MurdekiikerSaarte murreSMustjala

Rahvariietest

Suured `kirjud kuued olid sedati `pöiki `kiutu, kodu kujutud ja, ja siis abu`käised olid `jälle söhused lühised, `jälle lammas`karva olid, köik. Ja siis, nendel olid sii ees malid, söhused tinast `tehtud. Pias olid `jälle, söhused mustad, `lamba nahast ära värvitud, üllid, söhust ümmarikud. Ja siissur sari oli sii ke·ss`paikes `pöiki, mu emal oli kaks tükki neid. Ja kaks tanu oli ka, viis `linna, `Falbahi `poodi, viis tanud, sai kakskümmend küinard riiet selle eest, lastele `särkideks teha, nende, tanude eest. Nee olid alt `jälle `kitsad.

Sääl, Metsaperes, sääl oli si `möister, kes neid tegi. Ja siis, ülalt läksid `suureks  `laiaks. `Suured laiad. Si.. Need es seisa, nee on linase `riide pεεlja, nii kui söduke riie vöi. Siis olid ömmeldut `jälle söhused, värvitud `löngadest, ja siiss, jälle, papp `pandi ala. Papp tömmeti jälle, siiss `pandi ala ja siriie tömmeti `sinna `pεεle. Siis olid suured kövad, `suured argid olid sedati, et kirikus kεisid nendega. Mihe naised, äga mette tüdrugud. Tüdrugudel ollid nee mustad üllid, mis `lamba nahast värvitud olidja, siis suuret punased lapid kεisid siit, seati läbi, siit, surest `sarvede alutsi kεisid läbi, punane kaluk oli.

Aga see kiri kuub?

See oli, `valgeja mustajä, punasega jä keigiga, ja siit ülalt, siit, poolest saadik, see oli siis paĺjas pruun ähk must ähk sedavisi. Aga alt olit siis köik, kirjad. `Valgedja, sinised ja mustad ja köik, koduvärvitud `löngadest. `Valge oli ika lammas`karva `valge aga, mustad ja sinised ja rohelised ja nee olid värvitud. All `ääres, oli igavene suur köva, kujutud suurde lappidega, ma nägi nee lapid ka veel. Augud olid sihes neli `auku, ja säält olid löŋŋad läbi. Ja siiss neid kujuti, käte vahel, sedati, nagu, `ühte ööd vöi söust `paela oleks kudund. Ja nee `pandi `siia ala. Kas tεεd nee olid köik nii laial, nii laiad olid, ät niides ulata mette ihu `vastu, nee olid köik sedati, `ümber`ringi. Kirju kuue aiad.

Punane öö oli, punane jälle möögaga, kujutud, `söuke villane öö, see `pandi siis, ja `valged `käised `pandi üle. Ja `nüpline oli siia `pεεle mis ise oli `jälle, söhuste `pulkadega `tehtud. Sissee `pandi siia `ääreja, see oli siissi pεεlja, siisse `valge, `käised olid siis, kuue, `kirjukuue sihes ja siisse punane öö `pandi siit, `ümber läbi.

`Kirju `raega säŕk `üiti `jälle. Sissee oli, köik, kuded `kisti sihest ära ja `paĺjad `löimed jähid `jälleja, nee `tehti siiss köik söhuses `auklikuks. Ja siis see, erk punane saĺl, see ma ikka nägi oma isalvel. Erk punane saĺl, pue saĺl oli. See `pandi `kaelaja, ja siis see raag pöörti säält `ümber, selle, punase salli. `Töösti olid nii kenad nee `riided `vaata kui, kiriku `mendi vöi `riide `pandi et, just kas suu `jooskes ila.

Lapsed `aeti vara maast üles, kui akkast kiriku menema, siis neid öbe, vanaöbe sölugid, puhastama, riidi tuhaga, siis lapsed pidid nee köik `haljaks `ööruma. Sisne `pandi köik siia rinna ede. Ja kahed kolmerahaga `elmed ja ühed ko.., kes `vaesem oli sellel olid ühed kolmerahaga `elmed `kaelas, kolm raha olid sihes. Ontsis mis nägu tahab kas kolm tükki köik `palgega, rublad, vöi olid, mu emal oli üks, ristiga rubel ja kaks olid `palgega rubla.

Ma oli laps, siis ema kεis ika merel. Siis kudus ika, `paatis, kui vörgud meres olid sistä kudus `paatis neid `kirjusid, nee `üitisis `kirjud kapedid. Siis et, ma kudusi täna `öösse `jälle poole `kirju kapedid `valmis, `paatis kui vörgud meres olid. Nisellepärast aga mai ole neid `kiskund mette. Äga nägi ma küll, kui ema vöörastelle tegi neid.

Kas sui ka olid need villased?

Jaah, oh jee! Sui olid nee villased sukad, sui olidvel, punased suka varred olid. Sedavisi pölvest saadik ja `siie jala luupöksu `peale, ja siis olid `valged, ka.. kapedidel söhust koĺjud, kut `praegus `poeskid müiasse. Siis söhused koĺjud olid jälle tömmeti siia suka varde `pεεle, poolest säärest saadiged, ja inimesed kεisid ja `praeguss, ihu alaste `eitavad oi pala, pala. Pala. `Karjuvad palavad. Äga kuidas inimesed siis `vöigesid `kεia. Üks `kümme, üheksa, kilu`meetrid maad `vörstid kεisid ää, tulid kiriku. Kas siises ole palavad. Aga nüid `kartavad nii `kangest palavad.

Lindistanud Mari Must, Aili Univere, Valdek Pall 1966 Abula külas. – EMH 869.