Mustjala murrak
esindab saarte murret, täpsemalt Lääne-Saaremaa keelt.
Sealsed kõige iseloomulikumad murdejooned on seotud hääldusega, alates kas või sellest, et saarlased rääkides „laulavad‟. Nende kõnetoon on omapäraselt tõusev-langev (küllap kunagiste taani ja rootsi keelemõjude tulemus). Teisi erijooni on näiteks ö-häälik õ asemel (pöis, öde, köiguta), e ja ä vahepealne täishäälik ε (kεεd ’käed’, pεεs ’peas’, εε ’ära’) või mitme kaashääliku vältimine sõna algul (laasi lirin ’klaasi klirin’). Lääne-Saaremaa erijoonteks on a-vokaali hääldamine o-poolsena (loud ’laud’, soun ’saun’, ougust ’august’), sisekaota verbivormid (kündama ’kündma’, niitama, andama), sulghääliku kadu nõrgas astmes (vaga : vaa, ida : ia, obu : oo) ja nõrgenenud tüveklusiil (vigat ’vikat’, kuusigud). Laiemalt on levinud v kadu täishääliku kõrvalt (okk ’vokk’, orst ’vorst’, tui ’tuvi’, sari ’sarv’), mis ulatub ka mandrile läänemurdesse. Et Lääne-Saaremaal on pikk a jäänud diftongistumata (aa, mitte oa), siis on muigamisi näiteks Muhu keelepruuki osatatud nii: Joak, mine too poargust toari, pane poargu uks oaki koa!
Vormiõpetusest torkavad kõrva näiteks käskiv kõneviis (ää tulg ’ära tule’, ää tehk ’ära tee’, surga ähk jääga eluse ’surgu või jäägu ellu’), rohke i-mitmus (sörmita kindud, keigis paigus) või murdeomased vargud, lambud kirjakeelse vargaid, lambaid asemel. Nõrgaastmeline tüvi võib erineda ühiskeele omast (muda : muja ’muda’, uus : uie ’uue’, kuus : kuie ’kuue’). Kui tugev aste seesütlevas käändes (kappis, paatis, riikis) on tuttav kogu Põhja-Eestis, siis seestütlevas (aukust, paatist) esineb see vaid Lääne-Saaremaal. Lisaks saarte murde rohketele eitussõnadele (äi ~ ei, pole ühtid ’ei ole’, ta es tee ’ta ei teinud’, ep tule mette ’ei tule’) esineb Lääne-Saaremaal veel omapärane rõhutav eitussõna end ~ änd (ep tohi änam sεεlt üle minna end ’ei tohi sealt enam üle minnagi mitte’, meil pole teda sii mette end ’meil polegi seda siin mitte’). Üksikutes sõnades on säilinud muistne lõpuklusiil (neitsit ’neitsi’, ölut ’õlu’), ki-liite asemel esineb -kid (ontkid ’olnudki’, kuulmagid).
Kui soovid süveneda, vaata:
- Lonn, Varje. Saarlane räägib oma keelt. – Saaremaast ja saarlastest. Koostanud H. Toomsalu. Tallinn: Perioodika, 1983, lk 110–114.
- Lonn, Varje; Niit, Ellen. Saarte murdest. – Varje Lonn, Ellen Niit. Saarte murde tekstid. Eesti murded VII. Toimetaja Evi Juhkam. Eesti Keele Instituut. Tallinn, 2002, lk 11–64.
- Niit, Ellen. Mustjala keelest. – H. Tampere, E. Tampere. Vana kannel V. Mustjala regilaulud. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseum. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 23–26.
- Niit, Ellen; Lonn, Varje. Keel. – Saaremaa 1. Loodus. Aeg. Inimene. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002, lk 467–490.
- Tuulik, kadakas ja leib. III valimik korrespondentide murdetekste. Kogunud Aadu Toomessalu, toimetaja Mari Must. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Selts. Tallinn: Valgus, 1969. 264 lk.