Kosjas käia, käidi, tuldi. Kolm meest oli, isamees oli. Siis tuli [isamees] tuppa, noh, hakkas küsima: „Kas siin on mõnda noort mullikat müüa?“ Ja kui öeldi, et noh on küll, aga kuidas siis kaubale saab? Ja siis, kui kaubale saadi, kui lubati, et-et noh, tuleb küll ja. Siis enne ei toodudki viinapudeleid või veinipudeleid välja, enne kui jälle seesamune kaup koos oli. Ja siis joodi viinad ära. Ja jälle ... Ja siis sai kaup ja siis tehti söögid valmis, siis söödi ka veel ja.
Ja siis oli nii, nädala pärast oli, siis nii käeanded või naa, õpetaja juurde minek, kihlamine või kuidas tuleb öelda, sõrmuse vahetamine. Jah ja, ja siis tehti veimi. Ja siis hakkas veimede tegemine, kolm-neli õhtut [tehti], pühapäevaõhtut. Ja kus siis pidi üks kolm-nelikümmned paari neid veimekimpe olema. Vaat enne olid ju asjad, aga nüüd on kadunud see juba üks, üks-üks, üks kolmkümmend aastat on kadunud, seda [kommet] enam ei ole. Ja siis jagati [veimesid].
Pulmad olid, kutsuti pulmalised ja siis mindi laulatama ja. Pandi, siis kui noorikumajasse tuldi, peiupoiss tõmbas põlle ja, võttis põlle ja pani su ette, tõmbas sulle põllega vastu pead sedasi, [vastu] kõrva: „Unusta uni, tuleta tanu!“ Ja siis sai jälle, seesamune jälle, tanu pähe pandud ja koju tuldud ja siis laua otsa ja, siis loeti ja siis hakati sööma ja. No siis hakkas pulm peale, siis tõmmati nii et. Siis katsuti, vaadati kas pruudi[l] või noorikul ka head jalad all on. Viidi tantsima ja.
Kaks-kolm päeva korjati pruudiande, käidi laulu ... No kes siis naa, ei jõudnud siis seda kraami na palju või kindaid teha, kus neid oli siis. Aga anti, käidi inimeste juures igas peres ja, viinapudel oli ka taskus ja. Ja pruut käis ja, sugulas[t]e, tuttavate juures ja võõraste juures, kust sai – kindaid ja sokke ja vöösid ja. Siis sai suure hulga ja villu ka. Ja siis kraasiti neid ja kutsuti jälle, palju-palju [abilisi] kokku ja siis kooti kindaid kolm-neli õhtut, nii et sai ikka palju-palju valmis.
Ja siis olid kirstumehed, tulid sinna, kus no peigmees oli, noh, pulmamajja. Peiu, see ... Kirstumehed olid ka ja siis kui kirstu lahtitegemine oli, siis hakkasid [laulma], nagu et [üks] võõras laev on sisse tulnud. Vedasid prahti alla mis kole asi et. Et see peab juba raha maksma, seda muidu ei või pidada, peab raha maksma. Ja siis tehti [kirst] lahti ja siis hakati veimekimpe jagama. Kolm-nelikümmend ja viiskümmend kimpu võeti [välja]. Ja noortel meestel oli kõik niimoodi, [et] kindad pandi ja paeltega, tutipaeldega [pandi kindad] kaela ja.
Kui jälle tulid juba, siis oli veli (’pruudipoolne peiupoiss’) oli, kes jälle nagu, noh, tuli nagu enne selle peigmehe majja. Ja haamer oli [tal] kaelkotiga kaelas ja. Ja haamer oli, naelad olid kõik kaelkoti sees siis, käis peigmehe majas varnu tagumas. Sinna jah varnu [tagus], aga mitte üht sõna ei rääkinud. Kui jälle, [kõik] taotud oli, siis virutas haamri ahjuvahesse ja, ja läks oma teed aga. Ja siis tuli [veli] uuesti tagasi, siis olid, tal oli [siis] hobune ja siis pandi kindad jälle sinna looga külge. Siis tuli tagasi, siis sai see peigmehe isa sai siis need kindad endale jälle. Vaat mis moodi oli endine pulmaaeg.