Lauluraamatud
Eestikeelse kirikulaulu vanimad katked leiduvad juba Georg Mülleri jutlustes. Siinne valik algab siiski trükitud Stahli-aegsest Lauluraamatust 1637. Sellele võib-olla eelnenud kirikulauludest on valikusse lisatud vaid Joachim Rossihniuse käsiraamatus leiduvad käsikirjalised laulud, mida parema puudumisel on dateeritud allikaloendis aastaga 1632. Välja on jäänud Heinrich Stahli toimetatud käsiraamatu köidetes (palveraamat, jutluseraamatud) esinevad kirikulaulutsitaadid, mis kohati erinevad Stahli-aegse lauluraamatu laulude sõnastusest või mõnel juhul isegi Lauluraamatust 1637 puuduvad. Stahli jutlusekogus leidub ka üks ühesalmiline lõppriimiline laulukatke (Stahl LS1:145, 1641), mida siinne valik ei kajasta. Värsistamata kirikulauludest puuduvad siinses valikus ka samast ajast pärit Turu käsikirja laulud. Riimimata kirikulaul on oluline selle poolest, et selle keelelisi vahendeid, eriti kasutatud leksikat ning ühendeid jälgib küllaltki tähelepanelikult järgnev riimiline kirikulaul. Riimilise kirikulaulu esimene väljaanne on Lauluraamat 1656 (uusväljaanded 1673, 1693). Selle raamatu kõrval võib pidada oluliseks lauluvaraks ka Georg Salemanni palveraamatu laule ja õpetlikke riimisalme aastast 1655 (katkendlikult säilinud, täielikumalt säilinud on uusväljaanne Palveraamat 1673) ning Christopher Blume hardustrükiste (palveraamatute) lauluvara (Palveraamatud 1666, 1667_1 ja 1667_2). Lõunamurde kirikulaul jõudis riimilise väljaandeni Lauluraamatuga 1685. Sellele järgnes keeleliselt ja kirjaviisilt uuendatud Lauluraamat 1690 (lõunamurdes) ja Lauluraamat 1694 (põhjamurdes). Siinsesse valikusse on võetud 1721. aasta pietistlikule lauluraamatule eelnenud väike prooviväljaanne aastast 1718 ning pietistliku lauluraamatu Tallinnas välja antud teine trükk Lauluraamat 1727. Siinses andmebaasis on kõik laulud varustatud koodinumbriga, mille kaudu on võimalik eri väljaannete tõlkeid omavahel kokku viia. (Väljaande piires on laulud järjestatud koodinumbri alusel, mitte tegelikku järjestuse järgi.)
Kirikulaulude väljaannete (või ka üksikute laulude funktsionaalse tähenduse) uurimiseks tasub kasutada faksiimile tekste, millest on näha lauluraamatu ülesehitus, iga laulu kunagine täpsem koht elus ning andmeid eeskujuteksti, viisi ning mõnel juhul (1637, 1656, 1673) ka tõlgete autorite kohta. Vanade lauluraamatute digiteeritud väljaanded on leitavad Rahvusraamatukogu arhiivis DIGAR, mõnestki failist saab teha ka sõnavarapäringuid.