[VSL] Võõrsõnade leksikon

apokromaat <+ krom|`aat -aadi -`aati 22e s> (< apo- + kr chrōma värvus) • füüs objektiiv, mille kromaatiline aberratsioon on eriti väike

asuur <as`uur asuuri as`uuri 22e s> (pr azur < keskld azzurum < ar lāzaward lasuriit < prs lājward, lāzhward) • kirj taevasina, taevassinine värvus (hrl luulekeeles); keem metüleensinisest saadav sinine värvaine. Vt ka lasuur

atraktant <atrakt|`ant -andi -`anti 22e s> (< ld attractio kokkutõmme < attrahere külge tõmbama) • biol (putukaid) ligimeelitav tegur (nt värvus, heli)

auksokroomid pl <auksokr|`oom -oomi -`oomi 22e s> (< kr auxō suurendan + chrōma värvus) • keem aatomirühmad, mis põhjustavad värvaine lahustuvuse vees ja sorbeerumise kiudainel

autokroomplaat <+ pl`aat plaadi pl`aati 22e s> (< auto- + kr chrōma värvus) • fot fotoplaat, millel pärast ühekordset pildistust ja erilist keemilist töötlemist tekib mitmevärviline kujutis

betuliin <betul|`iin -iini -`iini 22e s> (< ld betula kask) • bot valge vaigutaoline aine, mis täidab kasetüvede korgikoe rakke (sellest on tingitud kasetohu valge värvus)

couleur [kul·öör] (pr) • värv, värvus
couleur locale [kul·öör lok·al] (pr) • kohalik koloriit, omapära

dikroism <+ kro|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< kr dichroos kahevärviline < di- + chrōs värvus) • füüs kahevärvilisus, anisotroopsete kehade (nt kristallide) omadus ilmutada eri suundades eri värvusi; dikroismi põhjustab valguse murdumisel tekkivate erisuguselt polariseeritud kiirte erisugune neeldumine aines

fotokroomia <+ kr`oomia 1 s> (< foto- + kr chrōma värvus) • kunst värviline fotolitograafia

hemoglobiin <+ glob|`iin -iini -`iini 22e s> (< hemo- + globiin) • füsiol verevärvnik, vere punalibledes sisalduv aine, millest oleneb vere punane värvus; koosneb valgulisest globiinist ja rauda sisaldavast hematiinist

heterokroomia <+ kr`oomia 1 s> (< hetero- + kr chrōma värv) • erivärvsus, nt silmade vikerkesta erinev värvus

hüperkroomia <+ kr`oomia 1 s> (< hüper- + kr chrōma värvus) • med kromatiinirohkus tuumades; hemoglobiinirohkus vere punalibledes

indikaator <indik`aator -i 2e s> (< ld indicare näitama)
1. vahend mingi nähtuse olemasolu näitamiseks v mingi suuruse ligikaudseks mõõtmiseks
2. keem aine, mille kergesti jälgitava muutuva tunnuse (värvus, fluorestsents) järgi on võimalik kindlaks teha keemilise reaktsiooni lõppu mahtanalüüsis v määrata keskkonna mingit füüsikalis-keemilist näitajat
3. tehn seade indikaatordiagrammi saamiseks
indikaatordiagramm • indikaatori abil saadav diagramm, näitab rõhu muutumist sõltuvalt kolvi asendist sisepõlemismootori, aurumasina v mingi kolbmasina silindris
indikaatorlamp • märgulamp, signaali- v pingenäiturina kasutatav lamp, nt valgusdiood
indikaatorpaneel • kuvar v näidik, s.o seadis informatsiooni nähtavaks tegemiseks
indikaatortaim • bot taim, mille kasvukoht, keemiline koostis ja välisilme viitavad mingitele pinnase eriomadustele

kreem <kr`eem kreemi kr`eemi 22e s, adj> (< pr crème piimakoor)
1. s nahale kandmiseks tarvitatav pehme salvitaoline võie; kingamääre
2. s kok vahustatud kooretoit; vahustatud segu tortide ja kookide kaunistamiseks; siirupitaoline puuviljaliköör
3. adj kollakasvalge (värvus)

