[VSL] Võõrsõnade leksikon

abdikatsioon <abdikatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld abdicatio) • lahtiütlemine, loobumine (kroonist, võimust, kõrgest ametist)

alieni iuris [alieeni juuris] (ld) • jur teise isiku võimu all olev

anarhia <an`arhia 1 s> (kr anarchia < an- + archē võim) • valitsuse v võimu puudumine, seadusetus; korralagedus

angaaria <ang`aaria 1 s> (ld angaria < kr angaros käskjalg, kuller) • sõj sõdiva riigi võimu piires (sadamates, territoriaalvetes) olevate erapooletute riikide transpordivahendite ajutine hõivamine ja kasutamine sõja otstarbel

antiikne <ant`iik|ne -se 2 adj> (< antiik) • vana, vanaaegne; antiikajale omane, sellesse kuuluv, selles vaimus

autoriteet <autorit|`eet -eedi -`eeti 22e s> (< ld auctoritas väärikus, mõjuvõim) • üldtunnustatud saavutustel, oskusel v võimul põhinev mõjuvõim ja lugupeetavus; mõjukas, omal alal tunnustatud isik

bluuming <bluuming -u 2 s> (ingl blooming mill) • tehn võimas toorikuvaltspink suurte (mass üle 1 t) terasest valuplokkide töötlemiseks surve teel neljakandilisteks toorikuteks (bluumideks)

bukool <buk|`ool -ooli -`ooli 22e s> (kr boukolos) • aj karjane (talupoeg v ori) Rooma võimu aegses Egiptuses, kes II s võttis osa Rooma orjapidajate vastu suunatud agraarliikumisest

daimyō [daimjoo] (jpn dai suur + myō nimi) • aj Jaapani samuraide klassi kuuluv suurmaaomanik; daimyō’d olid sõjalised valitsejad, kes kujunesid välja klannipealikest ning ühendasid sõjakäikude abil suured maa-alad oma võimu alla; seisus kadus koos 1868. a keisrivõimu taastamise ja klassisüsteemi kaotamisega

deržaava <deržaava 16 s> (vn держава) • võimas suurriik (peamiselt Venemaa kohta)

despootia <desp`ootia 1 s> (kr despoteia), despotism <despot|`ism -ismi -`ismi 22e s> • pol hirmu- ja vägivallavalitsus, riigivõim, mida iseloomustab terrorirežiim, võimu täielik omavoli ning alamate õigusetus

diadohhid pl <diad|`ohh -ohhi -`ohhi 22e s> (kr sg diadochos järglane) • aj Aleksander Suure väejuhid, kes pärast ta surma (a 323 eKr) võitlesid omavahel võimu pärast

diktaator <dikt`aator -i 2e s> (ld dictator) • aj Vana-Roomas piiramatu riigivõimuga valitseja, valiti erakorralistel juhtumitel (senati ettepanekul) konsulite poolt ametisse 6 kuuks; pol enamasti riigipöördega piiramatu võimu saanud isik; piltl võimukas, oma tahet pealesundiv isik

diktaatorlik <dikt`aatorl|`ik -iku -`ikku 25 adj> • pol diktaatorile omane, diktaatori piiramatul võimul ning volitustel põhinev; piltl võimukas, oma tahet pealesundiv

diskretsionaarne <diskretsion`aar|ne -se 2 adj> (< keskld discretio otsus, otsustusvõime < ld eraldamine, eristamine) • isiklikul äranägemisel toimuv v teostatav, suvaline
diskretsionaarne võim • pol avaliku võimu organi õigus toimida omal äranägemisel

dissident <dissid|`ent -endi -`enti 22e s> (< ld prees partits dissidens mittenõustuv, teisiti mõtlev)
1. aj muu-usuline, lahkusuline, isik, kes kaldub valitseva kiriku dogmadest kõrvale
2. teisitimõtleja, kehtiva võimu eitaja ja selle vastu võitleja

