Peeter Päll
| [täiendatud versioon artiklist, mis ilmus Õiguskeeles nr 5, 1996, lk 40-45] |
Riiklik kohanimekorraldus on tingitud vajadusest tagada kohanimede kasutamisel selgus ja ühemõttelisus. Oluline on kindlatest nõudmistest lähtudes fikseerida kohanime täpne kirjakuju ning kohanime seos nimetatava objektiga, mis peab olema täpselt piiritletav. Kui kohanimed on normitud, on hõlpsam välja anda kaarte, korraldada maadearvestust, transporti ja sidet, pidada rahvaloendust ning koostada rahvastiku- ja muid registreid. Kohanimedel on ka kultuuriline aspekt: nad on keele- ja ajaloomälestised, osa kohalikust identiteedist, mida tuleb kaitsta nagu muid muinsuskaitseobjekte.
Kohanimede kavakindlam korraldamine algas pärast eesti keele ametlikuks saamist 1920. aastatel, kui ametlikes dokumentides oli tarvis fikseerida hulgaliselt Eesti kohanimesid. (Varasemad ametlikud dokumendid ja kaardid Eesti alal olid võõrkeelsed.) Soovitusi nimede normimiseks andis Akadeemiline Emakeele Selts. Põhiline soovitus oli kirjutada kohanimi nii, nagu seda kohapeal hääldatakse (Keina asemel Käina, Baldiski v Baltiski asemel Paldiski, Jakobi asemel [Pärnu-]Jaagupi jne). 1930. aastatel hakati isikunimede eestistamise kõrval tähelepanu pöörama ka kohanimede keelsusele. 1938. a võeti vastu "Koha- ja kinnistusüksuste nimede korraldamise seadus" (RT 1938, 42, 397) ning selle alusel määrus (RT 1938, 87, 777). Seaduses fikseeriti kohanimede määramise pädevus - õigused olid jagatud vabariigi presidendi, siseministeeriumi, põllutööministeeriumi ning kohalike omavalitsuste vahel - ning seati eesmärgiks muuta võõrapärased, labase tähendusega või halva kõlaga nimed. Nähti ette nimede sundeestistamine vajaduse järgi. Seaduse kohaselt asutati Kohanimede Nõukogu, kes töötas välja kohanimekorralduse üldpõhimõtted ning andis arvamusi otsustatavates nimeküsimustes. Seaduse alusel jõuti korrastada Eesti valdade nimed ning asuti arutama külade ja alevike nimesid. Kõigest sellest on Riigiarhiivis säilinud mahukad kaustad.
Nõukogude võimu ajal reguleerisid kohanimede kasutamist madalama taseme aktid. Neist viimane oli Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus „Territooriumi administratiivüksuste, asulate, ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide ja muude objektide nimetamise ja ümbernimetamise korra kohta" (ENSV T 1981, 14, 180; hilisemad muudatused 30.05.1985, 27.03.1986). Tegemist oli üldsõnalise dokumendiga, mis rääkis vajadusest arvestada nimede määramisel „geograafilisi, ajaloolisi, rahvuslikke, elukondlikke ja teisi kohalikke tingimusi ning elanike soove", seadlust täiendava Ministrite Nõukogu 3. juuli 1985. a määruse kohaselt tuli arvesse võtta ka „kodanike kommunistliku kasvatamise ülesandeid". Selle sättega seadustati nõukogudeaegsed ulatuslikud ümbernimetamised.
Taasiseseisvunud Eestis on varem kohanimeküsimusi käsitletud vaid keeleseaduses (RT I 1995, 23, 334, § 19) ning Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduses (RT I 1995, 29, 356; 1996, 42, 808). Külade ning muude asustusüksuste nimede ja piiride muutmine on sätestatud 1996. a 24. septembri Vabariigi Valitsuse määruses (RT I 1996, 72, 1268). Et täpsemalt fikseerida kohanimede määramise pädevus ning sõnastada kohanimekorralduse üldpõhimõtted, moodustas Vabariigi Valitsus 2. novembril 1994 kohanimekomisjoni, kelle esimeseks ülesandeks sai koostada kohanimeseaduse eelnõu. Eelnõu võeti seadusena vastu 11. detsembril 1996 (RT I 1997, 1, 2).
