[VSL] Võõrsõnade leksikon

autotropism <+ trop|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< auto- + tropism) • bot taimeorgani võime taastada oma tavaline asetus v kasvusuund pärast kasvu häirinud teguri kõrvaldamist v kadumist

dimotiki [dimotikii] (uuskr < kr fem dēmotikē rahvapärane, tavaline < dēmos kogukond, rahvas) • lgv nüüdiskreeka keel, kreeka rahvakeel

eoolia <e`oolia 1 s> (< pn Aioolia, piirkond vanaaja Väike-Aasias) • muus diatooniline helilaad, mis kõlab nagu tavaline minoor

gemen <gemen -i 2e s> (rts tavaline) • trük väiketäht. Vt ka minuskel

joonia <j`oonia 1 s> (< joonlased)
1. muus diatooniline helilaad, mis kõlab nagu tavaline mažoor
2. arhit Vana-Kreeka klassikaline arhitektuuristiil; iseloomulik detail samba kapiteelil on allapoole rulli keerduv voluut ja selle otste vahel paiknev ehisliist. Vt ka dooria, korintose stiil

karstilehter <+ l`eht|er -ri 2e s> (< karst) • geogr tavaline karstivorm; pindmine v setete alla mattunud korrapäratu koonusjas, liua- v vannitaoline süvend

kometabolism <+ metabol|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ko- + metabolism) • biol raskesti muundatavate ühendite kasutatavaks muutumine mitme eritasemelise organismi järjestikuse talitluse tulemusena, kometabolism on tavaline mikroobipopulatsioonides

kvaga <kvaga 17 s> (holl quagga < bantu k-d) • zool varem Lõuna-Aafrikas tavaline, nüüd väljasurnud sebrataoline hobuslane (Equus quagga quagga)

metonüümia <meton`üümia 1 s> (kr metōnymia) • kirj ümbernimetus, kõnekujund, kus stiilivõttena asendatakse tavaline nimetus ebatavalisega mingi ajalise, ruumilise, põhjusliku vm suhte alusel, nt hallid juuksed = vanadus

normaalne <norm`aal|ne -se 2 adj> (keskld normalis < ld norma reegel, eeskuju, mõõt) • normikohane, normile vastav; tavaline, loomulik

ordinaarne <ordin`aar|ne -se 2 adj> (ld ordinarius) • tavaline, harilik; korraline, määraline

proloog <+ l`oog loogi l`oogi 22e s> (kr prologos eeskõne)
1. teater antiiktragöödia ja -komöödia alguses tavaline pöördumine kuulajaskonna poole sisu selgitava sissejuhatusega
2. kirj, muus eellugu, kirjandus- v muusikateose iseseisev sissejuhatav osa, vastand epiloog

silinder <sil`ind|er -ri 2e s> (< kr kylindros rull, silinder)
1. mat silindriline pind, keha, mis tekib ristküliku pöörlemisel ümber telje; keha, mida piiravad silindriline pind ja kaks seda lõikavat paralleelset tasandit
2. tehn sisepõlemismootori, kompressori, pumba vm silindrilise sisepinnaga masinaosa, milles liigub kolb
3. torukübar; sirge v veidi ülespoole kaarduva servaga silindrikujuline kõvakübar; oli meestemoes tavaline XIX s 1. poolel, hiljem on kuulunud pidulikku rõivastusse

standardne <stand`ard|ne -se 2 adj> • standardile (1) vastav, standard-; (tüütult) ühetaoline, isikupäratu; harilik, tavaline

sünekdohh <sünekd|`ohh -ohhi -`ohhi 22e s> (kr synekdochē) • kirj kõnekujund, mille puhul eseme v nähtuse tavaline nimetus asendatakse ühe tema olulisema tunnusega, nt sada mõõka (st ratsaväelast), v tähendus kantakse üle kvantitatiivse suhte alusel: osa terviku v tervik osa asemel. Vt ka antonomaasia, pars pro toto

triviaalne <trivi`aal|ne -se 2 adj> (ld trivialis < trivium risttee < tri- + via tee) • tavaline, harilik, kulunud, lihtlabane, nt väljend

usuaalne <usu`aal|ne -se 2 adj> (ld usualis < usus tava) • tavapärane, hrl tarvitatav, tavaline