dünaamika <dünaamika 1 s> (< kr dynamikos võimas, võimalik < dynamis jõud)
1. (jõuline, hoogne) liikumine; arenemis‑ v muutumiskäik, vt ka staatika
2. füüs mehaanika haru, mis käsitleb kehade liikumist neile rakendatud jõudude mõjul
3. muus õpetus helitugevuse muutustest
dünaamikapiirkond • akustikas maksimaalse ja minimaalse helirõhu suhe detsibellides; piltl mingi nähtuse arenemis- v muutumiskäik; liikumise v tegevuse küllus

ekspansioon <ekspansi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld expansio laienemine < expandere laotama)
1. laiumine, laiutamine
2. pol mõju, võimu v riigipiiride laiendamine teistele maa-aladele
3. biol liigi leviala kiire suurenemine
4. maj riigi majanduse kiire areng

elatsioon <elatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld elatio ülestõstmine v -tõusmine < efferre välja viima, üles tõstma) • psühh võimas meeltülendav tunne, mida saadavad kergus ja liigutuste nõtkus

eparhia <ep`arhia 1 s> (kr eparchia provints) • aj Rooma keisririigi idaprovints; haldusüksus Bütsantsis; relig õigeusu piiskopi kirikliku võimu juht. Vt ka diötsees

generalissimus <general´issimus -e 11 s> (it generalissimo, sks Generalissimus sõjaväe ülemjuhataja, käsitletuna superlatiivina sõnast kindral < ld superl generalissimus kõige peamine v üldisem) • sõj kõrgeim sõjaväeline auaste mõnes riigis; sellise auastmega isik omab nii kõrgeimat sõjaväelist kui poliitilist võimu

generatiivgrammatika <+ gramm´atika 1 s> (< generatiivne) • lgv 1950–60ndatel USA-s loodud keeleteooria; selle teooria vaimus kirjutatud konkreetse keele grammatika; peab lingvistika peamiseks uurimisobjektiks inimese keelepädevust, võimet produtseerida ja mõista lõpmata paljusid lauseid, ka niisuguseid, mis pole veel kordagi esinenud

grandioossus <grandi`oossus -e 11~9 s> (< grandioosne) • suurejoonelisus, võimsus

hellenism <hellen|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< kr Hellēnismos kreeklaste jäljendamine, kreekapärasus) • aj XIX s loodud nimetus, millega hrl tähistatakse antiikaja ajaloo- ja kultuuriperioodi alates a-st 323 eKr (Makedoonia Aleksandri surmast) kuni a-ni 30 eKr (Egiptuse langemiseni Rooma võimu alla); perioodi iseloomustab kreekalike ning idamaiste majanduselu-, ühiskonnakorra- ja kultuurielementide segunemine ning Vahemere maade idaosa ja Ees-Aasia orjandusliku ühiskonna kõrgem arenemistase Kreeka polisesüsteemiga võrreldes

hertsogkond <hertsogk|`ond -onna -`onda 22i s> • aj hertsogiriik, hertsogi võimu alla kuuluv maa-ala v riik

hetairia <het`airia 1 s> (kr hetair(e)ia sõpruskond) aj
1. poliitiline ühing Vana-Kreekas
2. Kreeka uuemas ajaloos salaühing, mis taotles maa vabastamist türklaste võimu alt

hord <h`ord hordi h`ordi 22e s> (poola horda < vn орда < turgi k-d ordā, ordū sõjalaager) • aj türgi-mongoli rändrahvail sõjalis-administratiivne ühendus, siis laager; hiljem khaani asukoht; mitme hõimu liit ühise khaani võimu all (nt Kuldhord); piltl korratu arvukas jõuk

hunnid pl <h`unn hunni h`unni 22e s> (ld Hunni < hiina Xiōngnú) • aj Sise-Aasiast pärit karjakasvatajate rändhõimud; V s keskpaiku Attila ajal võimas hõimuliit, mis valitses Mustast merest Reinini ulatuvat maa-ala; piltl metsikud, rändröövlid, röövrahvad