kromaatika <kromaatika 1 s> (< kr chrōma värvus)
1. füüs värvusõpetus
2. muus → kromatism

kromaatiline <kromaatili|ne -se -st 12 adj> (kr chrōmatikos)
1. värvuselisel erinevusel põhinev, värvuseline, värviline, värvus-
2. muus helistiku põhihelist poole v terve tooni võrra kõrgendatud v madaldatud (heli kohta)
kromaatiline heliastmik • muus pooltoonide kaupa tõusev v langev heliastmik, vt ka diatooniline heliastmik

krominants <kromin|`ants -antsi -`antsi 22e s> (ingl chrominance < kr chrōma värvus + luminants) • füüs värvsus, värviaistingu element, mille määrab seda esilekutsuva kiirguse suhteline spektraaljaotus, ei sõltu kiirguse intensiivsusest. Vt ka luminants

kromo-, kromato-, täishääliku ees krom- (< kr chrōma, gen chrōmatos värvus) • värvus-, värvi-

kroom <kr`oom kroomi kr`oomi 22e s> (pr chrome < kr chrōma värvus), tähis Cr • keem keemiline element, järjenr 24, aatomm 52; väga kõva sinaka helgiga hõbevalge metall, ei oksüdeeru õhus ega vees; kasut teiste metallide pinna katmiseks, s.o kroomimiseks, legeerimiseks, sulamite (kromansiil, kromell, nikroom jt) koostisosana jm

ksantokroism <+ kro|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< ksanto- + kr chroa värvus) • zool seisund, milles kõik nahapigmendid peale kollase ja kuldse kaovad (nt kuldkalal)

kulöör <kul|`öör -ööri -`ööri 22e s> (pr couleur < ld color värv, värvus) • kunst toon, värvi koloristlik nüanss

lokaaltoon <+ t`oon tooni t`ooni 22e s> , lokaalvärvus <+ v`ärvus -e 11~9 s> (< lokaalne) • kunst maalikunstis mingi kujundi ühtlane puhas värvus, mille puhul pole arvestatud valguse ja varju peegeldusi ega tonaalseid üleminekuid

mast2 <m`ast masti m`asti 22e s> (vn масть looma (karva) värvus) • sama eraldusmärgiga kaardid mängukaardipakis; on olemas neli masti: risti, poti e pada, ärtu ja ruutu

negriid <negr|`iid -iidi -`iidi 22e s> (< neeger) • antr negriidsesse põhirassi kuuluv inimene, neeger; negriididele on iseloomulikud tume naha-, juukse- ja silmade värvus ning lühikesed kräsujuuksed; põhirass jaguneb mitmeks alamrassiks. Vt ka europiid, mongoliid

noop <n`oop noobi n`oopi 22e s> (rts knopp) • ped lugema õpetamisel keelendi analüüsi ja sünteesi materialiseerimise vahend; selle kuju ja värvus sümboliseerivad keelendi olulisi tunnuseid

oliiv <ol`iiv oliivi ol`iivi 22e s> (ld oliva)
1. bot oliivi- e õlipuu kerajas v ploomikujuline luuvili; söödavatest oliividest pressitakse oliiviõli
2. anat piklikaju eesmiskülgmisel pinnal olev munajas moodustis
3. kollakasroheline värvus
oliivipuu • bot õlipuu, Vahemere mail, troopilises ja lähistroopilises Aasias, Austraalias ja Lõuna-Aafrikas kasvav igihaljaste lehtpuude ja -põõsaste perekond (Olea); mõne kultuurliigi vili oliiv on söödav

ooliit <+ l`iit liidi l`iiti 22e s> (< oo- + -liit) • geol helmeskivi, pms ooididest koosnev kohati urbne kivim, mille värvus varieerub valkjast pruunikani

