1. juulist 2004 on jõus uus kohanimeseadus (RT I, 19.11.2003, 73, 485), mis muu hulgas nõuab seda, et ametlikud nimed tuleb määrata riigimaanteele, kohalikule maanteele ja erateele (§ 4 lg 1 p 6). See on sundinud omavalitsusi kiirustama oma valla teedele ja radadele nimesid välja mõtlema. Ühtlasi on sündinud segadust, kuna samal ajal kehtiv teeseadus (RT I 1999, 26, 377 jj) räägib samuti teede nimedest, kuid mõtleb selle all tegelikult teist tüüpi, kirjeldavaid nimetusi.
Esmalt tulekski selgeks teha nende kahe tüübi põhilised erinevused, unustamata muidugi seda, et alati pole selgeid piire võimalik tõmmata ja nii mõnedki nimed kuuluvad korraga mõlemasse tüüpi.
Teeseaduse kohaselt määratavad tüüpilised nimed on õieti kirjeldavad nimetused, kus on märgitud tee alguspunkti ja lõpp-punkti, vahel ka vahepealsete kohtade nimed. 1999. a kinnitatud riigimaanteede nimekirjas (RTL 1999, 154, 2166) on näiteks sellised tähistused, nagu Alatskivi–Nina, Ala–Taagepera–Raiksilla, Abja-Paluoja–Vana-Kariste–Kamali, Aa–Aa rand, Abja-Paluoja–Läti piir jne. Niisugustel nimetustel puudub sageli koha liigile viitav sõna (tee, maantee, ringtee vm), isegi siis, kui nimetuses on ainult üks kohanimi (Aidu, nr 1401). Samas nimestikus on ka tänavanimelaadseid nimekujusid (Alavere tee, Auksi tee, Avinurme tee), ent needki on seal pigem juhuslikud, sest on koostatud malli järgi „X tee", kus X on sihtkoha nimi või nimetus (vrd samas Aa hooldekodu tee, Alu keskuse tee).
Eesti kohanimed, nende hulgas tänavate ja väljakute nimed, on aga kindla ülesehitusega. Kohanimeseadus eristab nimes kuni kolme koostisosa: nimetuum, hargtäiend ja liigisõna.
Liigisõna on neist kõige selgem osis: see näitab koha tegelikku liiki ja kuulub peaaegu alati ametlike kohanimede koosseisu (näidetes on liigisõna alla joonitud): Pärnu jõgi, Tallinna laht, Karujärv, Elva linn, Palamuse vald, Uus tänav, Ehitajate tee, Vabaduse väljak. Nagu näha, võib liigisõna olla nime põhiosaga kokku kirjutatud, sellest lähemalt allpool.
Hargtäiendit sisaldab nimi juhul, kui algselt samanimelisi kohti on lisatäienditega hakatud üksteisest eristama; nende täiendite abil hargnevad samanimelised kohad eri objektideks, sellest ka niisugune termin. Tüüpilised hargtäiendid on Uus-, Suur-, Vana-, Väike- jms. Ka mõne suurema koha nimed võivad talitleda hargtäiendina. Näiteid: Suur-Karja tänav, Vana-Narva maantee, Toom-Rüütli tänav (see on Toompeal paiknev Rüütli tänav, eristamaks teda all-linnas paiknevast Rüütli tänavast), Kolga-Aabla küla.
Nimetuum on nime põhiosa ilma liigisõnata ja hargtäiendita. On nimesid, mis koosnevadki üksnes nimetuumast, st liigisõna ei sisalda (Roogastik, Narmik, Seekem, Kaskealune), kuid niisuguseid on väga vähe. Enamasti on tegu olukorraga, kui nimes on nii tuum kui ka liigisõna. Asulanimedes on liigisõna tavaliselt juurdemõeldav, seda kasutatakse vaid vajaduse korral (Tartu ~ Tartu linn, Saku ~ Saku alevik, Vaida ~ Vaida küla), näiteks siis, kui on tarvis eristada muidu samanimelisi kohti (vrd Jõgeva linn ja Jõgeva alevik). Mõnel teisel juhul kasutatakse nimetuuma enamasti koos liigisõnaga, ent teatud juhtudel esindab nimetuum ka kogu nime, st liigisõna võib ära jätta (vrd tänavanimedes Gonsiori tänav ja Gonsiori).
Kui nüüd selle liigituse abil läheneda ülal mainitud kirjeldavatele teenimetustele, siis on kohe näha, et nad sinna skeemi ei sobi. Nimetuses Aa–Aa rand ei märgi rand tee liiki, vaid ühe sihtkoha liiki. Aa hooldekodu tee ei sobi ametlikuks kohanimeks põhjusel, et nimetuuma (ilmselt Aa hooldekodu?) õigekirjutus ei järgi algustähe reegleid (tuleks kasutada läbivat suurtähte).
On ilmselt paratamatu, et need kaks tüüpi nimesid jäävad kõrvuti eksisteerima ja osaliselt ka erinevaid ülesandeid täitma. Teeseaduse kohaselt pandavaid kirjeldavaid nimetusi ei kasutata aadressides; nende otstarve on olla ülemaalise teedevõrgu klassifikaatoris üksikute teede „inimnäoline" tähis, so sõnaline väljend lisaks numbritele ja koodidele. Osa riigimaanteid on väga pikad, läbides kogu Eestit. Ametlikeks kohanimedeks saab neist lugeda vaid niisuguseid, mis vastavad oma vormilt ja sisult Eesti kohanimede nõuetele.
Kuigi mõlemad nomenklatuurid jäävad kasutusele, on otstarbekas püüda neid võimalikult ühitada. Seejuures on kasulik meelde jätta lihtne seaduspärasus: kõik kohanimeseadusele vastavad teenimed sobivad ühtlasi teeseaduse kohaselt määratavateks nimedeks. Vastupidine ei kehti, sest teeregistris on nimetusi, mis pole kohanimed. Seega on omavalitsusel mõtet panna oma teedele ja tänavatele nimesid, mis vastaksid kohanimeseaduse nõuetele. Alljärgnevad juhised ongi selleks mõeldud.
Nime on mõtet panna teele või tänavale eeskätt juhul, kui seal on aadressi vajavaid objekte. Tiheasulates on nimed pandud kõigile olulisematele liiklusteedele ka siis, kui seal ühtegi objekti ei paikne, ent sedakaudu toimub liiklus ja näiteks sõiduteekonna kirjeldustes, liiklusõnnetuste protokollides ja mujal on teed nimetada tarvis.
Hajaasustuse puhul on valik keerulisem, siiski võiks siingi silmas pidada just tulevast adresseerimise vajadust. Nime ei vaja ebapüsivad või väga vähe kasutatavad teed. Neis valdades, kus on tugev talunimede traditsioon, mis ühtlasi rahuldab aadressisüsteemi vajadusi, ei ole mõtet teede ristimisega ülepea kiirustada. Pigem vähem, aga paremini.
Mida lugeda üheks teeks, mida eraldi teedeks, võib vahel osutuda kaelamurdvaks ülesandeks. Siiski on mõned lihtsad reeglid, mida saaks järgida.
