Vanajuudas kimbutab teekäijat
Tõlge
Meil oli üks lehm müüa. Ja siis nii poolhämarikus tuli viia teda sinna, keskusesse või kirikumõisa või, seal oli, sealt siis pandi [ta] auto peale. Eeviga siis me läksime seda lehma viima. Ja mul ei olnud millegagi seda lehma, ei saanud ühtegi vitsa [kaasa] võetud, see lehm ei tahtnud kuigi hästi minna ja ma läksin sealt, et ma murran ühe männioksa. Ja selle ajaga kaotasin Eevi [silmist] äragi. Ja Eevi läheb ikka edasi, ma hõigun: „Eevi! Eevi!‟ Eevi ei vaatagi minu poole enam tagasi ja ma jäin Eevist maha. Ja Eevi läheb ikka kirikumõisa, ruttab sinna lehmaga, et seal pannakse autole lehm peale ja peab õigeks ajaks seal olema.
No hea küll. Hakkan ma siis siit metsa mööda minema, et ma ka ikka lähen sinna, kirikumõisa või sinnapoole, ikka kiriku poole, noh. No jah, et sinnapoole ikka, seal on meil keskus kah, seal kiriku juures peaaegu, siinpool kirikut natuke.
Ja lähen ma ka ikka, kohe rutates, kangesti rutates sinnapoole. Saan ühte kohta, vaatasin niimoodi [ringi], noh see küll ei ole see kirikumõisa poole minek. No kuhu ma siis lähen noh? Lähen [aga] peale, lähen peale, lähen peale ja. Saan äkki ühe ... Üht lootsikut näed jõe peal! Ja ütlen et, nüüd olen siis ma jõe ääres, see on Käärmanni Pauli lootsik. Ja üks samm oli veel teha, siis oleksin seal olnud Valgemäel sellest kõrgest kaldast all [jões]. Ja siis haarasin puust kinni. Ma ütlesin et, vaat siin nüüd on küll vanapaganad [mängus], kes tahavad [sisse] vedada. Ja siis haarasin sellest puust kinni ja hoidsin, hoidsin [kinni]. Kangesti libe ka oli, niisugune jäine oli ja poolenisti lumine. Ja siis haarasin sellest puust kinni ja ütlesin et, ma küll enam edasi ei lähe, et see on, see on Käärmanni Pauli lootsik siin jõe peal ja nüüd olen ma jõe ääres [väljas]. Kust ma siis nüüd jõe äärde ometi sain? Ja ma tahan ikka sinnapoole minna, eemale ikka, niimoodi siiapoole maantee poole, aga muudkui ikka vägisi [veab mind] siia jõe poole noh. No mis asi see peab olema?
Seisin seal tükk aega ja mõtlesin et, no, no mis siis nüüd peab saama, nüüd lähed ikka jõkke sisse. Ja siis ise mõtlesin ka et, no öeldakse, et vanakuradid olid ju. No vanakuradid ometi, no kes mind tõmbas siia jõe äärde, kui ma tahan muudkui sinnapoole ikka minna, maantee poole, mõtlen, et ma olen nüüd maantee peal. Jah. Ja no siis hakkasin tulema sealt. Ja siis hakkasin tulema ja siis sain viimaks, no siis sain sinna maantee peale [välja]. Siis tuli Eevi juba mulle vastu, seal poole tee peal seal, seal, peaaegu kiriku ko[hal], siinpool kirikut, siit kaunis kaugel. Tema oli tulnud vaatama, [et] kuhu ma olin jäänud, et kuidas ma ära kadusin. Jah. No siis sai Eevi mu kätte, siis hakkasin ma oma kodu poole tulema ja Eevi läks siis lehmaga Valka. Ja nii siis ma [sellest] rohkem ei tea.
Aga igaüks ütleb, kes siin Valgemäe pool ikka käib et, vägisi tahetavat jõkke sisse viia. Öeldakse et, seal olevat vanasti kirik olnud, et kirik olevat sinna vee põhja vajunud. Muud midagi ma ei tea, aga vägisi taheti mind sinna jõe äärde vedada. Ja kui ma mõtlen, ma mõtlen ükslugu, et ma pean ometi saama maantee peale. Ja näed. Ja kui seda lootsikut seal jõe peal ei oleks olnud. See oli ühe poisi lootsik. Ja kui ma seda ei oleks näinud, siis ma oleksin ikka edasi läinud, jõe poole. Ja see torkas mul nagu silma. See lootsik seal paistis enne, enne seda jalaga [jõkke] astumist. Ja siis võtsin ma sellest puust kinni. Siis jäi mul jõkke minemata. Vaat, nii oli asi. Muud ma ei tea Valgemäe kohta midagi rääkida.
Ma olen vanapaganat ka unes näinud. Nad ükskord minuga hirmsasti tõrelesid, ma ei tea, mis pahandus meil oli. Ja läksin sinna aganikku ja heitsin sinna üksinda nurka magama. Ja vaatan, kui üks tuleb, sinna ukse peale, ja need hobusekabjad all! Must, niisugused sarved peas, hobusekabjad all ja. Ja siis näugus, näugus, koledal kombel näugus. „Nääu!‟, ikka „nääu!‟ iga natukese aja tagant. Ja vahib seal, aga minu juurde ei tulnud. Ei tulnud. Ma unes nägin noh, siis ei teadnud nagu nii karta ka päriselt. Kui [aga] üles ärkasin, siis hakkas küll nagu hirmsam.