Kodavere murrak
Peipsi läänekaldal esindab idamurret.
Kodavere kihelkonda läbib idamurde ja Tartu murde vaheline keelepiir (murdekaartidel Kod ja KodT), ent Kodavere murrakust kõneldes peetakse silmas just idamurde tuumala.
Kodavere keelemurdele on eriti iseloomulik rohke õ esinemine o asemel (õras ’oras’, õtsekõhe ’otsekohe’), d püsi nõrga astme vormides (madu : madud, padas ’pajas’, kadub ’kaob’, viädä ’viia’) ning v säilimine labiaalse täishääliku kõrval (lõevoke ’lõoke’, survob ’surub’). Pikkadel keskkõrgetel vokaalidel (ee, oo, öö) on Kodaveres kujunenud välja isemoodi süsteem – tugevas astmes on nad kõrgenenud ja nõrgas astmes diftongistunud (kiil : kiäle ’keel’, kuuk : kuagu ’kook’, süük : süägi ’söök’). h ja helilise kaashääliku vahele ilmub vahevokaal (rahavalle ’rahvale’, uhumriss ’uhmrist’), st on muutunud ss-iks (õssin ’ostsin’, mussad ’mustad’, ennäss ’ennast’) ja ht rõhulises silbis st-ks (täst ’täht’, kõst ’kõht’, jastus ’jahtus’).
Vormiõpetusest tuleks esile tuua ss-lõpuline saav kääne (apuss ’hapuks’, suuress mehess), vad-tunnus lihtminevikus (nad läksivad, tegivad), tingivas kõneviisis (nad õleksivad, paneksivad) ja kaudses kõneviisis (nad jätnuvad ’olevat jätnud’). Eitusverbi pöördumist – olevikus: ma en, sa et, tämä ei ~ ep, me emä, te etä, näväd eväd tule; minevikus: esin, esid, es, esimä, esitä, esid tule (’ei tulnud’) – võis kuulda veel 1950. aastatel.
Kodaverelased ise arvavad, et mede kiil one kõege pustam (’puhtam’) kiil, ei õle üstegi (’ühtegi’) kiänet egä viänet siden. Rohke õ esinemus on torganud kõrva naabritelegi ja nad on kodaverelaste kõnet osatanud muigamisi nii: õravas jõõsis üle õdrapõllu, peremiis, õhjad õlal, õravalle järele.
Kui soovid süveneda, vaata:
- Hiiemäe, Mall. Kodavere pajatused. Kujunemine ja koht rahvajututraditsioonis. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseum. Tallinn: Eesti Raamat, 1978. 196 lk.
- Kettunen, Lauri. Lautgeschichtliche Untersuchung über den Kodaferschen Dialekt. Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia XXXIII. Helsinki, 1913. 216 lk.
- Pall, Valdek. Idamurde sõnastik. 2., täiendatud ja parandatud trükk. Toimetanud Ellen Niit. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 352 lk. http://www.eki.ee/dict/ida/
- Pall, Valdek. Idamurde vahekorrast naabermurrete ja vadja keelega. – Keel ja Kirjandus 1982, nr 5, lk 246–251.
- Univere, Aili. Idamurde tekstid. Eesti murded IV. Toimetaja Valdek Pall. Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut. Tallinn, 1996. 450 lk.
- Univere, Aili. Idamurre. – Emakeele Seltsi aastaraamat 32. Tallinn, 1988, lk 59–93.