MurdekiikerVõru murreVSetu

Kuningatütar mao naiseks

 No kuiśs üt́s jut(u)kõnõ oĺl. Et vanast oĺli kuńiga tütäŕ. Oĺli kuńiga tütäŕ. Ja sis. Täll oĺlittsuvvattettüʔ. Üt́s oĺli kirbunahast, ja tõõnõ oĺl täinahast tett `jalga. Ja, kõiḱ aet kokko, kes `ütless ärʔ. Mink nahast. Timä `tütrel tsuvvaʔ ommavaʔ jalah. A `kiäḱi ei tiiä üteĺdäʔ, kõiḱ kõiḱ tśirgunahk. Üt́s oĺli kirbunahast tõõnõ oĺl täinahast, ja kuńigasai kõik kokko, kes `ütless ärʔ. Mist timä `tütrel tsuvvaʔ ommavaʔ. Siss and toolõ naasõst. Ja kõiḱ kõiḱ kuuh. No `kiäḱi ei jõvva üteĺdäʔ kõiḱ tśirgunaha üteĺsiväʔ kõiḱ loomanahaʔ mis,  `miäḱi ilma pääl ommaʔ. `Kiäḱi ei jõvvaʔ.

A üt́s madu. Kõivo paku all. Siin kaivo all. Tuu teie kano aśi kah. Tiiäi no üteĺdäʔ. Üt́s om kirbunahast tõõnõ täinahast. Ja pid ́igi toolõ madule `anma ano maduʔ oĺlivvanast inimise `lastu `sääntsess noh `nõiduse. Ja pid ́i madule `andma naasõst. Ja `ańdgi ärʔja `peet́i pulmaʔ ja lät́t śis tuu maduga. Arʔ üle järve `kavvõ `kavvõ, timä tütäŕ kuńiga tütäŕ lät́s `kavvõ üle järve ärʔ.

Ja siss `eĺliva nikkavva, ku täl oĺl kolm tütärd joʔ sääl. Ja tuĺliva sis. Imäpolõ `kośtma ja esäpolõ. Tuĺliva `kośtmaja. Kośteva mitu `päiväja, ja kolm tütärdja, veleʔ sõs ne `ütleväʔ, et, et kõigi tõistõ laste käest tõõsõʔ ei `ütle vanõbaʔ a noorõp kõnõlõss.

Kuiśs teil esä ka om.

A meil esä. Kui istume `süümä, sis timä tulõ kaʔ, stimä käüse ka `ümbre livva ja keelega lakk. Jah, `ümbre livva käüse ja keelega lakk.

A kuisti kodo `saadõ no, vai kuisti sääl eläte.

A esä meid laivaga, tõi. Mi lääme `viirde. Sis laulamõ et, siiĺoo viiĺoo lasõllaiv, `tõukap`purju siiĺoo viiĺoo lasõllaiv, `tõukap`purju siiĺoo viiĺoo. Sis timä tulõ meile laivagaʔ järele.

Noh, velekese saivat`tiidäʔ. Et sääne esä neil ja sis nii`muudu. Ja, sis timät`tahtnuʔ, minnämmińemä ja veleʔ `ütleseet, minguit`täämpäet, meil ei olõ `täämpä `sinno `aigo minnäs`saatma, et hummogu `ĺääde. A veĺlil, uma, vikuŕ. Velellät́siv`viirde ja pet́ivä timmä `viirde. Sinnä laivagaʔ. Ja lauĺiva siiĺoo viiĺoo lasõllaiv, `tõukap`purju siiĺoo viiĺoo lasõllaiv `tõukap`purju siiĺoo viiĺoo.

Laiv tuĺlja, ärḱi taṕiva. Tuu madu. Taṕiva ärʔ ja, tõõsõl pääväl veevässõsarõ. Veevässõsarõ `viirdeja, `ütlese sõsaralõõt, meil olõõi `aigu siin `uutaei et. Ollõ sa eiśs et mi lääme ärʔ.

Sõsaŕ sõs lauĺ miiśt `perrä. Siiĺoo viiĺoo lasõllaiv `tõukap`purju siiĺoo viiĺoo lasõllaiv `tõukap`purju siiĺoo.

Laiv tuĺʔ, a veŕine. Veŕine laiv õnnõ jaʔ. Mis tetäʔ, imä latsilõ, kes om ärkkõnõlnuʔ. Vanõb `ütless ma joht kõnõlaõss. Noorõp ka `ütless ma joht kõnõlaõss. A, kõkõ noorõb `ütless jah, makkõnõĺi.

Vot sis, `lääḱies na `kuagi kodo. Sis. `Istõva kõiḱ sinnämmere `viirde, tammõst. Ja, vislappuust. Ja kõiḱ jäivässinnäppuist. Ja kodo inäp, `lääḱies olõss kohe minnäkka.

Lindistanud Hella Keem, Salme Nigol 1964 Podmotsa külas. – EMH 739.