1. Maastikus ühtset teed ei tohiks lõhkuda kinnistupiiride või ka halduspiiride põhjal osadeks, tee peaks saama ühe nime. Kui eri kinnistuid läbiva tee nimetamisega ei ole probleeme, siis vallapiire ületavate teede puhul peavad vallad tegema koostööd, et määrata ühine nimi. Kohanimeseaduse kohaselt saab seda teha majandusminister (§ 5 lg 5). Omaette raske pähkel on pikad kogu riiki läbivad maanteed. Neile omaette, riigimaantee nimetusest erineva kohanime määramine oleks põhjendatud siis, kui tegemist on tiheasustusega; muudel juhtudel on üks väljapääs püüda suure tee lähedased majad adresseerida lähimate väikeste teede järgi.
2. Esmalt tuleks kindlaks määrata tähtsamate liiklusteede nimed; vähem tähtsad teed üldjuhul ei ületa sama nime all tähtsamaid teid. Linnades järgitakse seda reeglit täpsemalt kui maal; mõte on selles, et laiemad liiklusteed lõhuvad linnaruumi väiksemateks üksusteks ja nende üksuste piire ületavaid tänavaid ei tajuta enam ühtse tänavana, mistõttu nende järgi aadresside leidmine on raske. Ka siis, kui tee või tänav mingil põhjusel looduses katkeb, katsutakse leida katkenud juppidele eraldi nimed, sest päästetalituse jt huvides on reegel, et ühe nimega tee peab olema tõkestamatult läbitav.
Nimevaliku kriteeriumid annab kohanimeseaduse § 13. Eelistada tuleb nime, mis on paikkonnas tuntud ja levinud või mis on tähtis aja- või kultuurilooliselt. Kui niisugust nime ei leidu, siis eelistatakse paikkonnaga seonduvaid kohanimesid, nimeobjekti iseärasustega seonduvaid kohanimesid või üle-eestilise tähendusega kohanimesid.
Eesti tänavanimistu neli põhilist allikat on järgmised.
1. Vanad kohanimed. Kui kohal on rahvasuus nimi olemas, siis on loomulik määrata ametlikuks nimeks just see, kui selleks ei ole muid takistusi (nime kordumine mujal, eksitavus, labane või halvustav tähendus vm). Kui planeeritakse uut piirkonda ja paigast on teada vanu talunimesid, loodusnimesid vm, siis on kõige loomulikum kasutada need ära uue ala planeeringus. Näiteks on Tallinnas Tiskres pandud nimesid endiste talude järgi: Eevardi, Jaagu, Kotlepi, Kristeni, Teisepere, Vahepere jt.
2. Kirjeldavad nimed. Need võivad tekkida kas koha asendi, kuju, suuruse, looduse, maastiku, pinnavormide vm põhjal. Põhimõtteliselt on seda tüüpi suur osa Eesti tavalistest tänavanimedest (Kalda, Liiva, Metsa, Pargi, Pikk, Tiigi). Eriti maal võiks siia arvata ka sõidusihi kohanime vm objekti järgi pandud tänavanimed (Aruküla tee, st Arukülla viiv tee, Kiltsi tee, Väluste tee, ent ka Hooldekodu tee, Sadama tee jms). Sõidusihi määramisel võetakse tavaliselt aluseks sõidusuund peateelt või keskusest alates, nii on loogiline, et Tallinnas on Narva, Paldiski, Pärnu ja Tartu maantee, mitte neli Tallinna maanteed.
3. Paikkonna ajalugu ja rahvapärimust kajastavad nimed, üle-eestilise tähendusega nimed. On loomulik, et nimesid pannes mõeldakse oma paiga sümbolitele ja eripärale, mis tõstaksid kodukanti teiste hulgast esile, annaksid mujal kordumatu ilme. Eesti asulad ei ole seni silma torganud just omapäratsemisega, kuigi edaspidigi tuleks hoiduda ekstravagantsustest. Ent mitme asula nimepilt on siiski üsna ainulaadne, nimetatagu näiteks Võiste alevikku (valdavalt talunimedest tulenevad Aava, Käärdi, Lülle, Maru, Matsi) ja Ida-Virumaa tööstusasulaid, kus domineerivad industriaalsed kohanimed (Betooni, Briketi, Elektriku, Kaevurite, Torujõe tänav Kohtla-Järvel, Energeetika tänav Püssis). Rahvapärimust kajastavad niisugused nimed, nagu Hallivanamehe tänav (kunagi oli sealkandis samanimeline järsk kurv, kus juhtus sageli raskeid õnnetusi, sest teele ilmus äkki hall vanamees) ja Järvevana tee Tallinnas (Ülemiste vanakese järgi nimetatud).
Sellesse rubriiki kuuluksid ka tuntud isikute järgi nimetatud teed ja tänavad. Peamine on siin säilitada mõõdutunnet ja silmas pidada, et isikul oleks nimetatava paikkonnaga otsene ja oluline seos. Eestis on mõned aastakümned tagasi pühendusnimedega kõvasti liialdatud ja seepärast hoiduvad mitmed linnad praegu põhimõtteliselt uute isikunimeliste tänavate juurdeloomisest. Pole saladus ka see, et isikute nimesobivuse kaalumisel tekib alati hulk isiklikke ambitsioone ja kirgi, mistõttu on targem neid võimalusi minimeerida. Isikunimed tänavanimedena ei ole ka kuigi praktilised, sest neid tuleks kasutada täiskujul, koos eesnimega; neid tuleks aga järjestada perekonnanimede alusel jne.
4. Suurtes linnades, kus kolm esimest rühma kiiresti ammenduvad, on kasutusel ka nimede sarjaviisiline panemine. Õigupoolest võib seda lugeda eelmiste rühmade laienduseks, sest ideaaljuhul võiks teema valik samuti otseselt seostuda paiga enda ja tema ajalooga. Näiteks on Tallinnas põlistes kalurikülades Vismeistris ja Kakumäel kasutatud kalade nimetusi (Ahvena, Kilu, Lõhe, Räime, Siia, Silmu, Tursa jne, kõik kohalikud kalad), Lepikul aga lähtutud sinna kavandatud liblikate kaitsealast, mis on andnud värvikaid nimesid (Piksepeni, Päevakoera, Öölase, Udeselja, Kuldtiiva, Sinitiiva). Sarjaviisilise nimepaneku voorusi ei ole mõtet üle hinnata, alati leiab nimesid, mis ajaloolistel põhjustel paiknevad mujal, kui sarja järgi võiks arvata.