Paljudes riikides on kohanimede korraldust puudutavad sätted laialipillatult mitmes õigusaktis. See tuleneb nende maade õigussüsteemi pikaajalisest arenemisest ning sellest, et reguleerimist nõudvad kohanimeküsimused on esile tulnud eri aegadel ja eri valdkondadega seoses. Viimasel ajal on siiski ette võetud kohanimekorraldussätete koondamist ühte õigusakti. Lähim analoogia Eesti seadusele on Norra kohanimeseadus, mis võeti vastu 1990. aastal. Seaduse eesmärk on reguleerida kohanimede normimist, võttes arvesse nii kahte norra kirjakeelt (bokmål, nynorsk), murdeid kui ka saami ja soome vähemuste keeli maa põhjaosas. Seadus võimaldab lahendada ka nimevaidlusi, mis on tõenäolised eriti talunimede puhul, sest kaks võistlevat kirjakeelt tekitavad nimenormimisel paratamatult probleeme.
Teistes maades on kohanimeseadusega analoogilised õigusaktid alles ettevalmistamisel või arutusel. Rootsis on moodustatud vastav komisjon, kes peab kaaluma seaduse vajalikkust. Soomes on seni kõrgeim akt Eduskunna 1957. aasta soovitus, mis näeb ette keelelise ekspertiisi kohanimede määramisel. Usaldusasutuse funktsiooni täidab Kodumaiste Keelte Uurimiskeskus, kus on nii soome, rootsi kui ka saami kohanimeeksperte. Uurimiskeskuse moodustatud töörühm sai hiljuti valmis kohanimede õigusliku korralduse ülevaate ning tegi haridusministeeriumile ettepaneku kaaluda senise kohanimekorralduse ajakohastamist. Lätis on parlamendi menetluses kohanimede kaitse seaduse eelnõu, mille on ette valmistanud valitsuse kohanimekomisjon. Teadaolevalt on seaduseelnõu koostamisel eeskujuna kasutatud ka Eesti kohanimeseaduse eelnõu. Leedus tegeleb kohanimekorraldusega Seimi leedu keele komisjoni üks allkomisjone, kellele on antud küllalt suured õigused.
Kohanimesid käsitlevaid sätteid on mitmes riigis või autonoomses piirkonnas esitatud keeleseaduse osana, näiteks endiste NSV Liidu vabariikide keeleseadustes (Moldova, Ukraina) ja Kanada Québeci provintsi keelemääruses.
Erinevalt Eesti kohanimeseadusest on mitme teise riigi seadustes antud õigus otsustada kohanime üle kohanimekomisjonidele või kartograafiatalitustele. Ameerika Ühendriikides on kohanimenõukogu (Board on Geographic Names) pädevuses suure osa riigi kohanimede määramine, eelkõige seoses ametlike kaartide väljaandmisega.
Eesti kohanimeseadus on rahvusvaheliseltki tähelepanuväärne just selle poolest, et selles on kõik kohanimekorralduse põhisätted koondatud ühte õigusakti ning arvestatud ÜRO rahvusvaheliste kohanimekorralduskonverentside soovitusi. Meie kohanimeseadus on eeskujuks teistele maadele, kus analoogilisi seaduseelnõusid praegu ette valmistatakse. (Pikemalt võib rahvusvahelisest nimekorraldusest lugeda Keele ja Kirjanduse 1993. a numbritest 5 ja 8, lk 264–276 ja 457–467.)
Kohanimeseaduse kohaselt määrab haldusüksuse nime Vabariigi Valitsus. Valla- ja linnasisese asustusüksuse (küla, asumi) nime paneb 1996. a septembris antud määruse kohaselt samuti valitsus. Kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuses on määrata osavalla, linnaosa, maakatastriüksuse ja väikekoha nimi. Väikekoha all mõistetakse üldjuhul ühe omavalitsusüksuse piiresse jäävat objekti, nt tänavat vm liiklusrajatist, ühissõidukipeatust, haljasala, kalmistut vms. Väikekoha alaliik on aadressikoht, s.o selline väikekoht, mille nime kasutatakse aadressis; tüüpilisimad aadressikohad on tänavad, maanteed, puiesteed jms.
