Kuningatütar mao naiseks
Tõlge
No kuidas üks muinasjutt [siis] oli, et vanasti oli kuningatütar. Oli kuningatütar ja siis, talle olid pastlad tehtud. Üks oli kirbunahast ja teine oli täinahast tehtud jalga. Ja kõik [kosilased] kutsutud kokku. Kes arvab ära, mis nahast on tema (= kuninga) tütrel pastlad jalas. Aga keegi ei osanud ütelda. Kõik-kõik [arvasid, et] linnunahk. Üks oli [aga] kirbunahast, teine oli täinahast. Ja kuningas kutsus kõik kokku, kes [kosilastest] arvab ära, mis nahast tema tütre pastlad on, siis annab [tütre] sellele naiseks. Ja kõik-kõik [on] koos, aga mitte keegi ei suuda ära arvata. Kõik linnunahad ütlesid [nad ära], kõik loomanahad, [kõik] mis üldse ilmas on. Mitte keegi ei suutnud [ära arvata].
Aga üks madu kasepaku all, siin kaevu all, see teadis: „Ka nüüd asi kah, [et] ei oska ära arvata – üks on kirbunahast, teine täinahast.‟ Ja pidigi [kuningas tütre] sellele maole andma. Aga no maod olid vanasti inimese lastud[ki] selliseks, noh nõiduse ... Ja pidi [tütre] maole andma naiseks. Ja andiski ära ja peeti pulmad ja läks siis selle maoga ära üle järve kaugele-kaugele. Tema tütar, kuninga tütar läks kaugele üle järve ära.
Ja siis elasid nad niikaua, kui tal oli kolm tütart juba seal. Ja tulid siis emale külla ja isale. Tulid külla ja, olid [neil] külas mitu päeva ja, kolm tütart [kaasas] ja. Vennad siis ütlevad, et, kõigi nende laste käest [küsivad]. Teised ei ütle [midagi], vanemad [tütred], aga noorem räägib.
„Mismoodi teie isa ka on?‟
„Ah meie isa? Kui istume [lauda] sööma, siis tema tuleb ka. Siis ta käib ümber liua ja keelega lakub. Jah, käib ümber liua ja keelega lakub.‟
„Aga kuidas te koju saate, no või kuidas te seal elate?‟
„Aga isa meid laevaga tõi. Me läheme [mere]kaldale, siis laulame, et: „Siiloo-viiloo, lase laev, tõuka purje, siiloo-viiloo, lase laev, tõuka purje, siiloo-viiloo.‟ Siis ta tuleb meile laevaga järele.‟
Noh, vennaksed said teada, et selline isa neil ja siis niimoodi. Ja siis tema (= õde) tahtnud [koju] minema hakata, aga vennad ütlevad, et ärgu täna mingu, et: „Meil ei ole täna aega sind saatma tulla, et hommikul lähete.‟ Aga vendadel oli oma tagamõte. Vennad läksid [mere]kaldale ja meelitasid pettusega tema (= mao) sinna kaldale, koos laevaga, [kui nad] laulsid: „Siiloo-viiloo, lase laev, tõuka purje, siiloo-viiloo, lase laev, tõuka purje, siiloo-viiloo.‟
Laev tuli ja [vennad] tapsid [mao] ära. Tapsid ära ja järgmisel päeval saadavad õe, saadavad õe [mere]kaldale ja ütlevad õele, et: „Meil ei ole aega siin oodata et, jää sa ise [siia], et meie läheme ära.‟
Õde siis laulis meest [laevaga] järele: „Siiloo-viiloo, lase laev, tõuka purje, siiloo-viiloo, lase laev, tõuka purje, siiloo.‟
Laev tuli, aga verine. Verine laev kohe ja. Mida [nüüd] teha? Ema [küsib] lastelt: „Kes on ära rääkinud?‟ Vanem ütleb: „Mina küll ei rääkinud.‟ Noorem ka ütleb: „Mina küll ei rääkinud.‟ Aga kõige noorem ütleb: „Jah, mina rääkisin.‟
Vaat siis. Ei läinudki nad enam eales koju. Siis istusid kõik sinna merekaldale, kellest sai tamm ja kellest kirsipuu. Ja kõik jäid sinna puudeks ega läinudki enam koju. Ei olnudki [neil enam], kuhu minna kah.