Meie asulates esineb ka täiesti seosetuid nimesid, mis tekkinud eri aegadel ja eri põhimõtete alusel. Asjakohane on rääkida tänavanimemoest, st nimedest, mis on tüüpilised või ainuomased just mingile kindlale ajastule. Meie keskaja linnade tänavanimistusse kuuluvad sellised nimed, nagu Rüütli (Tallinnas, Tartus, Pärnus, Haapsalus, Paides, Narvas), Kuninga (Tallinnas, Pärnus), Pikk, Lai, Lossi, Kooli, Kiriku, Munga, Kauba jms. Tsaariajale, eriti lõpus, said omaseks keisri ja tema perekonnaga seotud nimed (Aleksandri, Nikolai, Vladimiri, Romanovi, Troonipärija). Eesti riigi tekkides asendati need sageli eesti kirjanike, haritlaste jt ärkamisaja tegelaste nimedega (K. A. Hermanni, L. Koidula, F. R. Kreutzwaldi, J. Kunderi, K. Türnpu), sageli kasutati ka nimesid Ilmarise, Kungla, Lembitu, Taara, Vabaduse, Vanemuise. Nagu näha, segunesid muistne ja uus iseseisvusaeg. Nõukogude aja kangelased olid muidugi teised: V. Kingissepp, J. Kreuks, J. Lauristin jt kuulusid kohalikku nomenklatuuri, üleliidulisest tulid kasutusele M. Kalinini, V. Lenini jt nimed; nõukogulikud lemmiknimed olid veel Komsomoli, Nõukogude, Oktoobri, Pioneeri(de). Eestis oldi muude vabariikidega võrreldes suhteliselt tagasihoidlikud; nimed, nagu Oktoobri Võidu (Väike-Maarjas), Stahhanovi (Viivikonnas), Sputniku (Lelles, Mustvees) ja Traktori (Kuressaares) tundusid ülepingutusena kaasaegsetelegi.
Nüüdne nimemood on alles kujunemas. Tahaks loota, et see hakkab tuginema eeskätt kohalikule ajaloole ja identiteedile.
Eesti kohanimed on üldjuhul eestikeelsed (§ 9 lg 1), ent põliste vähemusrahvuste aladel (Loode-Eesti rannarootsi külades, Ruhnus, Peipsiääre vene külades) on lubatud ka erandid; seejuures võetakse arvesse rahvastiku paiknemist 1939. a septembri seisuga. Pärast seda algas rahvastiku vägivaldne ümberasustamine, mistõttu hilisem asustuspilt ei vasta ajalooliselt kujunenud nimede keelsusele.
Tänavanimedes sobib kasutada eesti omasõnu ja Eestile omaseid mõisteid. Võõrsõnalised tänavanimed (Betooni, Briketi, Karjääri, Maneeži) ei ole soovitatavad, kuigi neid siin-seal esineb. Võõrapäraste nimede kasutamine tekitab raskusi nii eestlastele kui ka muudele rahvastele, kes kipuvad neid oma keele järgi ümber tegema.
Nimetuumad on Eesti kohanimedes üldiselt ainsuslikud, kuigi esineb ka mitmust. Eelistada tuleks ainsust: Ehitaja tänav (mitte Ehitajate tn), Kastani puiestee (mitte Kastanite puiestee), Sepa tänav (mitte Seppade tn). Tasub meeles pidada, et eesti ainsus on üldistav ja sobib ka mitmusliku sisuga (rosinasaias on päris mitu rosinat!).
Pühendusnimed on isiku mälestuseks või austuseks määratud nimed. Euroopalik hea tava, mida „Pühendusnimede määramise kord" kinnistab, nõuab, et sel juhul kuuluks tänavanimesse isiku täielik nimi, st eesnimi (või eesnimed) ja perekonnanimi, nt Amandus Adamsoni tänav, Peet Areni tänav, Karl August Hermanni tänav, Juhan Kunderi tänav, Peeter Süda tänav, Ferdinand Johann Wiedemanni tänav. Eesnime lisamine on ühtlasi informatiivne, näiteks võiksime küll arvata, et Kreutzwaldi tänav on nimetatud Friedrich Reinhold Kreutzwaldi järgi, ent Kunderi nime puhul võiks tekkida kahtlus, kas on mõeldud kirjanikku Juhan Kunderit (1852–1888) või Nõukogude armee leitnanti Jakob Kunderit (1921–1945); siin ei aitaks isegi eesnimetäht. Tamme tänav on puu järgi nimetatud, Jakob Tamme tänav (Viljandis) aga peab silmas eesti luuletajat (1861–1907; tõsi, samanimelisi isikuid on veelgi).
Vahel harva on pühendusnimesse lisatud isiku tiitel või aukraad (Kapten Anton Irve tänav ja Kindral Laidoneri plats Viljandis), kuid üldiselt ei tuleks sedalaadi kroonulikku malli soovitatavaks pidada (näiteks toodud nimed on mõlemad pärit 1920.–30. aastatest).
Pühendusnime võib panna kirjanikunime vm varjunime (pseudonüümi) järgi, mille all isikut rohkem tuntakse. Sel juhul peab seegi olema täielik, nt Lydia Koidula tänav (kodanikunimi Lydia Emilie Florentine Jannsen, hiljem Michelson), A. H. Tammsaare tee (kirjaniku kodanikunimi oli Anton Hansen, ent autorina esines ta niisuguse nime all; nimekuju üle on küll ka ägedalt vaieldud), Mait Metsanurga tänav (kodanikunimi Eduard Hubel), Ernst Särgava allee (kodanikunimi a-ni 1935 Karl Ernst Peterson, seejärel Särgava) jne.
Mitmed isikunimest lähtuvad tänavanimed ei ole tegelikult pühendusnimed, vaid kajastavad mingi ajaloolise isiku (sageli oletatavat) seost kohaga. Näiteks seostatakse Tallinnas Dunkri tänavat kellegi raekoka Hans Dunkeriga (XVI saj), Mündi tänava lähteks on kaupmehe ja pürjermeistri Peter Friedrich Mundti nimi (tänavanimi oli eesti keeles a-ni 1954 Mundi tänav, seejärel anti nimele uus vorm). Uuemad isikunimelähtesed tänavanimed pärinevad sageli majaomanike nimedest, nt Jakobi tänav Tallinnas (majaomanik Mart Jakob) või Lepiku tänav Tartus. Gonsiori tänav Tallinnas tekkis raehärra Jacob Johann Gonsiorile 1821. a sealkandis ostetud suurema maatüki järgi, ent tema teeneid arvestades jäeti 1930. aastate lõpu eestistamiskampaania ajal nimi muutmata. Kentmanni tänavale tekkis nimi Wilhelm Gottfried Kentmanni 1843. a asutatud poeglastekooli järgi. Viimast kahte nime võiks soovi korral käsitada pühendusnimedena, ent pigem võiks aluseks võtta lihtsama lähenemise, mille järgi pühendusnimed tänapäevases vormistuses tekkisid alles Eesti Vabariigi esimestel aastatel (17. jaanuaril 1923. a kinnitas Tallinna linnavolikogu esimese ametliku eestikeelse tänavanimistu, kus pühendusnimed olid täielikult välja kirjutatud); mõlemad mainitud nimed aga on varasemad, rahvasuus tekkinud nimekujud.
Nummerdatud tänavanimesid on Eestis mõnel pool ajaloolistel põhjustel tekkinud, nt 1. liin, 2. liin jms Tallinnas, 3. Roheline tänav ja 4. Roheline tänav Narvas (muud Rohelised tänavad on hävinud), ent kohanimeseaduse § 13 lg 5 järgi uusi niisuguseid nimesid juurde tekkida ei või.
Tänavanimesse kuulub lahutamatult liigisõna (maantee, põik, tee, tänav vms). Statistika andmeil on Eestis 78% tänavanimedest liigisõnaga tänav, 13% sisaldab sõna tee, 3,6%-l on liigisõnaks põik ning 2,4%-l maantee.
Liigisõnade kasutus jääb mõneti tinglikuks, ent mingid üldisemad tähendused on neile siiski omased.