Mõned nimeliigid jäävad seaduse kohaselt ministrite pädevusse. Teede- ja sideminister määrab raudteejaama, rongipeatuse, sadama, tuletorni, akvatooriumiobjekti, lennuvälja, riigile kuuluva maantee jms nime. Keskkonnaministri määrata jäävad riiklikus katastris või registris olevate loodusobjektide nimed ning kultuuriminister määrab riiklikus registris olevate kultuurimälestiste nimed. Kõigil juhtudel küsitakse enne nime määramist kohaliku omavalitsuse arvamust. Eraomandis oleva koha puhul küsitakse omaniku arvamust.
Kohanimekorralduse üldiseks suunamiseks näeb seadus ette moodustada siseministri valitsemisalas 11 kuni 15 liikmega kohanimenõukogu, kes nõustab kohanime määravaid organeid ja ametiisikuid ning annab nende taotlusel oma arvamuse. Nõukogu loodi valitsuse korraldusega 17. juunil 1997.
Eesti kohanimed on seaduse kohaselt eestikeelsed, lubatud on aja- ja kultuurilooliselt põhjendatud erandid. Kohanimi dokumenteeritakse eesti-ladina tähestikus. Selle all tuleb mõista eesti tähestikku (ladina alustähestik+eesti „omad tähed", kokku 32 tähte) ja kõiki muid tähti, mida on vaja kasutada mitte-eesti kohanimede fikseerimisel (nt å eestirootsi nimedes). Mitteladina tähestikuga kohanimedes tuleb kirjakuju edasi anda vastavuses ametlike tähetabelitega. Tähetabel on muus kirjas (nt vene ja ukraina kirillitsas) esitatud nimede ladina kirja ülekandmise reeglistik; kus lähtekirja üksiktähtedele on vastama pandud tulemkirja vastavad tähed. Nime ümberkirjutamisel eristatakse tähttähelist, täpset ja pööratavat transliteratsiooni ning vähem täpset, oma keele tähe-hääliku suhteid rohkem arvestavat transkriptsiooni. Vene-eesti tähetabelid on 8. veebruaril 1996 kinnitanud haridusminister (RTL 1996, 40, 259).
Kohanime kirjapilt peab vastama eesti õigekirja reeglitele, aga võib kajastada kohapealset (murdepärast) häälduskuju. Kohanime täiskuju on nime täielik kuju, mis tuleb esitada ametlikus dokumendis. Täiskujusse kuulub nii nimi ise (täpsemalt, nimetuum, nt Karja, Paide, Jaani) kui ka liigisõna, mis näitab koha liiki (linn, järv, mägi, laht jne). Niisamuti võib nimesse kuuluda hargtäiend, mis aitab eristada samanimelisi kohti (vrd Suur-Karja ja Väike-Karja, Kolga-Jaani ja Järva-Jaani). Seega võivad esitatud nimenäited täiskujul olla Suur-Karja tänav, Paide linn või Kolga-Jaani alevik. Sama nimetuuma kirjapilt peab kõigis kohanimedes olema ühesugune. Kui külanimi on Palase (Raplamaal), siis peab ka selle järgi nimetatud kraav olema Palase peakraav, mitte „Pallase peakraav", nagu praeguses ametlikus nimistus.
Seaduseelnõu soovitab kinnitada ametlikeks nimedeks eelkõige paikkonna põliseid rahvalikke nimesid. Ka uute alade planeerimisel tuleks osata ära kasutada vanu nimesid, näiteks võtta uuteks tänavanimedeks seniseid paikkonna-, talu- või loodusnimesid. Niiviisi tagatakse kultuuriline järjepidevus. Isiku pühendusnime anda, s.o kellegi auks või mälestuseks tänavat, parki vm objekti nimetada ei lubata seaduse kohaselt selle isiku eluajal. Nimeks ei tunnustata numbreid ega muid mittesõnalisi tähiseid, nagu 27. km (raudteepeatuse nimena), K5a (kvartali nimena) vms. Seaduse jõustumise järel ei saa ka nt tänavaid nummerdada (vrd 1. Roheline tn, 2. Roheline tn jts), kuigi senised nummerdatud nimed võivad jääda (nt Tallinna Kopli liinid).
