Murdekiiker • Võru murreV • Vastseliina

• Murraku iseloomustus
• Tekst
• Tõlge
• Sõnavara
• Kogumine
• Kihelkonnast
• Nuputamist

Vastseliina murrak

esindab Võru murde idaosa.

Vastseliina on Võru murde vanapärasemaid murrakuid. Murdeala ühisjoontest mainitagu näiteks h püsi sõna algul (häbeläss ’häbelik’, hoitma ’hoidma’, hädä) ja sõna lõpus (terveh ’terve’, hamõh ’särk’), hääliku­vahetust (metateesi) rh- ja lh-ühendeis (kahr ’karu’, nühr ’nüri’, võhl ’kade ja tige inimene’), o säilimist järgsilpides (minno ’minu’, ello ’elu’), ees- ja tagavokaalide järgimist (vokaalharmooniat) sõna piires (kräägsähüss ’kraaksatus’, räbäläne ’räbalane’, joonõkõnõ ’jooneke’), kõrisulghäälikut (larüngaal­klusiili) mitmuse nimetavas (latsõʔ ’lapsed’), rajavas (kodoniʔ ’koduni’), ilmaütlevas (latsõldaʔ ’lapseta’) ja kaasaütlevas käändes (rihagaʔ ’rehaga’), käskivas kõneviisis (tulõʔ ’tule’), kesksõnades (tennüʔ ’teinud’, eletüʔ ’elatud’) jm. Murdeomane on tagapoolne peenendus (saht́ ’moos’, `pühḱsämä ’pühkima’), mis võib kohati kuulduda isegi j-ga (lagja ’lai’, makjass ’maias’).

Vormiõpetuses on iseloomulik, et sisseütleval käändel on he-lõpp (põrgohe ’põrgusse’, Petserehe ’Petserisse’) ja seesütleval h-lõpp (marjah ’marjul’, siih ’siin’, kerikoh ’kirikus’), keskvõrdel on p-tunnus (korgõp ’kõrgem’, lämmäp ’soojem’). i-mitmuse kõrval (mehist ’meestest’, viisõl ’viiskudel’, röest ’rukkeist’) esineb palju a-mitmust (põllast ’põldudest’, poisal ’poistel’). Ohtralt ilmneb h-d ka verbides (magahamma ’magama’, lubahamma ’lubama’), eriti ühekordset tegevust (momentaansust) väljendavatel ht- ja hut-liite­listel tegusõnadel, nt naarahtamma ’naeratama’, suigahtamma ’suigatama’, litsahutma ’korraks pisut litsuma’, tänähütmä ’äkki karjatama’, nühähütmä ’korraks pisut nühkima’. Tegusõna tema-vorm on olevikus kas lõputa (mõsk ’peseb’, sõit ’sõidab’) või ss-lõpuline (küsüss ’küsib’, tõmbass ’tõmbab’), eitavat kõnet iseloomustab eitussõna järelasend (jätetä äs ’ei jäeta’, mõista as ’ei mõista’).

Sellised keelenäited, nagu kun um tuu luḿp, kun kunnaʔ ummaʔ? ’kus on too (see) lomp, kus konnad on?’ või karga nu poig, tuu põhtjast kunguse otst huu habak ’lippa poeg, too küünist varna otsast hobuse peakott’ peavad põhjaeestlastele „puust ette‟ tegema, kui erinev ja isemoodi on Võru murdekeel.