Tänav on kõige tavalisem tänavanimede liigisõna ja seepärast ei ole tal kujunenud kitsamat tähendust. Sageli kõheldakse, kas panna liigisõnaks tee või tänav (vt lähemalt allpool tee kohta antud selgitust), ja argitarvituses võivad need tihti segi minna. Seepärast tuleks hoiduda nimedest, kus ainsaks eristajaks on liigisõna tee või tänav (niisugune paar oli kunagi Tartus: Kalda tee ja Kalda tänav), tee/tänav ja puiestee on omavahel selgemini eristatavad (Tallinnas on Kadaka tee ja Kadaka puiestee). Tänav on tüüpiline tiheasustuse liigisõna, seega sobib kõige paremini linnatänava kohta. Ajaloolise õigluse huvides märgitagu siiski, et peaaegu kuni 1920. aastate lõpuni oli tänav maaga seostuv termin, tähistades küla- või karjateed (tänav, murdeti ka tanum, tannom, tanuv, tanu, tanav); linnades olid uulitsad. Vaidlus selle üle, kas tänav linna sobib või ei, kestis 1930. aastate keskpaigani välja ja vahepeal pakuti ning kasutati isegi ametlikes dokumentides muid variante. Tallinnas olid aastatel 1928–1935 kõik tänavad uulid.
Tee on sageduselt järgmine liigisõna ja teda kasutatakse peamiselt kolmes tähenduses: 1) „maantee" sünonüümina, st tähistamaks suuremat teed, mis viib kuhugi kaugemale (Aruküla tee, Ihaste tee, Lodja tee, Muuga tee); 2) aiandus- või maapiirkonna tänav, mis pole eriti „linliku" ilmega (nt Tallinna Mähe aedlinnas Aianduse tee, Jasmiini tee, Kupra tee, Vabarna tee); 3) laiem linnatänav (võõrsõnalise „prospekti" sünonüümina, nt Tallinnas Ehitajate tee, Tartus Kalda tee). On ka üsna erandlikke ajaloolise traditsiooniga põhjendatavaid teid (Komandandi tee Tallinnas).
Põik on samanimeliselt peatänavalt kõrvale keerav väiksem tänav, vahel umbtänav, ent mitte tingimata. Selle sõna käänamisel peetagu silmas õiget tüvevokaali (põik : põigu, mitte „põigi"). Varem on kasutatud ka pikemat kuju põiktänav (põikuulits), nüüd ei ole see enam vajalik. Põik sobib ühtviisi hästi nii tänavate kui ka teede, maanteede ja puiesteede harutänavate liigisõnaks, vormid nagu „põiktee", „põikmaantee" vms pole õiged. Roosi tee juurde kuulub Roosi põik, mitte „Roosi põiktee". Kuigi vene keeles vastab põigule переулок, käivad Eesti põigud alati kokku mingi peatänavaga, samas kui pereulok'id võivad olla ilma paariliseta. Niisugust ajalooliselt tingitud erandlikkust on näha Narvas, kus Kooli põik on Kreenholmis täiesti iseseisvalt tekkinud, Kooli tänav on küll nüüdseks kadunud, ent asus hoopis vanalinnas.
Maantee on suurem asulast väljuv tänav, mis viib kaugematesse kohtadesse; maanteed on sageli ajalooliselt kujunenud ja seetõttu püsikindlad. Narva, Pärnu, Tallinna ja Tartu maantee nimega tänavaid on paljudes asulates. Maantee nimeks on enamasti mõne suurema asula nimi, natuke erandlikumad nimed on ehk Hiiu maantee (Käinas) ja Punane maantee (Harku vallas).
Puiestee on üldjuhul puudega ääristatud tänav, midagi sellist nagu prantslaste boulevard (st bulvar), nt Kuldnoka puiestee, Mere puiestee, Põhja puiestee. Võib tähele panna, et sageli on nimetuumaks samuti looduslik termin, nt puunimetus (Kastani puiestee, Kreegipuu puiestee, Lehiste puiestee). Vahel kajastab liigisõna puiestee üksnes õilsaid kavatsusi nimepanemise aegu, puudest pole jälgegi. Puiesteega peaaegu samatähenduslik on allee, mida Eestis on kümmekond, nt Köstri allee Palamusel, Põhja allee Kohtla-Järvel, Pärna allee Audrus.
Ülejäänud liigisõnu esineb igaüht vähem kui viies nimes, kuid nad on kõik üsna värvikad. Haapsalus on kaldapealse tänava liigisõna kallas (Holmi kallas, Vaikne kallas, Õhtu kallas), Tartus on kaarekujulisi tänavaid nimetatud kaarteks (Keskkaar, Sirbi kaar, Suur kaar, Väike kaar), Tallinna vanalinnas on jalakäijate tänavaid nimetatud käikudeks (Bremeni käik, Börsi käik, Katariina käik), ajaloolisim neist sisaldab saksapärast liigisõna kang (Saiakang, vrd sks Gang 'käik'). Tallinnas on teisigi haruldasi termineid, mis liigisõna staatuses: aas (Roheline aas), jalg (mäejalamil asuv tänav, Lühike jalg, Pikk jalg), kael (Vanaturu kael), ots (Torupilli ots), värav (Suur ja Väike Rannavärav). Eestis on neli mäe peal paiknevat tänavat, kus liigisõnana esinebki mägi (Olevimägi, Sulevimägi ja Tõnismägi Tallinnas ning Trepimägi Viljandis). Viimased on ajalooliselt nii kujunenud (võrreldagu Tõnismäe vanu võõrkeelseid vasteid: sks Antonisberg, vene Антонова гора) ja neid ei tohiks segi ajada palju sagedamate nimedega, kus -mäe kuulub nimetuumasse (vrd Arbimäe tänav, Kasemäe tänav, Keldrimäe tänav, Kõrgemäe tänav). Tallinna Tõnismäel ülespandud teeviidad kirjaga „TÕNISMÄGI tn" on vigased, sest sisaldavad topelt liigisõna, rääkimata nime vigasest käänamisest. Eesti keele instituudi kohanimeandmebaasi andmeil on Eestis ka kaks umbtänavat (Aia umbtänav Tabiveres, Moora umbtänav Tallinnas), üks hoov (Lossihoov Kuressaares), rand (Magerand Kundas), ring (Käärasoo ring Paikuse valla Silla külas), sadam (Kulgu sadam Narvas) ja äär (Mereäär Paldiskis).
Tänavate hulka arvatakse ka väljakud ja seepärast tuleks nendegi liigisõnu vaadelda. Väljak on kõige neutraalsem liigisõna, mis toodi käibele saksapärase platsi (sks Platz) asendajana ning muutus peagi üsna üldiseks, nt Keskväljak (paljudes asulates), Leigri väljak (Kärdlas), Noorte väljak (Pärnus), Seminari väljak (Võrus), Sõpruse väljak (Kehras), Vabaduse väljak (Tallinnas ja mujal). Plats, nagu öeldud, on saksapärane liigisõna; teda esineb põhiliselt ajaloolistes linnades ja üsna traditsioonilistel juhtudel (Raekoja plats Narvas, Tallinnas ja Tartus, Kiriku plats ja Lossi plats Tallinnas, Peetri plats Narvas, Turu plats Rakveres ja Tallinnas). Ent teda on ka kohtades, kus muidu võiks olla väljak (Jaama plats Raasikul, Vabaduse plats Viljandis). Vahest on nimepanijate peades mõlkunud umbes niisugune liigitelu: väljak on moodne ja avar, plats vana ja väike. Uusi platse ei ole Eestisse siiski mõtet tekitada. Kolmas väljakunimedes esinev liigisõna on turg (Maarjaturg ja Peetriturg Tartus, Vana turg Tallinnas), teda on varem esinenud rohkemgi (nii Tallinna kui ka Tartu Suurturud kannavad praegu Raekoja platsi nime).
