Luupainaja
Tõlge
Minu isal oli hobune ja, ja igal hommikul, kui [ta] rehe alla läks, oli hobune [higist] märg. Hobune oli märg, et mis see on et, et hobune on märg. Noh, aga mul vanaema oli jälle kange tark ja ütles, et va Sõeru vanamees, üks va suur vanamees, kutsuti suur Jaak teist. Ja see oli niisugune paha ja, jah ja ikka sandi sõnaga olnud ja, et küllap va Jaak käib [looma] tallamas. Isa küll ei uskunud, aga ...
Isa läks ühel ööl, ütles, [et] mis [see] siis on, et hobune on märg ja. Pani tule laterna varju ja, ja ise läks siis pani uksed ki[nni], aknaaugud kinni, et rehe alt välja ei saa. Ja siis võttis selle sõnnikuhargi kätte ja. Ja mõtle, üks suur kirju kass tuleb ja läheb hobuse selga. Isa ütles, et esiti käis värin üle keha, aga siis võtsin krauhti selle jope sealt laterna pealt ära ja, ja vaata kass! Kass kartnud, hakanud kribadi-kribadi siis, aga see hark oli mul käepärast ja nõnda ma lõin kohe selle hargi kassile sisse. Jah, ja pidasin natuke aega [aru] ja mõtlesin, [et] mis ma tast siin pean ja panin [kassi] rehealuse, uks oli rehealuse müüri sees, sinna taha. Panin [kassi] sinna lume peale ja [paistis,] et oli täiesti surnud kohe.
Ja hommikul ... Hommikul tõuseb vanaema üles, ütleb, et kas sa nägid kedagi? Isa ütleb, et nägin küll et, et viskasin rehealuse taha. Vanaema ütleb, et oh, kes see muu oli kui va Jaak. Et ma lähen sinna [perre] vaatan, küsin ta käest, kas ta ristluud on haiged ka, et sai hargiga sisse. Isa ütles, et ära aja lolli juttu, et ega siis ta ise [seal] olnud. Et kui oli, siis see oli tema kurjus.
Vanaema läks sinna [perre], ei tea, mis ta sealt siis otsis või ütles ja [pärast] ütles, et jah, vanamees oigab asemel nii kangesti et, et selgroog valutab, et. Aga ma ei julgenud [talle] öelda, et me isa lõi sind hargiga.