Rahvariietest
Tõlge
Suured kirjud seelikud olid sedasi põiki triipu, kodukootud ja, ja siis abukäised (’villane jakk’) olid jälle seesugused lühikesed jälle, lammaskarva olid kõik. Ja siis nendel olid siin ees malid, seesugused tinast tehtud [kaunistused]. Peas olid jälle seesugused mustad, lambanahast ära värvitud üllid, seesugused ümarikud [mütsid]. Ja siis suur sarv oli siin keskpaigas põigiti. Mu emal oli neid kaks tükki. Ja kaks tanu oli ka, viis [Kuressaare] linna Falbachi poodi, viis tanud, sai kakskümmend küünart riiet selle eest lastele särkideks teha, nende tanude eest. Need olid alt kitsad jälle.
Seal Metsa peres, seal oli see meister, kes neid [tanusid] tegi. Ja siis ülalt läksid suureks laiaks, suured laiad [olid]. Need ei seisa, need on linase riide peal ja nii kui seesugune riie või. Siis olid õmmeldud jälle seesugused, värvitud lõngadest ja siis jälle papp pandi alla. Papp tõmmati jälle siis, pandi alla ja see riie tõmmati sinna peale. Siis olid suured kõvad [tanud], suured hargid olid sedasi, et käisid kirikus nendega, mehenaised, aga mitte tüdrukud. Tüdrukutel olid need mustad üllid, mis olid värvitud lambanahast ja, siis suured punased lapid käisid siit sedasi läbi, siit suurte sarvede alt käisid läbi, punane kalev oli.
Aga see kirju seelik?
See oli valge ja musta ja punasega ja kõigega. Ja siit ülalt, siit poolest saadik, see oli siis pelgalt pruun ehk must ehk sedaviisi. Aga alt olid siis kõik kirjad, valged ja sinised ja mustad ja kõik omavärvitud lõngadest. Valge oli ikka lammaskarva valge, aga mustad ja sinised ja rohelised ja, need olid värvitud. All ääres oli igavene suur kõva [äärepael], kootud suurte kõladega, ma nägin need kõlad ka veel [ära]. Augud olid sees, neli auku ja sealt olid lõngad läbi. Ja siis neid kooti käte vahel, sedasi nagu üht vööd või seesugust paela oleks kudunud. Ja need pandi siia alla [äärde]. Kas tead, need olid kõik nii laiali, nii laiad olid, et need mitte ihu vastu ei ulatuks. Need olid kõik sedasi ümberringi, kirju seeliku äärepaelad.
Punane vöö oli [veel], punane, jällegi mõõgaga kootud, seesugune villane vöö. See pandi siis ja valged käised (’pluus’) pandi selga. Ja niplispits oli, [pandi] siia peale, mis oli jälle omaette, seesuguste pulkadega tehtud. Siis see pandi siia äärde ja, see oli siin peal ja, siis see valge pluus oli siis seeliku, kirju seeliku sees ja siis see punane vöö pandi siit ümbert läbi.
Kirju kraega särk kutsuti jälle. Siis see oli, kõik koelõngad kisti seest ära ja paljad lõimed jäid järele ja need tehti siis kõik sedamoodi auklikuks. Ja siis see erkpunane sall, seda ma ikka nägin oma isal veel. Erkpunane sall, poesall oli, see pandi kaela ja siis see krae pöörati sealt ümber selle punase salli. Tõesti olid nii ilusad need riided. Vaata kui kirikusse mindi või riidesse pandi, [nii ilusad] et lausa suu jooksis sülge.
Lapsed aeti vara maast üles. Kui hakati kirikusse minema, siis neid hõbe, vanu hõbesõlgi [hakati] puhastama kriidipulbriga, siis lapsed pidid need kõik haljaks hõõruma. Siis need [sõled] pandi kõik siia rinna ette. Ja kahed kolme rahaga helmed ja ühed ko[lme]. Kes vaesem oli, sellel olid ühed kolme rahaga helmed kaelas, kolm raha oli sees. Olid nad siis mis nägu tahes, kas kolm tükki kõik [keisri] palgega, rublad, või olid … Mu emal oli üks ristiga rubla ja kaks olid [keisri] palgega rubla.
[Kui] ma olin laps, siis ema käis kogu aeg merel. Siis [ta] alati kudus paadis, kui võrgud olid meres, siis ta kudus paadis neid kirjusid, need kutsuti kirjud kapedid (’sokid’). Siis [ta ütles, et] ma kudusin täna öösel jälle poole kirjut kapetit paadis valmis, kui võrgud olid meres. Nii [on meeles] sellepärast, ega mina ei ole neid kanda saanud. Aga ma nägin küll, kui ema neid võõrastele tegi.
Kas suvel olid ka need villased?
Jah, oh jee. Suvel olid need villased sukad. Suvel olid veel, [olid] punased sukasääred, sedaviisi põlvest saadik ja [tõmmati] siia jala pahkluu peale. Ja siis olid valged, kapetitel olid seesugused koljud (’säärised’), nii kui praegugi poes müüakse. Siis seesugused koljud olid, tõmmati jälle siia sukasäärte peale, poolest säärest saadik ja inimesed käisid ja. Praegu [aga], võtavad ihualasti, [kaebavad] oi palav, palav. Palav, kurdavad palavat. Aga kuidas inimesed siis [vanasti] võisid käia! Oma kümme, üheksa kilomeetrit maad, verstasid käisid ära, tulid kirikusse. Kas siis ei olnud palavat? Nüüd aga kardavad nii kangesti palavat.