Kas Eesti tänavate liigisõnade valikut oleks mõtet mitmekesistada? Kindlasti siis, kui mingi liigisõna on juba rahvapäraselt kasutusel, ei ole teda vaja hüljata; nii ongi nimestikku üsna hiljaaegu sattunud Vanaturu kael ja Torupilli ots, kuigi rahvasuus olid need ammu tuntud.
Kui nüüd on hakatud nimesid panema vallateedele, siis on juba esile kerkinud niisugused liitsõnalised liigisõnad, nagu külatee, põllutee, rannatee, ringtee, sisetee, talutee. Neid võiks kasutada juhul, kui nad tõesti on kohale kinnistunud, tüüpilised tänavanimede liigisõnad nad ei ole.
Põhireegel on see, et nimetuum (ja hargtäiend) kirjutatakse suure tähega, liigisõna väikese tähega: Aia tänav, Alevi tänav, Heki tee, Hiie puiestee, Hundi tee, Kaare tänav. Kui nimetuum on mitmesõnaline, siis kirjutatakse iga sõna (peale sidesõnade, kui neid peaks olema) suure algustähega: Taani Kuninga aed, Uue Maailma haljak. (Nõukogude-aegseid nimenäiteid oleks siin rohkemgi: Oktoobri Võidu tänav, Punase Kaevuri tänav, Eesti Punaste Küttide väljak.)
Meenutatagu siinkohal uuesti haruldasemaid liigisõnu, mis käivad väiketähe reegli alla ja mida vahel kiputakse suure tähega kirjutama (aas, jalg, kaar jne, seega Roheline aas, mitte „Roheline Aas", Pikk jalg, mitte „Pikk Jalg", Suur kaar, mitte „Suur-Kaar"). Viis Tallinna tänavat sisaldavad numbrit ja liigisõna liin (1. liin, 2. liin, 3. liin, 4. liin, 5. liin), mis on suhteliselt haruldane nimetüüp, sest neis on number nimetuumaks, mitte hargtäiendiks nagu mujal nummerdatud tänavanimedes.
Eesti kohanimedes on nimetuuma ja liigisõna kokku- või lahkukirjutamine olnud sageli probleemiks (vt lähemalt Emakeele Seltsi keeletoimkonna 1995. a soovitust ajakirjas Keel ja Kirjandus 1997, nr 1, lk 41-42, või 2000. a ilmunud „Kirjakeele teatajas II", lk 51–53), kuid tänavanimede puhul on reegel võrdlemisi selge: nimetuum ja liigisõna kirjutatakse lahku: Aasa tänav, Ida tee, Jaama tee, Järve tee, Krati tee, Mere puiestee, Vabaduse väljak. Kõige kriitilisemad selle reegli seisukohalt on nimed, mida kiputakse pidama üldterminiteks ja seetõttu kokku kirjutama; õige on siiski kirjutada lahku Lossi plats, Turu plats, Vabaduse väljak jms.
Erandlikult kirjutatakse tänavanimedes nimetuum ja liigisõna kokku siis, kui tuum on muutumatu sõna ja üksi iseseisva sõnakujuna ei esine: Kesktänav, Keskväljak, Ringtee, Umbtänav. Siingi on tegelikus tarvituses näha ebaühtlust, mööndavaks tuleb pidada sõna tänav ärajättu nt aadressides (Kesk 15 jms) ja tänavasiltidel.
Teistlaadi erandlikud kokkukirjutused esinevad mõne haruldase liigisõnaga seoses (Suur ja Väike Rannavärav, Tõnismägi, Saiakang), niisuguseid juurde tekitada ei ole tarvis.
Kui kohanime ei kasutata aadressiüksuse nimena, vaid nt haljasala vm avaliku koha nimena, siis lähtutakse üldreeglist, st nimetuum ja liigisõna kirjutatakse kokku, kui ei ole mingeid eripõhjusi lahkukirjutamiseks. Üldreegli kohaselt seega nt Hirvepark, Lindamägi, Männipark, Politseiaed, Seegihoov, Virumägi (kohad Tallinnas), Karuplats, Kuningaplats, Suveaed (kohad Tartus).
Lahku kirjutatakse lisaks aadressinimedele veel 1) juhtumid, kus nimi võib samas tähenduses esineda koos liigisõnaga või ilma selleta (Tartu linn = Tartu, Kihnu saar = Kihnu, haljasalade nimede hulgast näiteid ei leia); 2) nimetuumaks on käänduv omadussõna (Roheline turg, Uus turg, Vaikne park); 3) tegemist on selge sekundaarnimega, s.o teisest kohanimest tuleneva kohanimega (Merivälja park, Tõnismäe haljak, Rännaku puiestik, vrd samas Rännaku puiestee; Päeva park Tartus samas oleva Päeva tänava eeskujul).
Peab siiski tunnistama, et haljasalade nimede puhul selgeid piire ei ole, sest lahkukirjutamise (aadressinimede) malli kasutatakse veel juhul, kui nimetuumaks on isikunimi (Forseliuse park, Glehni park, Margareeta aed, Mathieseni aed), mitmuslik sõna (Dominiiklaste hoov, Tornide väljak, Viirastuste aed) ja mujalgi. Tallinna ametlikud väikekohanimed Bastioni aed, Kuberneri aed, Piiskopi aed on küll lahku kirjutatud, kuigi reegel eeldaks siin pigem kokkukirjutust: Bastioniaed, Kuberneriaed, Piiskopiaed.
Kui nimesse kuulub hargtäiend, siis lisatakse ta nimetuumale sidekriipsu abil: Kesk-Kalamaja tänav, Suur-Aia tänav, Suur-Sadama põik, Uus-Muuga puiestee, Uus-Pärnu maantee, Vana-Postijaama tänav.
Sidekriipsu ei kasutata, kui hargtäiend on käänduv: Suur Munamägi (omastavas Suure Munamäe), Väike Emajõgi jne. Tänavanimedest kuuluvad siia hulka Suur Rannavärav ja Väike Rannavärav (Tallinnas) ning Väike Ringtee (Rohuneemel). Niisugustele nimedele on iseloomulik, et nimetuum ja liigisõna on kokku kirjutatud; lisanduv hargtäiend jääb sellest lahku.
Eraldi tuleb tähele panna nimesid, milles on hargtäiendit meenutav osis, ent mis tegelikult seda ei ole. Tallinnas Rahumäel on Väikese Illimari tänav nimetatud Friedebert Tuglase samanimelise romaani („Väike Illimar", 1937) ja selle peategelase järgi; sidekriipsu seega ei kasutata. Niisamuti oli Dunkri tänava vahepealne nimi Vana Tooma tänav ilma sidekriipsuta, sest seda tuli mõista kui Tallinna linnavahi Vana Tooma järgi nimetatud tänavat, mitte kui vanemat Tooma tänavat, millele leiduks paariline näiteks Uus-Tooma tänava näol. Niisuguseid raskeid juhtumeid on õnneks väga vähe.