insiigniad pl <ins`iignia 1 s> (ld insigne, pl insignia) • kõrge võimu- v aukandja välised sümbolid (nt valitsejal kroon ja valitsuskepp, piiskopil mitra ja karjasekepp jne)

kardinaalarv <+ `arv arvu `arvu 22e s> (< kardinaalne) • mat hulga võimsus, elementide arvu mõiste üldistus suvalistele hulkadele

koloonia <kol`oonia 1 s> (ld colonia)
1. aj asundus, antiikajal kreeklaste väljaspool emamaad paiknev, metropoliga tihedad sidemed säilitanud asula; Rooma võimu kindlustamiseks vallutatud Itaalia aladele rajatud kodanike asula
2. asumaa, kolonialismiajastul alistatud alade maa
3. rühm ühest rahvusest siirdlasi välismaal v välismaa linnas
4. teatav kinnipidamiskoht
5. biol ühe liigi isendite seltsing v kogum

konstitutsiooniline <konstitutsioonili|ne -se -st 12 adj> • pol põhiseaduslik, konstitutsioonile (1) rajatud, sellega seostuv
konstitutsiooniline monarhia • riigivalitsemisvorm, kus monarhi võimu ulatus on määratud konstitutsiooniga, piiratud monarhia

kontra <k`ontra 1 s> (< ld contra vastu)
1. sõna, millega teatatakse, et vastaspoole pakkumine pole väljamängitav (bridžis jt kaardimängudes); kahekordistab mängu väärtuse, vt ka dubleerima, kontreerima
2. kõnek kontrrevolutsionäär, kehtiva võimu vastane

kontrrevolutsioon <+ revolutsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (pr contre-révolution < kontr- + revolutsioon) • pol võitlus revolutsioonieelse riigikorra taastamiseks, taotlus relvastatud võitluse teel säilitada kehtivat v ennistada revolutsiooniga kukutatud võimu

kroon <kr`oon krooni kr`ooni 22e s> (ld corona pärg)
1. pärjataoline, hrl kullast ja kalliskividega kaunistatud peakate, riigivalitseja võimu sümbol
2. aj varem mitmesuguses väärtuses kuld- v hõbemünt, hiljem rahaühiku nimetus mitmel maal (nt Tšehhis, lüh CZK; Taanis, lüh DKK; Islandis, lüh ISK; Norras, lüh NOK; Rootsis, lüh SEK; Eestis, lüh EEK)
3. astr Päikese atmosfääri kõige hõredam osa, nähtav sakilise pärjana
4. bot õiekattekrooni moodustavad värvilised kroonlehed; puu võra
5. hamba pealmine (nähtav) osa
kroonülekanne • tehn peenmehhanismides kasutatav lihtne hammasülekanne; koosneb silinderhammasrattast ja sellega nurgi asetsevast kroonrattast

kšatrija <kš`atrija 1 s> (sanskr kṣatriya) • aj Vana-India seisuste süsteemis tähtsuselt teise, ilmaliku võimu kandjate (põhiliselt sõjameeste, riigiametnike ja valitsejate) seisuse liige. Vt ka braahman, vaišja

le roi règne et ne gouverne pas [löru·a renj enöguv·ernəpa] (pr) • kuningas valitseb, kuid tal ei ole võimu (põhiseadusliku monarhia põhimõte)

