VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Tallinn, Toompea

4. september 1997 nr 167

Kohanimede eestikeelsuse
kindlakstegemise kord

Kohanimeseaduse (RT I 1997, 1, 3) paragrahvi 14 lõike 1 alusel Vabariigi Valitsus
m ä ä r a b:

1. Olemasoleva või ettepandava kohanime eestikeelsuse teeb käesolevas määruses ettenähtud korras kindlaks vastavale kohale nime määramiseks pädev organ või ametiisik.

2. Kahtluse korral olemasoleva või ettepandava kohanime eestikeelsuses pöördub kohanime määraja kas kohanimenõukogu või usaldusasutuse poole eksperdihinnangu saamiseks.

Nimeteaduslik usaldusasutus teeb oma eksperdihinnangu teatavaks ka kohanimenõukogule.

3. Alljärgnevates punktides sätestatut rakendatakse kohanime nüüdse ja käibiva nimekuju suhtes, jättes kõrvale nime varasemad kujud ja päritolu. Eesti kohanimi on eestikeelne, kui tema tuum on eestikeelne käesoleva määruse punktides 4 ja 5 näidatud tingimustel. Nimesse võimalikult kuuluvale hargtäiendile rakendatakse käesolevas määruses nimetuuma kohta sätestatut. Eesti murded, olgu oma õigekirjaga või ilma selleta, kuuluvad käesoleva korra mõttes eesti keele tervikusse.

4. Eesti kohanime tuum on eestikeelne, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

1) nime tuumaks on äratuntavalt mõne eestikeelse sõna vorm. Võõrsõnad nimetuumana tulevad arvesse aja- ja kultuurilooliselt põhjendatud juhtudel;
Märkus. Võõrsõnade tunnused on: a) tähed f, s^, z, z^; b) b, d, g sõnavormi algul; c) rõhk järgsilbil, kui on tegemist ilmse laensõnaga.
Võõrtähed (à, c, é, q, ô, w, x, y jts) tulevad arvesse ainult käesoleva punkti alapunktis 3 märgitud juhtudel.

2) nime tuumaks ei ole äratuntavalt mõne eestikeelse sõna vorm, kuid ta on kooskõlas eesti omasõnade häälikusüsteemi ja kirjaviisiga ega ole äratuntavalt muganemata võõrkeelne sõna;
Märkus. Ühel kohal võib lisaks eestikeelsele nimele olla praegu või varem kasutatud võõrkeelseid nimesid, mis võivad küll sobida eesti omasõnade häälikusüsteemi ja kirjaviisiga, ent ei ole eestikeelses kasutuses kunagi olnud. Selliseid kohanimesid tuleb lugeda võõrkeelseteks nimedeks (vrd. eestikeelne Kiiu ja endisaegne saksakeelne Kida, eestikeelne Hara ja rootsikeelne Harga jne).

3) nime tuumaks on isiku nimi, mõne teise koha, eseme või muu sellise nimi.

5. Eesti kohanime tuum on eestikeelne, kui liigisõnaga käändes ühildumatu ja sellest lahku kirjutatav tuum lõpeb vokaaliga nii, et tal on tegeliku või mõeldava eesti omasõna ainsuse omastava käände kuju.
Märkus. Liigisõnaga käändes ühilduv, s.o. omadussõnaline tuum (näiteks Punane tänav, Suur kaar) kirjutatakse liigisõnast lahku, aga ta ei allu punktis 5 sätestatule.
Eelnimetatut ei pea järgima ka nime tuuma ja liigisõna kokkukirjutamisel (näiteks Heinlaid, Vareslaid), sealhulgas juhtudel, kui algne tuuma-liigisõna struktuur on ähmastunud, ent liigisõna jääb äratuntavaks (Tallinn).

Mart Siimann
Peaminister

Robert Lepikson
Siseminister

Uno Veering
Riigisekretär

[Avaldatud: RT I 1997, 65, 1098]