optiline <optili|ne -se -st 12 adj> • optikasse puutuv; valgusse ja nägemisse puutuv, valgus-, nägemis-, silma-
optiline aktiivsus • teatud ainete võime pöörata teda läbiva polariseeritud valguse võnketasandit
optiline analüüs • keemiliste elementide ja ühendite kindlakstegemine optilise kiirguse kaudu
optiline indikatriss • kujund, mis iseloomustab valguse v keskkonna optiliste karakteristikute suunda
optiline isomeeria, ka peegelisomeeria • molekulide asümmeetriast tulenev isomeerialiik, mille puhul eksisteerivad isomeerid on teineteise peegelpildid
optiline kaabel • valguskaabel
optiline ketas • laserketas
optiline kiri • info automaattuvastuseks mõeldud kiri
optiline klaas • ühtlase koostise ja suure läbipaistvusega sisepingeteta klaas
optiline kvadrant • nurgamõõteriist, millega mõõdetakse pinna kallet horisontaaltasandi suhtes
optilised petted pl • nägemismeele petted, mõnede esemete teisiti nägemine, kui nad on tõeliselt
optiline side • info edastamine valguse v sellele lähedase lainepikkusega elektromagnetkiirguse abil
optiline tsentriir • seade mõõteriista keskmestamiseks mingisse kindlasse punkti
optiline tugevus • läätse v optikasüsteemi valgusmurdmisvõimet iseloomustav suurus
optilised atmosfäärinähtused pl • astr valguse peegeldumisest, hajumisest ja murdumisest põhjustatud nähtused atmosfääris (nt halo, vikerkaar, taeva värvus)

periklass <perikl|`ass -assi -`assi 22e s> (< peri- + kr klasis murdumine) • miner mineraalina esinev magneesiumoksiid, värvus kollakas- v pruunikashall, kristallub trigonaalses süngoonias

pleokroism <+ kro|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pleo- + kr chroa värvus) • füüs mõnede kristallide omadus muuta värvust kristalli asendist sõltuvalt; põhineb valguse selektiivsel neeldumisel

ponssoo <ponss`oo 26 s> (pr ponceau tulipunane) • tulipunane värvus v riidevärv

purpur <p`urpur -i 2e s> (ld purpura < kr porphyra purpurtigu, purpur)
1. violettpunane värvus
2. aj purpurtigudest saadav värvaine; sellega värvitud punane riie, millest tehti võimukandjate, aadli, kõrgemate vaimulike jt rõivaid
3. med veritähnus, nahaalused täppverevalumid

rodokrosiit <rodokros|`iit -iidi -`iiti 22e s> (< rodo- + kr chrōs nahk, naha värvus) • miner trigonaalses süngoonias kristallunud roosa mineraal, mangaankarbonaat; kasut pms mangaani tootmiseks, keemiatööstuses ja metallurgias

spekter <sp`ekt|er -ri 2e s> (< ld spectrum välimus) • mingi omaduse v suuruse arvväärtuste kogum v jaotus mõne tunnuse järgi; füüs elektromagnetkiirguse intensiivsuse (kiirgusspekter) v selle kiirguse aines neeldumise tugevuse (neeldumisspekter) sõltuvus kiirguse sagedusest
diskreetne, katkeline spekter • joontest ja ribadest koosnev spekter
pidev spekter • spekter, milles üks värvus muutub teiseks sujuvalt, nt prisma abil päikesevalguse lahutamisel tekkiv riba

terrakota <terrak´ota 16 s> (< it terra cotta)
1. kunst põletatud savi; põletatud, kuid glasuuriga katmata savinõu, kujuke, reljeef, katteplaat vm
2. matt roostepruun (värv v värvus)

trikroism <+ kro|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< tri- + kr chroa värvus) • füüs kolmevärvilisus, pleokroismi liike, mõningate optiliselt kaheteljeliste kristallide omadus neelata eri lainepikkusega valguskiiri eri sihis erisugusel määral

violett <viol|`ett -eti -`etti 22e s> • violetne värvus