Murdekiiker • Võru murreV • Hargla

• Murraku iseloomustus
• Tekst
• Tõlge
• Sõnavara
• Kogumine
• Kihelkonnast
• Nuputamist

Hargla murrak

esindab Võru murde lõunaosa.

Karula ja Urvaste alade arvel moodustatud Hargla kihelkonna murdekeelt iseloomustavad eeskätt Võru murde ühisjooned, mida teistes murretes ei esine, näiteks kõrisulghäälik (larüngaalklusiil) mitmuse nimetavas (mõtsaʔ ’metsad’), rajavas (tarõniʔ ’majani’) või ilmaütlevas käändes (asaldaʔ ’asjata’), tegusõna mata-vormis (söömäldäʔ ’söömata’) või käskivas kõneviisis (tulõʔ ’tule’). Algupärane h on säilinud sõna lõpus ja diftongi järel (murõh ’mure’, hoonõh ’hoone’, laih ’lahja’, jauhma ’jahvatama’).

Hargla murdekeele eripäraks on vokaalimuutused h ees (lihm : lehmä, kohuss : kuhtu), häälikute kohavahetus (metatees) h ja helilise kaashääliku ühendeis (karh : kahru : karhu ’karu’, malh : mahla : malha ’mahl’) ning kolme kaashääliku ühendid (imhmess ’imeks’, murhrõldaʔ ’mureta’, parhrõ ’kulte’, surhruʔ ’suruda’). Üksik­sõnus on kadunud sõnaalguline j (eǵi ’jõgi’, ihvinõ ’jõhvine’).

Vormiõpetuses on iseloomulik, et domineerib reeglipärane i-mitmus (lehil ’lehtedel’, mõtsust ’metsadest’), sisseütleval käändel on he-lõpp (liinahe ’linna’, Tartohe ’Tartusse’), seesütleval enamasti n-lõpp (külän ’külas’, tarõn ’majas’), ent ühesilbilistes sõnades hn-lõpp (nõuhn ’nõus’, suuhn ’suus’, tüühn ’tööl’). ma-tegevus­nimele võib lisanduda de või he (andmade ~ andmahe ’andma’), kaudse kõneviisi v-tunnusele (haukõv ’haukuvat’, ellev ’elavat’) on ühesilbilistes sõnades lisandunud -be- (käübev ’käivat’, jääbev ’jäävat’, saabõv ’saavat’).

Hargla murdekeeles eristab ainsuse ja mitmuse verbivorme järjekindlalt välde – ainsus on II vältes (sa kańni ’sa kandsid’) ja mitmus III vältes (nad kańdiʔ ’nad kandsid’). Ida-Harglas on tud-kesksõna ainsuses t-lõpuline (koolitõt ’koolitatud’ poig; om kirutõt ’(see) on kirjutatud’), mitmuses duʔ-/tuʔ-lõpuline (koolitõduʔ ’koolitatud’ pojaʔ; omma kirutõduʔ ’(need) on kirjutatud’).