Magna Charta Libertatum [magna harta libertaatum] (ld) • aj suur vabaduskiri, Inglise põhiseaduslik akt a-st 1215, mis piiras kuninga võimu ja kinnitas seisuste õigused ning vabadused

mamelukk <mamel|`ukk -uki -`ukki 22e s> (< ar mamlūk omand, valge ori) • aj Türgi ja Kaukaasia päritolu orjast ihukaitseväelane Egiptuse sultanite teenistuses alates XII s lõpust; mamelukid saavutasid hiljem riigis poliitilise võimu; hävitati 1811

marssal <m`arssal -i 2e s> (pr maréchal < keskld marescallus, marescalcus talliülem < frangi marhskalk < marh hobune + skalk sulane) • aj algselt kuninga õukonda kuuluv ametiisik keskaegsel Prantsusmaal; sõj kõrgeim sõjaväeline auaste paljude riikide sõjaväes; selles auastmes isik
marssalikepp • väärismetalli ja kalliskividega kaunistatud lühike sau, marssali auastme ja võimu sümbolina

mausoleum <mausol|`eum -eumi -`eumi 22e s> (< pn Mausolos, vanaaja Kaaria valitseja) • võimas suuremõõtmeline haudehitis

ministerialism <ministerial|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< minister) • pol valitsusvorm, mida iseloomustab täidesaatva võimu osatähtsuse suurendamine seadusandliku võimu osatähtsust vähendades

monumentaalne <monument`aal|ne -se 2 adj> • monumentaal-, suuremõõtmeline v -jooneline, võimas; monumenti meenutav; piltl põhjalik, laiahaardeline, kapitaalne

monumentaalsus <monument`aalsus -e 11~9 s> (< monumentaalne) • suurejoonelisus, suuremõõtmelisus, võimsus

nisan <nisan -i 2e s> (hbr) • juutide poolt Pärsia võimu ajal kasutusele võetud babüloonia-süüria kuude arvestuses aasta esimene (teise arvestuse järgi seitsmes) kuu (meie märts/aprill)

oktruajeerima <oktruaj|`eerima -eerib 28 v> (pr octroyer < ld auctorare tagama, kohustama) • (kuningliku võimu poolt) annetama, loovutama
oktruajeeritud põhiseadus pol
1. monarhi kehtestatud põhiseaduslik akt
2. põhiseadus, mille emamaa kehtestab asumaale

ostrakon <ostrakon -i 19 s> (kr) • aj savinõu kild, millele vanal ajal kirjutati (pms arved, võlakirjad jne); hulk ostrakone pärineb Kreeka ja Rooma võimu aegsest Egiptusest

panslavism <+ slav|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pan- + keskld Slavus slaavlane) • pol kõikslaavlus, 1830ndatel Venemaal kujunenud ühiskondlik-poliitiline liikumine, mille taotluseks oli kõigi slaavi rahvaste ühendamine Vene riigi võimu alla

parlamentarism <parlamentar|`ism -ismi -`ismi 22e s> • pol riigijuhtimisvorm, mille puhul seadusandlik võim (parlament) ja täidesaatev võim (valitsus) on teineteisest eraldatud ning täidesaatev võim on seadusandliku võimu kontrolli all

partisan <partisan -i 19 s> (pr partisan < it partigiano < ld pars osa) • sõj siss, vabatahtlikult vastase võimu alusel maa-alal tegutsev relvastatud võitleja; rahvusvahelise õiguse kohaselt isik, kes ei kuulu regulaarväkke, kuid juhindub sõjapidamisseadustest ja tavadest

polüarhia <polü`arhia 1 s> (kr polyarchia) • pol poliitilise võimu jagunemine riigis mitme isiku vahel. Vt ka monarhia

potentaat <potent|`aat -aadi -`aati 22e s> (ld potentatus ülemvõim) • võimur, võimukandja, valitseja, aukandja

potentne <pot`ent|ne -se 2 adj> (ld potens võimeline, võimas) • suuteline; füsiol võimeline, eriti suguvõimeline (mehe kohta), vastand impotentne

presbüterlane <presbüterla|ne -se -st 12 s> , presbüteriaan <presbüteri|`aan -aani -`aani 22e s> (< kr presbyteros vanem) • relig anglosaksi maades levinud kalvinistliku kiriku (asut XVI s Šotimaal) liige, kes tunnustab koguduse elu juhtivaks organiks valitavat vanematekogu, kuhu kuulub ka ilmikliikmeid; presbüterlased ei tunnusta piiskoppide võimu

