Painakas
Minu isal oli, obune ja, ja iga omiku kui, reiale läks, obune oli märg. Obune oli märg et mis see, on‿et, et hobune märg. Noh. Aga mul vanaema oli jälle `kange, tark ja, `ütles‿et, va Sõeru vanames üks va suur vanames `üiti suur Juak teist. Ja sie oli niuke paha ja, jaa‿ja ika sańdi sõnaga old ja, et külap va Juak käib `tallamas. Isa küll ei `uskund‿aga ...
Isa läks üks öösse üts mis‿sis on‿et, obune on märg ja. Pani tule lattorni ri.. `varju‿ja, ja ise läks‿siss pani ukset‿ki.., `akna augud `kinni‿et reialt `väĺla ei sua. Ja siis võt́t.., selle aa.., sõniku argi kätte‿ja. Ja `mõtle üks suur `kirju kaśs tuleb ja lääb obuse `seĺga. Isa `ütles‿et eśteks käis värin üle keha aga siis `võt́sin krauhti, selle, jope sialt, ka.. lattorni pialt ää‿ja, ja voata kaśs. Kaśs kart akand kribadi kribadi‿s, aga sie aŕk oli mul, kääpärast ja nõnna ma lõin kohe selle argi kaśsile `sisse. Jaa, ja pidasin natuke `aega ja `mõtsin mis ma tast siin pian, ja panin reialse. Uks oli, reialse müüri sies `sinna taha. Panin `sinna lume‿`piale, ja et oli täieste `surnud kohe.
Ja. Omiku. Omiku, vanaema tõuseb ülesse `ütleb‿et, kas sa nägid kedagi, isa `ütleb‿et nägin küll‿et, et `viskasin reialuse taha. Vanaema `ütleb‿et. Oh, kis‿si muud oli ku va Juak‿et, ma lään `sinna `vuatan, küsin ta kääst, kas ta ristluud on `aiged ka, et sai argiga `sisse. Isa ̀ütles‿et ää aa `loĺli juttu et ega sis‿ta ise old, et kui oli, sis‿ta oli tema `kurjus.
Vanaema läks `sinna ei tia mis ta siis `sinna `ot́sis, või `ütles‿ja. `Ütles‿et jah, vanames `oigab asemel nii `kangesti‿et, et seĺgroo valutab‿et, aga ma‿i julend ütelda‿et me isa lõi sind argiga.