Seaduse eesmärk on piirata kohanimede asjatut muutmist ning säilitada kultuuriliselt ja ajalooliselt väärtuslikud nimed. Nimemuutmise põhjus võib olla samanimelisuse vältimine, nime vananenud kirjutusviis, kasutuses juurdumatus (ametlikud nimed vastandina rahvalikele nimedele) vms, kuid mitte nimepanija suva ega maitse-eelistus.
Eesti kohanimeseaduses on täiel määral arvestatud rahvusvahelisi soovitusi vähemusrahvuste kohanimede ametliku kasutamise ja kaitse kohta. Vähemuskeelsete kohanimede kaitset ei tunnistata tänapäeval mitte ainult mitmekeelsetes maades (nt Soome, S^veits) või autonoomsete piirkondadega riikides (baski-, katalaani- ja galeegikeelsed nimed Hispaanias, saksa- ja prantsuskeelsed nimed Itaalias), vaid ka seal, kus vähemusrahvuste osatähtsus on suhteliselt väike. Näiteks on Ungaris vastavalt 1993. a seadusele aktsepteeritud 13 vähemusrahvuse õigusi, sh kohanimede osas. Kohalikele omavalitsustele on pandud kohustus kasutada neid nimesid avalikel siltidel, viitadel ja kuulutustel. Teistest arvukamalt on Ungaris horvaadi-, saksa- ja slovakikeelseid kohanimesid.
Eestis puudutab vähemusrahvuste kohanimede kaitse eeskätt eestirootsi kohanimesid Vormsil, Ruhnus, Noarootsis ja Loode-Eesti rannaaladel, samuti vene kohanimesid Petserimaal ning Peipsi ääres. Näiteks Noarootsis on vallavolikogu toel kasutatud siltidel eestikeelsete kohanimede kõrval ka rootsikeelseid nimesid (Pürksi ja Birkas, Saare ja Lyckholm jne). Vormsis on taastamisel rootsikeelsed kohanimed, kusjuures loobutakse vahepealsetest moonutustest (Sviibi asemel Sviby, Rälbi asemel Rälby jne). Vene kohanimede näiteid: Smolnitsa (küla Ida-Virumaal Peipsi ääres), Beresje (küla Põlvamaal), Kuvs^inovo (Kuksina küla Setumaal).
Eesti kohanimeseaduses on oluline osa põliste kohanimede kaitsel. Vähemusrahvuste asualade määramisel arvestatakse 1939. aasta septembriks kujunenud rahvastiku paiknemist. Pärast seda hakati seoses Nõukogude sõjaväebaaside rajamisega maa-alasid ulatuslikult tühjendama ning immigratsiooni soodustamisega asustuspilti vägivaldselt muutma. Seadus võimaldab kaitsta Ida-Virumaa eestikeelseid kohanimesid ja Loode-Eesti rannikualade eestirootsi kohanimesid, kuigi mõlema piirkonna rahvuslik koosseis on viimastel aastakümnetel tugevalt muutunud.
Erikeelsed rööpnimed on seaduse kohaselt seostatud väiksema asustusüksuse (küla) rahvusliku koostisega. See tähendab, et ei ole ette näha rööpnimede kunstlikku juurdeloomist erinevalt mõnes teises riigis kehtivast tavast, kus vähemusi arvestatakse valdade kaupa ja kus kogu valla kohanimistu peab sageli kehtestama kaks- või kolmkeelsena.
Samal põhimõttel on pööratud senisest suuremat tähelepanu eesti murdelistele kohanimedele. Respekt nime kohaliku kuju vastu ei pea avalduma mitte ainult võõrkeelsete, vaid ka eesti oma kohanimede puhul.
Seaduse alusel kavandatakse riiklikku kohanimeregistrit, mille pidamine on otstarbekas ühitada riigi põhikaardi koostamisega. Register peab kokku võtma kõik nimeotsustused. Ta saab toetuda ka senistele kohanimekogudele, sealhulgas ainulaadsele rahvalike kohanimede kartoteegile Eesti Keele Instituudis, mis sisaldab umbes pool miljonit sedelit.
Eesti kohanimeseaduses on püütud ühitada kaht vaatepunkti kohanimedele: puht praktilist ja kultuurilis-ajaloolist. Viimane aspekt on meie maa väiksust ja keele omapära arvestades ehk olulisemgi. Ei tohiks unustada, et ka Eesti kohanimed tunnistavad meie põlisust siin maal.