Murdekiiker • Võru murreV • Setu

• Murraku iseloomustus
• Tekst
• Tõlge
• Sõnavara
• Kogumine
• Kihelkonnast
• Nuputamist

Setumaa

Setumaa ei ole olnud omaette kihelkond, see on keele-, rahvaluule- ja rahvateadlaste kasutusele võetud nimetus setude eluala kohta. Setu-nimetus (enesenimetus seto) tuli Pihkva eestlaste kõrval käibele 19. sajandil.

Setude näol on tegemist kunagiste Ugandi eestlastega, kes alates 13. sajandist kuni Eesti iseseisvumiseni elasid Vene piirides Pihkvamaal, muust Eestist lahus. 1240. aastail väljakujunenud Tartu piiskopkonna ja Pihkva vürstiriigi piirist sai Setumaa läänepiir (mööda Piusa ja Mädajõge). II at algul kuulus Setumaa – või vähemalt selle idaosa – ilmselt Vana-Vene võimukeskuse Irboska tagamaade hulka.

13. sajandi algul, kui eestlased allutati Saksa Ordu võimule, jäid setud Tartu piiskopkonnaga külgneva Pihkva vürstiriigi piiresse.

1510. aastast, kui Pihkva kaotas iseseisvuse, muutus setude maa Venemaa äärealaks. Põhja-Setu vanimate asulatena on mainitud Võõpsut (seoses piiritülidega 1427–1428) ja Säpinat (1536), Liivi sõja ajast on teada Toomasmäe (1558) ning Nedsaja ja Vorobi küla (1561).

18. sajandil kuulusid setud Irboska, hiljem Petseri kreisi, alates 1880. aastaist Pihkva maakonna 3. jaoskonda. Setumaa keskus oli oma kloostri poolest kuulus Petseri linn.

Setude ristiusustamine võis alata juba 11.–12. sajandil. Usu levikut mõjutas kindlasti Petseri kloostri ehitamine (1473). Setude vaimne kultuur osutab sellele, et kristlikud tõed võeti ja sobitati küll oma maailmapilti, ent ristiusueelne uskumuste maailm jäi põhiosas muutumata. Venekeelsed jumalateenistused ei olnud sisult päris arusaadavad, sellest saadi osa emotsionaalsel ja kogemuslikul tasandil.

Vene õigeusk on oluliselt mõjutanud setude nimesüsteemi, kalendrikombestikku jm vaimset ning ainelist kultuuri (nt ehitised, elamusisustus, rahvajuttude repertuaar). Venelastega kõrvu elamine on avaldanud mõju ka nende algupärase Võru murdekeele leksikale ning hääldusele. Oma alahoidlikkuse tõttu on setud aga säilitanud nii mõndagi ühiseesti joontest (nt rahvariietes, rahvalauludes), mis ulatuvad tagasi muinasaega.

Setude elusaatuse on ajalookäik kujundanud teiste eestlaste omast erinevaks, sellest johtub ilmselt ka vana maailmapildi ja elava rahvausu kauane püsimine. Kui katoliku ajal võisid Setu- ja Võrumaa rahvakultuur olla kaunis sarnased, siis luterlikest usu- ja kultuuriuuendustest alates on setud kõrvale jäänud (k.a rahvuslik ärkamine 1860.–1870. aastail). Esimesed rahvakoolid jõudsid setudeni 1880.–1890. aastail ning kuni 1920. aastateni püsis setu külades arhailine elulaad. Väga iseloomulik on seal olnud külade rühmitumine külakondadeks – nulkadeks (Mokroluga, Vaaksaare, Tšätski, Poloda, Raakva, Satserinna nulk).

1920. aastal moodustati Eesti Vabariigi kaguosas omaette uus Petserimaa maakond (1585 km²), mis hõlmas setude põhiasualad. Sinna kuulus Petseri linn, 11 valda ja 652 küla (1923). 1920–1921 valvas maakonna ametiasutuste järele valitsuse eriesindaja, Petseri maaülem. 1920. aastal viidi läbi maareform, jumalateenistused muudeti eestikeelseks ning seati sisse koolikohustus.

Akadeemiline Emakeele Selts hakkas oma toimetiste sarjas avaldama setu trükiseid: "Seto lugõmik I" (1924), "Kodotulõ’. Seto lugõmik II" (1924), "Seto pühä evangeelium" (1926); AES-i nimede eestistamistegevusega seoses pandi setudele perekonnanimed.

Rahvalaulude ja muu rahvaluule seisukohalt on setud esikohal kogu Eesti ulatuses. Eriti rohkesti on rahvaluulet kogunud Jakob Hurt ja Samuel Sommer. Rahvariided ja rahvalaulud on käibel seniajani. Kuulsad on setu laulukoorid, alates 1977. aastast peetakse setu leelopäevi. Rahvalaulikuid, kellelt märkimisväärne kogus kirja pandud, on üle 200 (sh üle 10 lauliku, kellelt on üles kirjutatud rohkem värsse, kui sisaldab "Kalevipoeg"). Setude eepose "Peko" on 1927. aastal värssidesse seadnud Anne Vabarna (1877–1964), süžee andis Paulopriit Voolaine (1899–1985).

