Roosihaigus
Tõlge
Meil oli ema väga korralik inimene. Ta jättis siis, ajas selle, vanema minia laskis põllule ja, minu jättis ikka endale appi. Kus siis sellise karja juures sai – loomad ja pere – üks inimene midagi [ära] teha. Ja jättis mu koju, jättis mu koju leiba sõtkuma. Ma ei olnud veel [enne] leiba sõtkunudki. Aga see nii pikk, pikem veel kui see pliit siin, see oli see leivaküna. Ja ma sõtkusin, ja mul [oli see] esimene leib sõtkuda elus. Oi, kus mul oli mure, küll mul oli raske, mul kohe pea tilkus [higist] selle juures. Vaatasin küll, et mida ema [seal] jälle muigab, aga ta laskis [mul] ikka [edasi] sõtkuda ja, ja tuli jälle katsus et, [ütles] ei, veel [vaja] ikka sõtkuda. Sõtkusin [siis] selle leiva ära ja. Jah. Ja ta lõpetas selle leiva[teo] ise ära, silus seal ja pani jahu peale ja [ütles] et: „Oh Juuli, isegi su mees pole nii kortsuline, kui sa selle leiva oled jätnud.‟ Mul läks see kangesti südamesse, et kuidas ma siis nii halvasti tegin. Et jäi siis paha [tunne]. Ta ütles küll nalja pärast selle sõna, [aga] oli küll paha [tunne].
Üks täkk oli jälle metsas või tallis, jäetigi [selleks], et ma võtan panen lõuna ajal selle täku ette ja vilja kokkuvedajatele siis viin söögi [järele]. Ja panin lännikutäie piima ja pätsi leiba [peale] muu söögi siis, mis neil oli siis mis, liha ja see oli [neil] ära viidud juba [endil]. Olid nad kõik põllul seal [juba], selle rukkipõllu peal olid. Ja hakkasin siis seda, täkku välja tooma. Koer oli kuudiga just talliukse ees ketis, tal olid pojad, sel koeral. No ja hakkasin minema ja, ja see koer hüppas mulle selga. Selle peale ma ehmusin väga, selle koera peale. Siis ma ehmusin hirmsasti kohe.
Noh ja tõin selle hobu siis ikka välja tallist, välja kohe ja ema küttis koeral naha kuumaks, see läks kuuti, põgenes oma poegade juurde. Ja siis panin täku ette ja, aga mära ja need teised, need varem viidud, eks need olnud seal metsas juba. Ja siis panin, selle leivapätsi panin siis vankrisse. Ja võtsin, no kui ma ohjadega ei saanud võtta, siis võtsin ohelikuga, niimoodi tal suu kõrvalt kinni ja läksin et, vean et, see siin on söök ikkagi et, ei [või] vastu puutuda ega põrutada et, [siis] ei hakka ta [liiga] kiiresti minema. Kui ohjad on peal, siis hakkab [täkk] kiiresti minema, et [nüüd] siis lähen tasapisi.
Ja ta tuleb korraga ... Aga üks mära jälle oli [seal]. Mära oli ja sellel oli niisugune komme et, kui ta metsas äkki midagi kuulis, siis ta tõmbas selle puu [maa seest] välja ja, ja pani [jooksu]. Ja see täkk röökis jälle ja tõusis kahe jala peale [püsti] ja hirnus seda teist, ikka teisi hobuseid. Aga ühe kuivanud kuuse, väikse männi külge oli see mära, oligi kinni pandud. Suur mära aga oli, niikui ahi, see [oli] sinna kinni seotud, ketis seal puu küljes. Siis ta tõmbas selle kännuga, kännuga tükkis selle puu, männi välja ja [tormas] sellele [täkule] vastu.
