Karjapõlv
Ommugune üless‿tulek no tuu iks `oĺli küll üits kius ja riśt. Aga no kos sa `pässit mugup‿pidit tulema enne. Tõnekõrd ollit magama `jäänü küll kui `õigati. `Tulti jälle uvveste‿et no kass‿ei saa joba `valmis‿mis. Kui `süümisega ruttu `valmis‿es‿saa no mis sa mäletät sääl kui‿sa jo ennembi `mõtsa ei saa, tuu olli siis ku elaj(a)‿karjan ollit. Tsiakarjan tuu, tuu võis veidikese `ildamp minnäʔ, sinnä nii `varra `väega es‿sunnita.
No aga toda kodutulõkit toda `uutsõt `õkva niigu aina‿`aigu oodõtass `päivä pilve alt. Mitu kõrd oli mõõdõtu joba vari ärä iks oli pikk. Mitu kõrd ollil‿`loetut‿tsia ärä käen oliv(a) kõik. Sii tsiga olli sellega, tuu tsiga olli tollega. Vana emmiss olli `oŕkuga, pahrukene olli `põrsag(a). Töbisaba kiriväga. Vana Rutass Otassega, käen oliv(a) kõik. Noʔ, kui tsikuga kodu sait sis tuu jala `valla `võtmine. Kui olliva sis nuu, nuu tsuvva kabla olliva sis vahel, `kiirdu `lännüvä‿ja. Ja `sassi `lännüvä‿ja. Ja sis, noit tulli tõnekõrd nii`muudu‿et, et‿tulli, väits `väĺlä võtta ja kabel `katski tõmmata‿et ennembi jalast ärä saava‿ja. Ja sis `jälle koheki mujale `juuskma kohe sis omal olli luśt minnä. Kas‿sis `koeki perve‿ala `marju `ot́sma vai mõtsa`viirde vai. Vai `tüüliste manu aina manu `kaema mis nuu sääl teevä‿vai. Nii‿et ega siis tuu karjalaits, `lõunass‿vahel väga, nii väga magada‿ss läpeki es tahakine. `Lõunass‿vahel olli siis vabadus `rohkemp prii ega ma `võõra man‿s‿ole ma olli oma emä man karjan, ega siis nii väga lõunass‿vahe tüüd es‿sunnita.
Aga õdaks‿puul pidi jälle kell neli tsikuga `mõtsa minemä. Ja kellä katõssani ja mõnikõrd pidi viil vahel ütessäni mõtsan olema. Kui es saa `pernane kotun. Tsikule, `süüki ette `anda, miss‿oli valmistedu, olli `kussegi aina man, siss‿es tohi `enne kodu ka tulla. E‿`enne pidit niikavva pidit mõtsan olema ku `pernane kodu tuĺli‿ja tsikule söögi `moldi `pandse. S‿tuu karjamaa tuu olli jo paĺlass egas‿sääl ei‿tä midä suurt võtta‿ss ole ja nut‿tsia nuu‿ss saisava ka kesä‿pääl käisivä. Sääl na `tsońgsõva ja. Ja‿ja siis magasiva sääl siis, `tsompe sisen kos‿na olliva sis `tsońgnuva `endäle, noid asemit magamise jaoss‿ja. Jaa nii‿et kõtu olliva tühä ku‿na kodu tulliva, kotust `anti `näile sis `süvvä‿vil ette.
Peräst olli lehmäkarjan, ma käisi säidse `suvve karjan üte tsiakarjan‿ja, ja kuus `suvve käisi lehmäkarjan. E‿`endä emä puul. Lehmäkarjan olek oĺli minu arust viil paremb. Mul olliva väga ää peni. Mul‿ol kaits ääd `penni Tukś ja Krańts. Ja siis nuu oĺliva nii ää‿et kui ma nime `järgi `lehmä õigassi enne‿t, Kirjäss kos sa läät sääl. Sis, ta `tundsõ joba ärä‿t‿Tukś võta Kirjäst Krańts võta Kirjäst sis‿ta `käändse kohe `ümbre. Nii‿et ma `saie lehmäkarja man küländ `lüĺli `lüvvä. Sis‿mul olli joba raamatit ütten‿ja mul olli eegeldämise tüüd ütten ja lugesi raamatit‿ja, vahel eegeldi tei käsitüüd‿ja. Ja kudasi midägine ja, sääl olli jo paremb olek. No sis olli joba suuremp ka veidikese.
Aga kui kiini‿aig `väĺlä tuĺliva parmu tuĺliva no siiss, `joosiva kurjavaemu vahel `võssa küll käest ärä. Nii‿et mõnikõrd `võtsev‿`õkva iku vallalõ. Kui kõik `mõtsa `suurte `mõtsa `sisse `lätsiva laiale ei `julgu ämp `tõisi `ot́smagi minnä ja‿i‿saa kätte‿sis. Ku vahel suure ikuga, tulli aenaliste manu siis `tuĺli `jälle kas, esä vai‿vai `keski, kes `tuĺli siis jälle appi, näid mõtst `väĺlä ajama.
Säidse `suvve käisi karjan‿ja ainult kaits kõrd, oĺli tolle aa‿siin nii veidike magama jäänü et lehmä oĺliva. `Lännüvä nii‿et sis‿sai ka kohe `õkva tõnõkõrd sai `jaole. Üte marja vai seenenaise kes säält `müüdä lätsiv peni nakaśs `aukma nii `virgu kohe üless ja kohe lehmä parass‿jagu `lätsivä. Ja‿s tõnõ kõrd olliva lina veeren ka.. `Säitsmä suve seen kaits kõrd `oĺli mul veidikese `kurja aga niivõrd veidi. Es saa pahandada suguki.