reaktiivmootor <+ m`ootor -i 2e s> (< reaktiivne + mootor) tehn
1. mootor, mida käitab düüsist kiiresti väljavoolava gaasi- v vedelikujoa (reaktiivjoa) vastumõju (reaktiivjõud)
2. poolusrootoriga, kuid ergutuseta sünkroonmootor (võimsus kuni mõni kilovatt)

regaal3 <reg|`aal -aali -`aali 22e s> (< ld regalis kuningale kuuluv)
1. monarhia võimu tähis, nt kroon, valitsuskepp
2. teenetemärk
3. aj kuningate ja suurfeodaalide õigus määratud tulude saamiseks, nt tolliregaal, müntimisregaal
4. maj riigi monopoolne eesõigus mingile tulule

reiting <reiting -u 2 s> (ingl rating)
1. (seisundi) hinnang
2. maj (nt ettevõtte, riigi) rahandusliku seisu, tootluse vm hindamise tulemus
3. tehn (nimi)võimsus, piirmäär

senjöör <senj|`öör -ööri -`ööri 22e s> (pr seigneur < ld senior vanem) • aj läänindusajastul suurmaaomanik, kes oli ühtlasi ka kohtu-, haldus- ja poliitilise võimu esindaja; kitsamas tähenduses: suurfeodaal, maahärra, kellest olid vasallisõltuvuses teised feodaalid; hiljem suveräänsete vürstide tiitel ja kõnetlussõna

sollukslamp <+ l`amp lambi l`ampi 22e s> (< pn Sollux, kaubamärk < ld sol päike + lux valgus) • el valgus- ja soojutusravis kasutatav võimas reflektorhõõglamp

steeniline <steenili|ne -se -st 12 adj> (uusld sthenicus < kr sthenos jõud) • tugev, võimas. Vastand asteeniline

summus episcopus [summus ep·iskopus] (ld kõrgeim piiskop) • relig evangeelses kirikus kõrgeimat kiriklikku võimu kandva valitseja nimetus; katoliku kirikus paavst

tehnokraatlik <+ kr`aatl|`ik -iku -`ikku 25 adj> • tehnokraatiale omane, tehnika võimu austav v rakendav

terror <t`error -i 2e s> (< ld terror hirm, ehmatus) • vägivald, pms poliitilise võimuvõitluse vorm, vastase füüsilise hävitamiseni minev survevahendite tarvitamine võimu taotlemiseks v säilitamiseks

tsentralisatsioon <tsentralisatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (pr centralisation < tsentraalne) • keskusesse koondatus, keskusele allutatus, juhtimise v võimu koondamine ühte keskusesse

tsesarism <tsesar|`ism -ismi -`ismi 22e s> (< pn G. Julius Caesar, Vana-Rooma riigimees, 100–44 eKr) • pol rahva suveräänset võimu põhimõtteliselt tunnustav, kuid tegelikult sõjaväele toetuv diktatuurivalitsus, nt Napoleon I ajal Prantsusmaal; vastav ideoloogia

unitarism <unitar|`ism -ismi -`ismi 22e s> (pr unitarisme < ld unitas ühtsus)
1. ühtsuse taotlus
2. pol liitriigi poliitiline suund laiendada liitriigis keskvõimu liikmesriikide võimu arvel
3. relig üldnimetus usuliikumiste kohta, mis tõstavad esile Kristuse jumaliku olemuse ja Jumala ühtsuse ning hülgavad kolmainsuse dogma, vt ka antitrinitaar

usurpaator <usurp`aator -i 2e s> (ld usurpator) • anastaja, ebaseaduslik, hrl vägivaldne võimu, õiguste vm omastaja

usurpatsioon <usurpatsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld usurpatio) • võimu v õiguste ebaseaduslik, hrl vägivaldne omastamine