Eesti tänavanimede hulgas on nummerdatud tänavaid üsna vähe ja kohanimeseaduse kohaselt neid juurde tekkida enam ei tohiks. Olemasolevate tegelik õigekirjutus näib aga olevat üsna kirju ja vahel eksitakse elementaarsetegi reeglite vastu. Number tuleks alati kirjutada nimetuuma ette ja kasutada punkti, sest tegemist on järjekorranumbriga; soovitatav on kasutada araabia, mitte Rooma numbreid: 1. Jõe tänav, 5. Jõe tänav (Pärnus), 2. Lehe põik (Kohtla-Järvel Kukrusel), 2. Tartu põik (Jõhvis). Nimekujud „1 Jõe", „Lehe põik 2", „Tartu põik II" on vigased.
Käänamine ei tohiks suuri probleeme tekitada, ent tähele tuleb panna just nimede õigeid ametlikke vorme. Nt bussimarsruudi kirjeldamisel tuleb kirjutada, et buss sõidab mööda Suurt Rannaväravat või Tõnismäge, kasutamata topelt liigisõna („mööda Suure Rannavärava tänavat", „Tõnismäe tänavat" vms). Kui nimetuumaks on omadussõna, siis see käändub, nt sõidetakse mööda Pikka või Uut tänavat (mitte „Pikk tänavat" vms). Mingi krunt piirneb Vestervalli, Rüütli ja Suure tänavaga (Narvas; mitte: „... ja Suur tänavatega").
Ametlikus kohanime määramise otsuses tuleb kindlasti nimi anda täiskujul, st koos liigisõnaga ja pühendusnime puhul koos eesnime(de)ga. Kindlasti peab selge olema, kas tegu on tee, tänava, puiestee, maantee vms-ga. Kui otsuses on loetletud korraga mitu uut nime, on õige panna iga nime juurde ka vastav liigisõna, mitte eeldada, et õigusakti hilisem kasutaja järeldab need liigisõnad omast tarkusest. Eesti linnades on just tänavad ja teed kippunud segi minema, seda on soodustanud ka tee üheselt selge venekeelse vaste puudumine Nõukogude ajal.
Tegelikus kasutuses, st siltidel, aadressides ja kaartidel on nimesid võimalik lühendada. Täpsema korra esitab kohanimeseaduse § 16 alusel antav regionaalministri määrus, ent mõned üldisemad reeglid sobib esitada ka siinkohal.
Liigisõna tänav võib ära jätta siltidel, aadressides ja kaartidel, nt kirjutada tänavasildile Harju, Uus või Vase; kirjutada aadressides Harju 7, Uus 18 või Vase 4. Ärajätmine ei ole kohustuslik ja eriti aadressi puhul võiks liigisõna siiski kasutada, kui on olemas sama nimetuumaga, kuid eri liigisõnaga teisi kohti: Raua tn 1 (vrd aadressi Raua põik 1). Ajaloolise kõrvalepõikena mainitagu, et komme sõna tänav siltidel jm ära jätta tekkis 1920. aastatel kompromissina ägedas vaidluses tänava ja uulitsa pooldajate vahel; kui liigisõna polnud, võidi lugeda nii Pikk uulits kui ka Pikk tänav, vastavalt maitsele.
Ühegi muu liigisõna ärajätt ei ole lubatav, sest vaikimisi on kõik liigisõnata nimed tänavad. Näiteks kui Tallinnas ilmusid mõni aeg tagasi Narva maantee tänavanurkadele sildid nimega Narva, siis oli tegemist ilmse eksitamisega, kuna sel juhul oleks tänavanimeks pidanud olema Narva tänav (nüüdseks on viga parandatud). Ka niisugused Tallinna aadressid, nagu Rävala 5, Vabaduse 10 jms, mida aeg-ajalt võib näha, on vigased, sest tuleks kirjutada Rävala pst 5, Vabaduse väljak 10 (võib-olla aga hoopis Vabaduse pst 10?) jne.
Liigisõna võib lühendada. Tavalisimad lühendid on tn (tänav), mnt (maantee) ja pst (puiestee), harvem on kasutusel p (põik), pl (plats) ja vk (väljak). Tänavat ei ole soovitatav lühendada teisiti (t või tän, esimene on liiga mitmemõtteline, tähendades ka talu või mõnikord teed; teine ei anna erilist kokkuhoidu).
Kaardil võib tekkida vajadus lühendada ka hargtäiendeid. Nende soovitatavad lühendid on K (Kesk-, nt K-Kalamaja tn), S (Suur-, nt S-Karja tn), U (Uus, nt U-Koidu tn), V (Vana-, nt V-Mustamäe tn) ja Vk (Väike-, nt Vk-Karja tn). Punkti lühendi järele panna ei ole vaja.
Omaette reegleid vajavad lühendamisel isikunimelised tänavad. Soovitused on siin järgmised. Tänavasiltidel ei tohi eesnime(sid) ära jätta, sest sildid peavad olema informatiivsed ja kajastama seda, et tegu on pühendusnimega. Kui isikunimi ei ole pikk ja sisaldab ainult ühte eesnime, siis tuleks kogu isikunimi sildile välja kirjutada: August Alle, Anna Haava, Hans Kanni, Paul Kerese, Jaan Koorti, Jakob Liivi, Juhan Liivi. Kui eesnimesid on rohkem kui üks, siis võib neid lühendada (nii on talitatud nt Tallinnas): F. R. Faehlmanni, K. A. Hermanni, C. R. Jakobsoni, J. V. Jannseni, F. R. Kreutzwaldi, C. T. von Neffi (viimane asub Vinni vallas Piiras). Aadressides ja kaartidel ei tohi samuti eesnime(sid) ära jätta, ent neid võib lühendada, kasutades üksnes eesnimetähti (initsiaale). Erinevus siltidega võrreldes on siis selles, et sildil tuleks ühekordne eesnimi välja kirjutada, aadressis ja kaardil võib sedagi lühendada.
Tänapäeval tuleb Eesti kohanimesid sageli kasutada ka võõrkeelses tekstis või võõrkeelsele kasutajale mõeldult. Tüüpilised küsimused, mida sel juhul esitatakse, on 1) kuidas kirjutada eesti täpitähti (õ, ä, ö, ü)? ja 2) kas nimesid, eriti liigisõnu, võib tõlkida?
Kohanimeseaduse § 9 lg 4 ütleb, et rahvusvahelises ameti- ja ärisuhtluses on Eesti kohanimede tuumad ja hargtäiendid samased Eestis kasutatavatega. Erandina võib kasutada maanime „Eesti" ja riikidevaheliste veekogude nimede tõlkeid. Vastus esimesele küsimusele on seega, et täpitähed tuleb ka võõrkeelses ladinatähelises tekstis säilitada. Jõeääre, Tõnismägi, Väike-Sõjamäe, Ülejõe jms kõlbavad ühtviisi hästi nii inglasele, prantslasele kui ka sakslasele. Ladinatähelised keeled järgivad põhimõtet võtta teistest ladinatähelistest keeltest nimesid üle muutmata kujul; samamoodi talitame meie näiteks prantsuse nimede puhul, kirjutades Champs-Élysées.
