Jüri murrak
Ida-Harjumaal esindab laiaulatuslikku keskmurret.
Jüri keelepruuk keskmurde alal on üpris lähedane kirjakeelele ja seetõttu kirjakeelsele inimesele igati arusaadav. Mainida tuleks põhjaeesti murretes laialt levinud keelejooni, nagu pikkade täishäälikute diftongistumine (oasta ’aasta’, miestega, üesse ’öösel’, võeras, süidlane, veart ’väärt’), kõrgete täishäälikute madaldumine (ermos ’hirmus’, metu ’mitu’, podel) või nõrgaastmeliste vormide üldistumine (tiiv : tiiva, kurv : kurva). Sõnaalguline kaashäälikuühend on keskmurdes säilinud (trepp, kleit, prussakas). Harjumaale väga iseloomulikud jooned (mis omal ajal kirjakeelde ei pääsenud), on sõnakujud ohr ’oder’, kehrama ’ketrama’, vahevokaalita põtr : põdra, sõpr : sõbra ning silbipiiril pikenenud sulghäälik (geminaat) mitmuse omastavas (maate ’maade’, pute ~ puute ’puude’).
Vormiõpetuse vallas on väga tavaline tugevaastmeline seesütlev (põldus, lukkus, selgas), si- ning a-lõpuline mitmuse osastav (kitsesi, torusi, konta, püksa, kõrssa ’kõrsi’), valdava de-mitmuse kõrval esineb ka e-mitmust (jalgel, ärgega). Pikemad verbivormid kipuvad lühenema (kirjutakse ’kirjutatakse’, parandakse), kaudne kõneviis esineb da-tegevusnime kujul (ta olla ’olevat’ aige).
Kui soovid süveneda, vaata:
- Must, Mari. Keskmurde tekstid. Eesti murded II. Toimetaja Helmi Viires. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn, 1965. 448 lk.
- Must, Mari. Põhja-Harjumaa keelest. – Harju rajoonis. Artiklite kogumik. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Kodu-uurimise komisjon. Eesti Geograafia Selts. Tallinn, 1974, lk 269–277.
- Must, Mari; Univere, Aili. Põhjaeesti keskmurre. Häälikulisi ja morfoloogilisi peajooni. Eesti Keele Instituudi toimetised 10. Toimetaja Eevi Ross. Tallinn, 2002. 455 lk.
- Saaberk, Albert. Murdesõnad Põhja-Eestist. Tartu: Noor-Eesti, 1921. 88 lk.