Murdekiiker • Võru murreV • Setu

• Murraku iseloomustus
• Tekst
• Tõlge
• Sõnavara
• Kogumine
• Kihelkonnast
• Nuputamist

Setu murrak

esindab Võru murde äärmist idaosa.

Setu murdekeelt iseloomustavad lõunaeestilised ühisjooned, nagu ts (üt́s ’üks’, lät́s ’läks’), kk (sõkku ’sõtkuda, jakkamõ ’jatkama’), tt (vatt ’vaht’, kõtt ’kõht’, tettüʔ ’tehtud’), kõrgenenud vokaalid (kuuĺ ’kool’, kiiĺ ’keel’, süümä ’sööma’), sõnaalguline n või s põhjaeestilise t asemel (nõstma ’tõstma’, saivass ’teivas’) ja vokaalharmoonia (küünütänüʔ ’küünitanud’, älvätüss ’halvatus’, tolmõllõss ’tolmleb’).

Siin esinevad ka kogu Võru murdealale omased ts sõna algul (tsiga, tsilk ’tilk’), h sõna lõpus ja diftongi järel (hoonõh ’hoone’, jauhma ’jahvatama’), ü-diftongid (köütmä ’köitma’), tagapoolne peenendus, kõri­sulghäälik mitmuse nimetavas (luitsaʔ ’lusikad’) ja mitme teise käände lõpus (kõrdsiniʔ, kõrdsitaʔ, kõrdsigaʔ), verbivormides (hulkuʔ ’hulkuda’, hõiknuʔ ’hõiganud’, küdsedüʔ ’küpsetatud’, tulõʔ ’(sa) tule’, joositõllõsõʔ ’(nad) jooksevad edasi-tagasi’), määrsõnus (manuʔ ’juurde’) ning liidetes (olõmahkiʔ ’olemaski’).

Setu murdekeele hääldusele on tunnuslikud h ületaotlus (hõel ’õel’, huulits ’uulits’), lühike sulghäälik helitu täishääliku ees (kobik ’kopik’, vogiʔ ’vokid’) ja silbi piiril pikenenud kaashäälik (geminaat) (lukõi ’lugeja’, elläi ’elajas, loom’, vassaŕ ’vasar’). Vene keele mõjuga on seletatavad helilised kaashäälikud (ezä ’isa’, väidzegaʔ ’noaga’, küdzi ’küpsetas’, tõzõst ’teiseks’), tugev venepärane peenendus (śerońkass ’tuletikk’, ĺäńik ’lännik’, kavvaĺ ’kaval’) ja lame tagapoolne л-häälik (paлass ’põleb’). Sõna algul võidakse täishääliku ette hääldada j (jüüze ’öösel’, Jeestimaalõ ’Eestimaale’, jeĺlime ’elasime’).

Vormiõpetusest toodagu näiteks Võru murdealale omased i-mitmus (poelõ ’poegadele’, mehist ’meestest’, naglost ’naeltest’) ja a-mitmus (viisal ’viiskudel’, pütäst ’püttidest’); sisseütleval käändel on he-lõpp (Rõugohe ’Rõugesse’, kukrohe ’kukrusse’), seesütleval h-lõpp (küleh ’küljes’, tarõh ’majas’), saav kääne on st-line (nessest ’niiskeks’, ohõmbast ’õhemaks’, tśirgust ’linnuks’) ja olev kääne esineb seesütleva kujul (noorõh ’noorena’, latsõh ’lapsena, lapse eas’); küllalt sageli esineb viisiütlevat käänet (tüḱä ’tükiviisi’, kat́si poisi ’kahe mehega, kahekesi’, palo ’paladena’).

Setu murdekeeles, nagu Võru murdealal laiemalt, on rikkalikult tegusõnu eri varjundite väljendamiseks, vrd hauduʔ ’haududa’ ja haududaʔ ’hautav olla’, haaŕdaʔ ’haarata’ ja haariskõllaʔ ’siit-sealt haarata’, kobistama ’kobinat tekitama’, kobistõllõma ’mõnda aega kobistama’, kobitsõma ’pisut kobistama’. Iseloomulik on h ohter esinemus (magahamma ’magama’, segähämmä ’segama’), eriti ühekordset tegevust (momen­taansust) väljendavatel ht- ja hut-liitelistel verbidel: praksahtamma ’praksatama’, pilgahtu ’välgatas’, kobahutma ’kord või paar kergelt katsuma’, kopahutma ’kord või paar kergelt koputama’, koorahutma ’kiiresti koorima’, kärähütmä ’äkki kärgatama’. i-mineviku kõrval (sai ’sain’, pesse ’peksis’, suikõ ’suikus’) on ka si-minevikku (karksi ’kargasin’, seŕpsi ’rüüpas’), eitussõna on sageli järelasendis (massa aiʔ ’ei maksa’, jätetä äs ’ei jäetud’). Setu murdekeelt iseloomustab ka vene laensõnade rohkus.

Setud tavatsevad end võrulastest igati eristada, eeskätt usu ning sellega seotud kombestiku ja enese­määratluse alusel. Võru ja Setu murdekeele grammatiline põhistruktuur on siiski väga sarnane ja erinevused ilmnevad peaasjalikult häälduses (vrd võrukeste häste, egä, jaoss ja setude höste, õga, jaost). Põhjasetu keelepruuk Mikitamäe ja Värska ümbruses sarnaneb Räpina murrakuga ning läänesetu Meremäe kandis on lähedane Vastseliinale. Et setude asuala on (olnud) oluliselt suurem kui Eesti kihelkonnad, siis on 21. sajandil hakatud käsitlema setude murdekeelt Võru murde murrakurühmana.

Ilmselge vahe on muidugi põhjaeestlastega, kellele öeldakse, et ti räägide, a mi kõnõlõ. Setu murdes käib rääkmä ~ rüükmä eeskätt laste kohta, nii et põhjaeesti keeles rääkimine kostab setude meelest kuidagi lapselikuna.