Pikne süütab küla
Tõlge
Niisugune palav ilm oli ja ema ütleb et, et ta läheb heinamaale, et olge nüüd lapsed toas ja. Ja kui hakkab müristama ja, pange siis uksed kinni, ärge minge õue ja. Ja [ta] ise pidi hakkama heinamaale minema ja meie, palav ilm oli ja kaevu juures noh, lastel niisugune lollus ka, et viskame nüüd kleidid seljast ära ja siis hakkame ujuma. Panime vanni sisse vett, siis see suurem õde vinnas vett vanni ja päikene tegi selle soojaks ja meie kiskusime siis kleidid seljast ära ja siis särgiväel olime. Visati siis igaühele, loopisime vett siis selga, jah ja. Särgid said siis märjaks ja võtsime särgid seljast ära, panime siis sinna aia peale kuivama, sinna maja seina ligidale kohe, kaevu juurde ja panime siis üksnes kleidid selga ja, et [siis] särgid kuivavad seal ja.
Natuke aega oli seda vahet ja hakkas müristama ja välku lööma ja lõigi kohe majad põlema. Ja meie särgid jäidki kõik aia peale kuivama, [meil] üksnes sitsikleidid seljas, millega jäime siis sest tulest, saime kõrvale. Jah ja, kui ema ei oleks olnud, [kui] ema oleks heinamaale läinud, võib-olla meie oleksime põlenud kõik tuppa [sisse]. Me oleksime olnud toas varjul ja me ei oleks teadnudki [midagi]. Rahvas oli kõik heinamaal, nõnda et ei olnud kellelgi kedagi kodus, kui [ainult] mõned vanad inimesed ja mõnes kohas üksnes lapsed. Aga meil oli jälle, juhtus ema kodus olema, karjapoiss oli ka seal ja. Ema läks esiti sinna majja, kus nüüd see põleng algas, jah. Kange tuulehoog tuli ja viis ta peast räti ära. Ta hakkas maast seda rätti võtma, kui ... Ja see kärakas käis ja [ta] vaatab kodu poole ja, juba meie majad ...
Haldjas
Tõlge
Räägiti alati ikka, ikka [et on] niisuguseid nõidusi ja haldjaid ja. Jah ja siis, meie olime lapsed, siis kuulasime ikka, kui vanad inimesed jälle jutustasid ja rääkisid. Et kui on haldjas, [kui] haldjas näitab, majas [näitab] end, et see toob kahju majasse, või õnnetust. Ja kolm päeva enne seda, kui see, [kui] meie majad põlema läksid, no mina olin siis seitse ja pool aastat vana. Jah ja, olime väikses toas seal, koda oli ees ja siis seal oli korsten nagu nüüd siingi on ja uksest tulime, korstnavahe oli seal lahti veel ja. Mina tulen ees sealt uksest ja haldjas seisis siis seal seina ääres vastu korstnat, korstna ja seina ääres seal. See oli selline kui üks kümneaastane poisikene, nõnda suur. Ja tema oli niisugune, vesihall, niisugune ilus hõbehall. Ja siis ümmargune nägu oli [tal] ja mustad silmad olid ja niisugune pisike nina oli ja, ja käed olid kõik hallid ja seisis sedamoodi seal ja. Mina tulin eesuksest ja hakkasin, justkui ehmatasin, hakkan kisa[ma], ütlen et haldjas, lapsed ja, [siis] sedamoodi ta vajus, tõstis käed üles, vajus sinna korstnavahesse.
Ja minul, mul on nõnda meeles, ühtepuhku olen vahel nüüdki öösel üleval, mõtlen, et ometigi, et kuidas ta ometigi näitas [end] ja. [Kord] olime jälle üksi kodus, ema oli heinamaal. Tulen koju, [aga] enam me ei tohtinud tuppa minna ega, ega sinna kambrisse ega kotta. Olime söömata kohe, kuni õhtuni ainult õues, mitmekesi ja kartsime siis seda haldjat, et haldjas oli. Ja nõnda kaua, kui ema tuli koju, [seni] siis nutsime õues, ootasime. Meie oleme nüüd söömata kohe, [aga] me ei tohi tuppa minna, [sest] et haldjat nägime.