Murdekiiker • Tartu murreT • Otepää

• Murraku iseloomustus
• Tekst
• Tõlge
• Sõnavara
• Kogumine
• Kihelkonnast
• Nuputamist

Otepää murrak

esindab Tartu murde lõunarühma.

Otepää on Mulgi ja Võru murde vahepealse Tartu murde kõige alalhoidlikum murrak. Lõunaeestile ise­loomulikest joontest esinevad siin näiteks sõnaalguline ts (tsille ’sile’, tsuitsama ’suitsema’, tsikuga ’sigadega’), pikenenud sulghäälik (geminaaat) silbi piiril (matal ’madal’, sakõ ’sage’), pikk täishäälik või diftong järgsilbis (ubiniid ’õunu’, kängäkeisi ’kingakesi’). Algne eü-diftong esineb öü kujul (köütnü ’köitnud’, löüdmä ’leidma’). Ees- ja tagavokaalide järgimine (vokaalharmoonia) on täielik, k.a õ-harmoonia (kärbläisigä ’kärbestega’, latsõkõnõ ’lapseke’), pikad kõrged vokaalid ei alane.

Vormiõpetusest esinevad Otepääle tüüpiliste joontena de-lõpuline sisseütlev (kambrede ’kambrisse’, rõivide ’riidesse’), n-seesütlev (kambren ’kambris’, sannan ’saunas’), rohke i-mitmus (lehtil ’lehtedel’, puie ’puude’, naklust ’naeltest’, jalgul ’jalgadel’) ja v-tunnuseline kaudne kõneviis (ollõv ’olevat’, tahtõv ’tahtvat’). Sageli esineb oleviku tema-vormis lõunaeestilisi lühivorme (tõst ’tõstab’, juusk ’jookseb’, sais ’seisab’), i-mineviku kõrval on levinud hiline se-minevik (suuvsõ ’soovis’, rüüksemi ’karjusime’). Eripärased on siinsed topelt­tunnusega vormid mitmuses (purutasõva ’purustavad’, tsosisasõva ’sosisevad’, palutõsõvõ ’põletavad’) ja lihtminevikus (tõivavõ ’tõid’, saivavõ ’said’), nagu ka umbisikulise tegumoe idi-vormid (rehitsidi ’rehitseti’, palutidi ’põletati’).

Põhjaeestlastele on arvatavasti uudiseks, et osal (algselt *ksen-lõpuga) verbidest ei ole ss-lõpp seotud mitte si-minevikuga, vaid märgib olevikku (valutass ’valutab’, murduss ’murdub’, undass ’ulub’), nagu teistel verbidel on selleks p-lõpp (naarap ’naerab’, kõnnip ’kõnnib’). Mineviku tähenduse annab ss-lõpule peenendus (valutaśs ’valutas’, undaśs ’ulgus’).

Öeldakse, et egän külän om esimuudu kõne, nagu iga pere kali või leibki on ise maitsega. Murdevahesid toovad hästi välja vanasõnad või kõnekäänud, nt läts sutt pakku, leis karu kate käpägä iist ’sattus vihma käest räästa alla’. Kuid leidub ka pealtnäha harilikke sõnu, mille tähendus siiski murdeti erineb. Kui üks Viljandi mees olnud Tartumaal külas ja taluperemees käskinud võõrale ubiniid tuua, mõelnud too, et mis ta küll nende kartulitega (st maaubinatega) peaks peale hakkama.