, Na – naatrium)
3. semiootikas: märk, mille vorm ja tähendus ei ole omavahel seotud, vt ka ikoon (3), indeks (7)

sümboolika <sümboolika 1 s> • sümbolite kasutamine; sümboliõpetus; sümboolne tähendus

sünekdohh <sünekd|`ohh -ohhi -`ohhi 22e s> (kr synekdochē) • kirj kõnekujund, mille puhul eseme v nähtuse tavaline nimetus asendatakse ühe tema olulisema tunnusega, nt sada mõõka (st ratsaväelast), v tähendus kantakse üle kvantitatiivse suhte alusel: osa terviku v tervik osa asemel. Vt ka antonomaasia, pars pro toto

tagmeem <tagm|`eem -eemi -`eemi 22e s> (ingl tagmeme < kr tagma käsk, korraldus) • lgv tagmeemikas grammatiline tähendus koos seda tähendust väljendada võivate grammatiliste vormide hulgaga (nt tähendus mitmuse 3. pööre ja seda väljendavad tüved ja liited)