Karjapõlv
Tõlge
Hommikune ülestõusmine, no see ikka oli küll üks kius ja rist. Aga no kus sa pääsesid, muudkui pidid aga tõusma. Mõnikord olid [uuesti] magama jäänud küll, kui hüüti. [Siis] tuldi jälle uuesti, et: “No kas ei saa juba üles, mis!” Kui ruttu söönuks ei saanud [, põrutati]: “No mis sa mäletsed seal, et sa juba rutem metsa ei saa!‟ See oli siis, kui loomakarjas olid. Seakarjas, see ... sinna võis natuke hiljem minna, sinna nii väga vara ei sunnitud.
No aga seda kojutulekut, seda ootasid küll nii nagu heinaaegu oodatakse päikest pilve tagant. Mitu korda oli vari juba ära mõõdetud, ikka oli [veel] pikk. Mitu korda olid sead üle loetud – käes olid kõik. See siga oli [koos] sellega, too siga oli tollega. Vana emis orikaga, väike kult oli põrsaga, nudisaba kirjuga, vana Rutas Otasega, käes olid kõik. No, kui sigadega koju said, siis see jalgade lahtivõtmine! Kui siis olid need ... pastlapaelad olid siis vahel keerdu läinud ja, ja sassi läinud ja. Ja siis tuli neid teinekord niimoodi et, et tuli nuga välja võtta ja pael katki lõigata, et rutem jalast ära saaks ja. Ja siis jälle kuhugi mujale jooksma, kuhu siis endal oli lusti minna. Kas siis kuhugi [mäe]kalda alla marju otsima või metsa äärde või. Või tööliste juurde heinateole vaatama, mis need seal teevad või. Nii et ega siis see karjalaps lõunavaheajal väga, nii väga magada ei läbenudki, ei tahtnudki. Lõunaajal oli siis vabam voli. Ega ma siis võõra juures olnud, ma olin oma ema karjas. Ega [seal] siis lõunavaheajal tööle nii väga ei sunnitud.
Aga õhtupoolikul pidi jälle kell neli sigadega kesapõllule minema. Ja kella kaheksani ja mõnikord pidi veel isegi [kuni] üheksani põllul olema. Kui perenaine ei saanud kodus sigadele valmis sööki ette anda, [kas ta] oli kusagil heinateol [või], siis ei tohtinud enne koju ka tulla. Pidid aga, niikaua pidid kesapõllul olema, kui perenaine koju tuli ja sigadele söögi moldi pani. Sest see karjamaa, see oli ju paljas, egas seal ei tea mida suurt võtta olnud. Ja need sead, [ega] need ei seisnud [paigal] ka, käisid mööda kesa. Seal nad tuhnisid ja, ja-ja siis magasid seal siis lohkude sees, kus nad siis olid tuhninud endale neid asemeid magamise jaoks ja. Jaa, nii et kõhud olid tühjad, kui nad koju tulid. Kodus anti neile siis veel süüa ette.
Pärast olin lehmakarjas. Ma käisin seitse suve karjas, ühe seakarjas ja, ja kuus suve käisin lehmakarjas, oma ema juures. Lehmakarjas olemine oli minu meelest veel parem[gi]. Mul olid väga head koerad. Mul olid kaks head koera, Tuks ja Krants. Ja siis, nad olid nii head, et kui ma lehma nimepidi hüüdsin, ikka et: “Kirjäs, kus sa lähed seal!‟, siis ta tundis [lehma] juba ära. “Tuks, võta Kirjäst! Krants, võta Kirjäst!‟ Siis ta ajas [selle] lehma kohe tagasi. Nii et ma sain lehmakarjas küllalt lulli lüüa. Siis mul oli juba raamatuid kaasas ja mul oli heegeldamistööd kaasas ja. Lugesin raamatuid ja, vahel heegeldasin, tegin käsitööd ja, ja kudusin midagi ja. Seal oli juba parem [see] olemine. No siis ma olin juba natuke suurem ka.
Aga kui kiiniajal välja tulid, parmud tulid, no siis jooksid kurjadvaimud vahel võssa käest ära küll. Nii et mõnikord võtsid otse nutu lahti kui kõik metsa, suurde metsa laiali läksid. Ei julgenud enam teisi otsimagi minna ja ei saanud[ki] siis kätte. Kui vahel suure nutuga tulin heinaliste juurde, siis tuli jälle kas isa või, või keegi, kes tuli siis jälle appi neid metsast välja ajama.
Seitse suve käisin karjas ja ainult kaks korda selle aja sees [juhtus, et] olin natukeseks magama jäänud, et lehmad olid [edasi, mujale] läinud. Aga siis sain ka kohe, päris õigel ajal sain jaole. Ühed marja- või seenenaised, kes sealt mööda läksid. Koer hakkas haukuma ja ma ärkasin kohe üles – ja lehmad just parasjagu läksid. Ja teinekord olid [nad] lina[põllu] servas. Seitsme suve sees oli mul kaks väikest pahandust. Aga niivõrd vähe, et ma ei saanud sugugi riielda.