Kiltri kaebus
Tõlge
Sellest on ikka hulk aastaid tagasi, kas ma olin [siis] kuue või seitsme aastane tüdrukukene, [aga] mäletan veel. Ühekorra tuleb vana Lell meelde. Teda kutsuti Lell, kogu külale oli [ta] Lell, aga ise ei olnud ta kellelegi lell (’isa vend’).
[Lugu] oli nii. Vanasti olnud [ta] mõisa kilter. Tuleb suure oigamisega: „Aijeh, kulla Kaarli naisuke. Küll minu pihasooned valutavad ja selg. Ole nii hea inimene, tule hõõru ja triigi minu selga. Olen ilmas palju vaeva näinud ja enda [tööga] ära tapnud ja pihad ära põrutanud. Eks sa mõtle, kas see kiltriamet oli vanasti mõni kerge amet. Kolmkümmend pikka aastat viibuta seda rasket kiltrikeppi ja peksa neid vanu teotüdrukuraisku, kõhnad nõnda kui raisad teised. Sinna ma kõik oma pihad ära põrutasin. Aijeh. Kas sa saaksid tulla, üleaedne, mind natukene hõõruda?“
Aga minu ema ütleb, et ei, kulla üleaedne, mina küll ei saa, minul on kõik sõrmeotsad katki. Eks me võtnud neid kiisku võrgust välja, need kiskusid kõik minu sõrmeotsad katki. Mind ei saa ühegi asja ligi lasta, [ei] teise ihu ligi ega riide ligi, nõnda valutavad ja katki kõik, verised teised.
Vanamees ohkab südamepõhjast: „Aijeh, kulla üleaedne, või ei ole sinust midagi asja. Vaja minna vaatama, kes oleks nii hea inimene, kes natuke hõõruks, et saaksin natuke hingata. Olen eluaeg teisele head teinud, teist teeninud ja orjanud ja vaeva näinud. Vaat nõnda [see] on, [et] aita teist, nüüd ise põe. Ei ole ühtegi, kes oleks [ja] sinu heateo eest aitäh ütleks.“ Läheb minema: „Jumalaga, üleaedne, lähen vaatama, kust saan, kes hõõrub.“
Vanamees läheb välja, minu ema ütleb: „Noh, mine aga mine. Küll neid hõõrujaid sul on, vana koer. [Ise] peksab teiste inimeste selga, [nii et] pihad paistes ja siis tuleb veel rääkima, et teda [vaja] veel hakata triikima. Ei mina niisuguse koera ja mõrtsuka külge oma käsi küll ei pane. Las ta läheb nende juurde, kelle selga tema ära paistesse peksis, neid on veel elus küllalt. Siin on veel vana Piibu Antsu naine, see on juba üheksakümne aastane. Siis on Võsu Jüri naine, siin on siis Orja Joosepi naine ja, siin on Tubli Juhani naine ja, vana Volta naine ja, Kure Jakobi naine ja. Neid on ta kõiki klõpsinud ja tembeldanud ja peksnud, las läheb sinna. Küll nemad talle ka sellesama kepiga hõõruvad, keda tema on eluaeg hõõrunud.“
Juku vihtlemine
Tõlge
Ikka tulevad need lapsepõlveasjad kõik [jälle] meelde. Mäletan, [et] ükskord laupäeva õhtul, meil oli saun köetud ja sõtse (’isa õde’) tuleb oma Jukuga ka sauna. Minu ema ütleb: „No mis sa sest koerast nüüd koos naistega sauna tood? Kas vana Kusta ei oleks [teda] vihelnud?“ – „Ei, tema ei taha vana Kustaga minna, [sest] vana Kusta peseb teda kõvasti.“ Ema ütleb: „No vot, suur poiss, kas teda vaja [veel] pesta? Juba kümneaastane poiss, sina vead seda koera naistega sauna.“ Sõtse ütleb, et ei noh, ikka toon ja lähme ikka, ei ole midagi, mina ise pesen [ta] puhtaks.
Nooh, hakkame sauna minema. Juku ei taha üle ukse mitte sauna sissegi tulla: „Ema, kurat, sina teed minu märjaks.“ Ema ütleb: „Ei ole viga, kulla Jukukene, ema paneb sooja vett peale. Tule ikka vihtleme ära noh, nah, pese esiti silmad ära siis.“ Nooh, Juku paneb kamaluga vett vastu silmi, ema jälle kõrvalt tõmbab seepi näo peale. „Ema, kurat, seep läks silma!“ – „Juku, ära hüüa kurja, ära hüüa kurja, vihusaunas ei tohi kurja hüüda. Kuri tuleb öösel, viib Juku ära.“
Hakatakse siis [poissi] lavale vedama, viiakse saunalavale, [et] noh, vihtleme nüüd Jukut. Juku ütleb: „Ema, kurat, ära vii lavale, [seal on] kuum leil.“ – „Oota-oota, ema loeb sõnu, siis ei ole leil kuum. Oota, loeme nüüd Jukule, ole nüüd vagusi, ema vihtleb, no vot sedaviisi.“ – „Jaa, aga kasta vihta külma vette, siis vihtle.“ – „Oota-oota, ema kastab, ema kastab vihta külma vette, noh. Oot-ot, ole nüüd vagusi, ema loeb sõnu:
Saki-saki saunakene, saki sauna leilikene,
õitsileili, õnneleili, kasvuleili, karjaleili.
Kurjad lapsed lava alla, meie lapsed lava peale.
Küla ahjus külmad kivid, meie ahjus mesileivad.
Aitäh vihale, aitäh veele, aitäh saunale, aitäh leilile.
Vot, Juku [on] kuku nagu saksa poiss. Natuke vihtleme veel.“ – „Ema, kurat, ära löö, kuum leil.“ – „Oota-oota, ema kastab vihta külma vette, oot-ot-ot, vot vihtleme veel ja siis lähme ära.
Küla ahjus külmad kivid, meie ahjus mesileivad.
Aitäh vihale, aitäh veele, aitäh saunale, aitäh leilile.
Pruudileili, õnneleili, armuleili, igat leili.
Juku lilles (’puhas’) nagu saksa poiss, vot, nüüd lähme ära, vot. Nüüd lähme ära koju, tule ära nüüd, tule lavalt maha, ema tõstab [su] lavalt maha.“
Minu ema ütleb: „Või seda koera nüüd tõstetakse, vana elukat, lase tuleb ise.“ No toodi siis [Juku] lavalt sülega alla, loputati ära ja saadeti siis saunast välja. Läheb minema, tönn-tönn: „Kaeban isale ära, et sa, kurat, vihtlesid mind kuuma leiliga.“