Vastus teisele küsimusele on põhimõtteliselt samuti eitav. Nimetuumasid teistesse keeltesse ei tõlgita, sest see tekitaks nimeobjektide samastamisel segadust. Liigisõnade tõlge on teatud tekstides mõeldav, ent mitte kunagi ei soovita seda kasutada näiteks kaartidel ja aadressides. Aadresside otstarve on viia inimesed ja kirjad sihile. Kui kellegi nimekaardile on kirjutatud „Narva Road" või „Rävala Boulevard" või hullemal juhul „Liberty Square" (Freedom Square?), siis võib üsna kindel olla, et Narva maantee, Rävala puiestee ja Vabaduse väljak jäävad võõrkeelsel kasutajal leidmata. Seega niisugune aadresside tõlkimine ei ole mitte lihtsalt oma alaväärsuse ilmutamine (kas keegi kujutaks ette tõlget „Downingi tänav" Londoni Downing Streeti asemel?), vaid ka väga ebapraktiline toiming. Isegi reisijuhtides on soovitatav näiteks liikumisteekonda kirjeldades kasutada maksimaalselt neid nimekujusid, mida nähakse tänavasiltidel ja kaartidel.
Venekeelses tekstis eesti nimed tavaliselt transkribeeritakse, st kirjutatakse vene tähestikku ümber. Vastava tabeli on ametlikult kinnitanud haridus- ja teadusminister 6. detsembril 2005 (RTL 2005, 121, 1881, asendab 1998. a määrust, vrd RTL 1998, 177/178, 683). Võrreldes varasemate ametlike juhenditega (30. dets 1971. a Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi juhised) on reegleid lihtsustatud ja lisatud täpsustavaid märkusi.
Järgnev on tabeli pisut kohandatud versioon; näidetena on niipalju kui võimalik kasutatud tänavanimesid.
| Tähed | Märkused; näited |
| a = а |
Aardla = Аардла, Akadeemia = Акадеэмиа |
| b = б |
Briketi = Брикети, Vabriku = Вабрику |
| d = д | Dunkri = Дункри, Endla = Эндла |
| 1e = е | (üldjuhul:) Herne = Херне, Hiiemetsa = Хийеметса |
| 2e = э | (vokaalide järel [v.a i] ja sõna algul:) Laeva = Лаэва, Vee = Веэ, Esna = Эсна, Eeriku = Ээрику |
| f* = ф | Filmi = Филми |
| g = г |
Gonsiori = Гонсиори, Haigru = Хайгру |
| h = х | Heina = Хейна, Hanerohu = Ханероху |
| 1i = и | (üldjuhul:) Ilmarise = Илмаризе, Pirita = Пирита |
| 2i = й | (i järel, samuti diftongi järelosisena:) Iisaku = Ийзаку, Piiri = Пийри, Aia = Айа |
| ja = я |
Jakobi = Якоби, Raja = Рая |
| je = е | Jensen = Енсен, Pojengi = Поенги, Jeeriku = Еэрику |
| 1jo = йо |
(üldjuhul:) Joa = Йоа, Ajo = Айо, Joosu = Йоозу |
| 2jo = ьо |
(konsonandi järel:) Heljo = Хельо |
| ju = ю | Juhani = Юхани, Paju = Паю |
| jõ = йы |
Jõekalda = Йыэкалда, Kuivajõe = Куйвайыэ, Jõõpre = Йыыпре |
| jä = я | Jägala = Ягала, Veskijärve = Вескиярве |
| jää = яэ |
Jäärja = Яэрья, Jääger = Яэгер |
| jö = йё |
Jördi = Йёрди |
| jöö = йёэ |
Jöödri = Йёэдри, Jöörandi = Йёэранди |
| jü = ю |
Jüriküla = Юрикюла, Jürsi = Юрси |
| jüü = юй |
Jüüsiku = Юйзику Märkus: ja, je, ju, jä, jü eraldamiseks eelnevast konsonandist tarvitatakse tähte ь: Ahja = Ахья, Kärje = Кярье, Kaljuste = Кальюсте, Mustjala = Мустьяла, Valgjärve = Валгьярве. |
| k = к |
Kakumäe = Какумяэ, Rakke = Ракке |
| l = л |
Lille = Лилле, Paldiski = Палдиски Märkus: Konsonandi ees ja sõna lõpul on varem l-i isikunimedes edasi antud ka ль-ga, nt Vilde = Вильде, Albert = Альберт. Selline transkribeerimine ei ole reeglipärane ning peenendusmärki sisaldavad nimed tuleb lugeda identseks reeglipäraste transkribeeringutega: Кольк = Колк (Kolk), Коньт = Конт (Kont) jne. |
| m = м |
Meremäe = Меремяэ, Nõmme = Нымме |
| n = н |
Nina = Нина, Kõnnu = Кынну, Tallinn = Таллинн |
| o = о | Oru = Ору, Oomi = Ооми, Alliksoo = Алликсоо |
| p = п | Parapalu = Парапалу, Lepplaane = Лепплаане |
| r = р | Rägavere = Рягавере, Erra = Эрра |
| 1s = с | (üldjuhul:) Sauga = Сауга, Nissi = Нисси, Kirsi = Кирси |
| 2s = з | (vokaalide vahel:) Kose = Козе, Lüganuse
= Люганузе Märkus: liitsõnalise nime sõnaosade piiril olevat s-i võib ka vokaalide vahel transkribeerida tähega с, nt Lohusuu = Лохусуу, Riisoja = Рийсоя, Kasesalu = Казесалу |
| š* = ш |
Šahti = Шахти |
| z* = ç | Zoo = Зоо Märkus: lõunaeestipärastes isikunimedes transkribeeritakse ts-na häälduv z tähega ц: Zirk = Цирк |
| ž*= ж |
Maneeži = Манеэжи |
| t = т |
Tartu = Тарту, Küttejõu = Кюттейыу |
| u = у | Udriku = Удрику, Jõesuu = Йыэсуу |
| v = в | Vaivara = Вайвара, Süvahavva = Сювахавва |
| õ = ы | Võru = Выру, Õngu = Ынгу, Lõõla = Лыыла |
| 1ä = я | (üldjuhul:) Pärnu = Пярну, Jõelähtme = Йыэляхтме |
| 2ä = э |
(sõna algul:) Äksi = Экси, Ärina = Эрина |
| 1ää = яэ | (üldjuhul:) Päärna = Пяэрна, Jõeääre
= Йыэяэре, Otepää = Отепяэ |
| 2ää = ээ |
(sõna algul:) Ääsmäe = Ээсмяэ, Äärma = Ээрма |
| ö = ё |
Pöide = Пёйде, Köstri = Кёстри, Ördi = Ёрди |
| öö = ёэ |
Söödi = Сёэди, Pöörna = Пёэрна, Jüriöö = Юриёэ, Ööbiku =
Ёэбику |
| ü = ю |
Sürgavere = Сюргавере, Ülemiste = Юлемисте |
| üü = юй |
Küüni = Кюйни, Üüdibe = Юйдибе |
Märkused:
1. Tärniga on tähistatud eesti tähed, mis esinevad üksnes
võõrsõnades. Eesti nimistus
on selliseid sõnu peamiselt tänavanimedes.