Haldusjaotus (Eesti piires)

Elanikke

aasta	elanikke	setusid
1922	60 848	15 058
1934	64 712	14 961
2002	u 5000	?

1934. aastal elas Petserimaal 64 712 elanikku, neist setusid 14 961 inimest. Enamuse moodustasid nad 1930. aastail Järvesuu, Meremäe, Mäe, Saatse ja Vilo vallas.

1944. aastal kaotati Petserimaa haldusüksusena, selle idaosa (6 valda tervenisti ja 4 osaliselt: 1135 km² ja 40 709 elanikku) liideti Petseri rajoonina Pihkva oblastiga.

Pihkva poolele jäi 5898 eestlasest elanikku.

Eesti poolele (450 km²) jäi 1945. aastaks 4 setu valda (Järvesuu, Meremäe, Mäe ja Saatse), millest moodustati 9 külanõukogu. 1954–1961 toimunud muudatuste järel jäi Põlva rajooni Värska ja Mikitamäe kn ning Võru rajooni Meremäe külanõukogu. 1992. aastal said külanõukogudest vallad ja rajoonidest maakonnad.

Setude ajaloolist asuala läbis esiti NSV-piir, alates 1991. aastast kahe riigi vaheline kontrolljoon (de jure; de facto aga riigipiir). Venemaa-poolse range piirirežiimi tõttu (1994) on majandus- ja usukeskus Petseri Eesti setudest ära lõigatud, raskeks on muutunud sugulaste vaheline suhtlemine ja isegi omaste haudade hooldamine.

2017. aasta haldusreformi käigus liideti Meremäe, Mikitamäe ja Värska vald ning Misso valla Luhamaa nulk Setomaa vallaks (463 km², 3369 elanikku). 2011. aasta rahvaloendusel registreeriti Eestis 12 543 setu murdekeele oskajat.

Meremäe – (1922. a Obinitsa vald) oli 1923–1944 vald Petserimaal ning 1945–1950 Võrumaal. 1950–1957 kuulus Meremäe kn Vastseliina rajooni, 1957–1992 Võru rajooni. 1992. aastast on Meremäe Võrumaa vald 35 külaga. Pindala: 180 km² 1960–1997, 132 km² 1998. aastal. Elanikke: 1972. aastal 3111, 1976. aastal 2891, 1989. aastal 2191, 2017. aastal 1007.

Mikitamäe – oli 1922 Mikitamäe ja 1923–1945 Mäe vald Petserimaal ning 1945–1950 Võrumaal. 1950–1961 kuulus Mikitamäe kn Räpina rajooni, 1961–1992 Põlva rajooni. 1992. aastast on Mikitamäe Põlvamaa vald 18 külaga. Pindala: 110 km². Elanikke: 1972. aastal 2121, 1974. aastal 2004, 1989. aastal 1394, 1992. aastal 1371, 2017. aastal 937.

Värska – kuulus 1922–1945 Petserimaa, 1945–1950 Võrumaa ja 1950–1954 Räpina rajooni koosseisu. Värska kn moodustati Räpina rajoonis 1954. aastal ja 1960. a liideti temaga Satserinna külanõukogu. 1961. a kaotati Räpina rajoon ning Värska kn liideti Põlva rajooniga. 1992. aastast on Värska Põlvamaa vald 23 külaga. Pindala: 188 km². Elanikke: 1976. aastal 1959, 1992. aastal 1742, 1997. aastal 1701, 2017. aastal 1304.

Kirjandust

1. Eesti Entsüklopeedia VII (sub setud, Setumaa). Tartu: Loodus, 1936, vg 706–708.
2. Eesti Entsüklopeedia 8 (sub setud, Setumaa). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995, lk 457.
3. Hurt, Jakob 1904. Über die Pleskauer Esten oder die sogenannten Setukesen. Helsingfors.
4. Hurt, Jakob 1904–1907. Setukeste laulud. Pihkva-Eestlaste vanad rahvalaulud, ühes Räpina ja Vastseliina lauludega I–III. Helsingis 1904–1905–1907.
5. Reissar, Leo 1996. Setumaa läbi sajandite. Petserimaa. Tallinn: Kupar. 270 lk.
6. Peko. Setu rahvuseepos. Laulnud Anne Vabarna, toimetanud Paul Hagu ja Seppo Suhonen. Snellman-instituutti, A 18. Kuopio, 1995. 224 lk.
7. Setumaa. Eesti III. Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. Eesti Kirjanduse Seltsi Kodu-uurimise Toimkonna väljaanne 8. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1928. X + 381 lk.
8. Valk, Heiki 1996. Setomaast, selle minevikust ja uskumuspildist. – Palve, vanapatt ja pihlakas. Vanavaravedaja 4. Setomaa 1994. a. kogumisretke tulemusi. Toimetanud H. Valk ja E. Västrik. Tartu, lk 11–17.
9. www.setomaa.ee/kogukond
10. setomaa.kovtp.ee/uldinfo
11. Setomaa kohanimed