Oh sa taevas, kui see täkk viskas [end] kahe jala peale püsti! Aga ma olin nii ehmunud, et ei saanud kättki piimalänniku küljest lahti. Kas see piimalännik midagi [siis] maksis, selle ilma ... selle neljateistkümne lehma juures, [kes] piima andsid, [kas] see siis oli ka midagi, [eks] visanud maha. See oli [mul aga] ikka käes ja hoidsin hobust tagasi. See, see mära tuleb vastu ja kuusk järel ja siinsamas värava juures kohe, siin õue all, [vaat] see tiik siin, selle tiigi ääres. Aga seal tagapool vajub väga, seal värava taga juba, on pehme [koht]. See mära keeras sealt läbi [minema], sellest pehmest [kohast] ja vajus sinna sisse. Aga täku siis sain ma ikka pidama ja, ja leivapätsi ja, lännikuga piim ka oli käe otsas, aga ise värisesin [nii et] küll ja.
Nagu [ma] siis jõudsin sinna, noh siis söödi ja heitsid kõik puhkama. Ja heitsin minagi [siis] pikali sinna, pea panin väikse õlekoo peale ja. Öösel oli rukkirehi, peksti rukkireht, [kui] tundsin kõva peavalu. Lasksin [seal] niimoodi [vihke]. Tean, et mul on kuukorrad. Aga üks [koht] tegi rinnas väga haiget, väga valus oli. Et mis [siis] siin nüüd peaks olema? Koban [käega], juba rinnas kasvab, juba kasvab roos. Ajas mul kohe sellise [suure] roosi üles. Aga ei saanud sinna Mintka poole ka minna, kas nad olid läinud ära kodunt et, või ma ei tea, milles see asi oli. Ja läksin et, [õieti] ema ajas et, mine nüüd pealegi Pullile ja, sealt, küll Juhan paneb hobuse ette ja viib su [Mintka poole]. Aga need, mõlemad vennad olid mul läinud Pihkvasse, neid ei olnud kodus. No ja sai siis ... No tuli see mu vennanaine siia teatega et ei [ole], et nende omad on läinud Pihkvasse et, et neid ei ole kodus. Et nüüd ei saa, ei saa ju ega ole, kes viiks ka et, [aga] väga suur valu on sees. Siis mul oli see kehapool juba nagu tules, kõik punetas, et [on] roosihaigus. Ja tuli jälle isa, juba siit hobusega jälle, aga neid meie poisse ikka [veel] ei olnud. Tuli isa ja, isaga hakkasime Mintka poole minema ja. Aga va Mintka jälle oli Riiga rohtude järele läinud, ei saanud me temaga kokku. Aga selle Mintka Ann, see tema vennanaine, selle jälle, arsti vennanaine, see [ütles]: „Aga mina ka võin terveks teha siin.‟
Ja ta andis siis paberi, pani [rinna] peale ja, ja no puhus küll, mis [ta siis] puhus ja, olid [ju] soolapuhujad, puhus ja mis ta seal tegi ja. Andis pudelitäie kah [veel] mingit vedelikku, ei tea siis, mis see oli, ma ei tea, [kas] ta [oli] kusi või oli vesi. Tulin koju ja, siia aidatrepi peale, see vana trepitükk oli veel alles. Ja ma näitasin seda Kaarlile nii et, näed, et millise pudelitäie andis rohtu ja. Ja siis paberi pani ka peale ja et, no ikka võttis valu [ära].
Nagu Kaarli selle rohu võttis, [nii] viskas üle selle sauna, vana saunahüti katuse sinna sohu. „Et sa kas või sure, aga ma nõia juurde [sind] ei lase.‟ Aga viis [mu] ikka ise arsti juurde, teisel päeval pani jälle hobuse ette siis, Vastseliinas juba oli, mujal ei olnudki arsti kui Vastseliinas. Läksin sinna, siis see arst andis ikka rohud, siis sellest sai abi. See võttis valu [ära] ja [rind] hakkas paranema, aga nõidadelt [ma abi] ei saanud. Siis ütles [Kaarli] jah, ütles, et kui sa [oleksid] ka surnud – esimene aasta oli [meil] alles elatud aga, aga ei olnud hale – aga nõia juurde ma ei lase, nõiduda ma [sind] ei lase.