2. Transkribeeritud nimedes esinevat tähte ё ei või
mingil tingimusel asendada
е-ga.
3. Kohanimede lahkukirjutatavad liigisõnad võib tõlkida vene
keelde, kui tõlkevasted
on selged ja juurdunud, nt Pärnu jõgi = река Пярну, Tähe tänav =
улица Тяхе.
Liigisõna jääb aga tõlkimata ja ta transkribeeritakse nime koosseisu,
lisades nime ette üldisema
venekeelse liigisõna a) kui liigisõnal kindel tõlkevaste puudub
või on teda kasutatud
ebaharilikus tähenduses: Voosi kurk = пролив Воози курк, Torila ots
= мыс Торила отс,
Paslepa viik = залив Паслепа вийк, Mullutu laht = озеро Муллуту лахт
(järve nimi);
b) nimetuuma ja liigisõna kokkukirjutuse korral: Emajõgi =
река Эмайыги,
Valgejärv = озеро Валгеярв; c) asulasiseste aadressikohtade
(tänavate, väljakute
jms) nimedes, mis sisaldavad muud liigisõna kui tänav või väljak:
Ehitajate
tee = улица Эхитаяте теэ, Kooli põik = улица Кооли пыйк, Pärnu maantee
= улица Пярну маантеэ, Torupilli ots = улица Торупилли отс, Vana turg =
площадь Вана тург. Viimane
reegel on eeskätt dokumentide ja täpsust nõudvate tekstide tarbeks.
4. Võõrkeelsete Eesti koha- ja isikunimede transkribeerimisel
rakendatakse vastava
keele jaoks kehtivaid reegleid: Kreutzwald (saksakeelne nimi) =
Крейцвальд,
Skåtanäs (rootsikeelne nimi) = Скотанес jne.
Niisugused on ametlikud reeglid, ent lisaks on üldreeglitest kõrvalekaldeid olnud veel järgmistel juhtudel.
1. Pühendusnimedega tänavanimedes kasutatakse vene tekstis isikunime vastavaid käändelõppe: Jakob Hurda tänav = улица Якоба Хурта, Jaan Koorti tänav = улица Яана Коорта, Jakob Pärna tänav = улица Якоба Пярна. Kaashäälikuga lõppevad naisenimed ja täishäälikuga lõppevad eesti perekonnanimed vene keeles ei käändu: Betti Alveri tänav = улица Бетти Алвер, Aleksander Lätte tänav = улица Александера Ляте (mitte „Лятте").
2. Maanteede nimede puhul oli seni märgata kahesugust tarvitust: Tallinnas ja mõnel pool mujal tehti kohanimest vene kasutuses ское-lõpuline omadussõna (Tartu maantee = Тартуское шоссе), ent seekõrval esines ka ilma lõputa vorme (Pajusi maantee = шоссе Паюзи). Eespool avaldatud tabeli kohaselt tuleks nüüd eelistada liigisõna transkribeerimist: Pärnu maantee = улица Пярну маантеэ.
3. Kuupäevalised tänavanimed olid seni sisuliselt tõlkenimed; selline nimetustüüp ei ole mitmel põhjusel üldsegi soovitatav (praktilises tarvituses segunevad kuupäevad, maja- ja korterinumbrid). Nüüdseks on Eestis alles kaks seda tüüpi nime: 26. Juuli tänav (Narvas) ja 1. Mai tänav (Järvakandis, Kallastel ja Narvas); vene keeli vastavalt улица 26 июля ja улица 1 мая.
Vanemas venekeelses tarvituses võis märgata kõrvalekaldeid ka juhul, kui tänavanime aluseks oli mingi mõlemale keelele tuntud võõrsõna. Sel juhul kiputi kasutama hübriidvorme, ent igatahes on õige järgida täht-tähelist vastavust: Karjääri tänav = улица Карьяэри (mitte „Карьери"), Vaksali tänav = улица Ваксали (mitte „Вакзали").
Eesti tänavanimede vene tekstis kasutamise reeglid kujunesid välja ajal, kui vene keel oli sisuliselt esimene ametlik keel. Tänapäeva Eestis võiks vene keel saada mingi ametliku staatuse vaid omavalitsustes, mille territooriumil elanike enamus kasutab seda keelt. Vanu reegleid oli seetõttu otstarbekas lihtsustada ja piirduda näiteks liigisõnade osas üksnes kahe üldise vastega: улица (tänav) ja площадь (väljak, vt tabeli märkust 3c). Muud liigisõnad tuleks transkribeerida. Tänapäeval kohtab sageli ka tarvitust, kus Eesti aadressid esinevad venekeelses tekstis algupärasel, st eestikeelsel ladinatähelisel kujul.
Paljud vallad on juba kinnitanud vallateede nimistuid, mis sisaldavad hulgaliselt kohanimeseadusega vastuolus nimekujusid. Nagu alguses tõdetud, on need enamasti kirjeldavad ja tinglikud nimetused, mida aga riigi kohanimeregistrisse kanda ei saa. Võttes aluseks mõned olemasolevad nimistud, on järgnevasse tabelisse koondatud tüüpilisi nimesid, selgitatud, miks nad ei sobi ametlikeks kohanimedeks, ja pandud ette, kuidas neid võiks kohanimeseaduse nõuetega vastavusse viia.
| Nimi | Miks ei sobi kohanimeks | Kuidas võiks nime parandada |
| Haakla kruusakillustiku tee | sisaldab topelt liigisõna | Haakla tee ~ Haakla kruusatee (kui on tõesti vaja selle alusel eristada) |
| Heistesoo küla tee | nimetuum mitmeosaline, kuid õigekirjutus ei vasta reeglitele (Heistesoo Küla tee ilmselt ei sobi) | Heistesoo tee ~ Heistesoo külatee |
| Karjaselja 1 tee | Ei saa aru, kas number 1 on järgarv ('esimene', sel juhul peab olema punktiga) või põhiarv ('üks'). Numbrid nimesse igal juhul ei sobi. | Karjaselja tee ~ Vana-Karjaselja tee ~ Põhja-Karjaselja tee (st kui on mitu Karjaselja teed, siis kasutada sobivat hargtäiendit) |
| Mangu–Mangu rand | liigisõna puudub | Manguranna tee |
| Mälestusmärk „Estonia" tee | kirjeldavat tüüpi nimetus; jutumärke pole tarvis | Mälestusmärgi tee |
| Rahu põik 2 | liigisõnale järgneb number (ei ole majanumber!), mis ilmselt peaks olema nime ees | 2. Rahu põik (lubatud üksnes siis, kui on määratud enne kohanimeseaduse jõustumist; kui on hilisem, tuleks kasutada mingit hargtäiendit) |
| Ristna majakas–vundamendid | liigisõna puudub | Majaka tee ~ Vundamendi tee? |
| Sauaru tee Lokutal | liigisõnale järgneb kohanime kohakäändeline vorm, mis ei saa kuidagi olla ametliku nime osa | Lokuta-Sauaru tee (oletades, et vallas on mitu Sauaru teed) |