BIBLIOKIRJETE VORMISTUS

Kirjete vormistuses püütakse maksimaalse täpsusega edasi anda algallika andmeid: säilitatud on algne kirjaviis, ka trükivead jms. Vigastele kohtadele võidakse juhtida tähelepanu annotatsioonis märkusega sic! - s.t bibliokirje vormistamisel ei ole tegemist sisestaja näpuveaga, vaid nii oligi algallikas. Väga üksikutel juhtudel on parandatud pealkirjas esinevaid vigu, ent siis on neile annotatsioonis tähelepanu juhitud.

Algse kirjaviisi kohta tuleb märkida, et eestikeelsetes tekstides on w kõikjal asendatud v-ga, kui tegemist on uues kirjaviisis tekstiga (al 1870. aastatest); vana kirjaviisi w on säilitatud. Nimedes on üldiselt tehtud samu muudatusi, kuigi mitte alati (nt algteksti Kolywan on jäetud muutmata, samuti mõne isikunime w, kui seda ka hiljem üldiselt kasutati: W. Reiman jm).

Autori nimi on võimalust mööda alati esitatud täiskujul: perekonnanimi ees ja seejärel komaga eraldatult eesnimi. Pseudonüümide puhul võib algjärjestus säilida, nt Villi Andi. Kui originaalis on üksnes eesnimetäht, siis pannakse puuduv osa sulgudesse: Hermann, K(arl) A(ugust). Seda ka juhul, kui lühendatud on nii ees- kui ka perekonnanimi: M(uuk), E(lmar), s.t originaalis on E. M. Isikute registris tehakse sel juhul viide nimelühendilt täisnimele.

Muude lühendiste, pseudonüümide ja allkirjade puhul talitatakse järgmiselt:

1. lühendised, kus täisnimi on äratuntav, esitatakse täisnimena, jättes sulgudesse juurdekirjutatava osa: (Ei)s(en, Matthias Johann); allkirja täpne kuju esitatakse annotatsioonis (nt Allk: -s-), viide lühendiselt täisnimele tehakse isikuregistris;
2. lühendised, kus täisnimi ei ole äratuntav, ent autor on teada, esitatakse autori nime all (nimi sulgudes); allkirja täpne kuju esitatakse annotatsioonis, viide sellelt tehakse isikuregistris;
3. pseudonüümid, s.t nime moodi allkirjad (Veto, civis, Maa-Mats jms) esitatakse autorinime kohal; annotatsioonis ning kindlasti ka registris märgitakse ära tõeline nimi, kui see on teada, nt Allk: Maa-Mats (=M. J. Eisen);
4. kui allkirjaks on tavaline keeleväljend, nagu Suvitajad Haapsalust, Linnakodanik, Insener vms, siis jäetakse kirje autorinimeta (järjestatakse pealkirja järgi) ja allkiri kajastub annotatsioonis (nt Allk: Täieline võhik keeleteaduses), ka niisugustelt allkirjadelt tehakse viide isikuregistris, seekord pealkirjale;
5. niisamuti talitatakse juhul, kui nimetähed või lühendis jäävad läbipaistmatuks, s.t täisnime ei ole teada, nt -k, H. P., M., -r- jms.

Kui alla on kirjutanud asutus, organisatsioon vm kogu, siis on selle nimetus antud autori kohal üksnes siis, kui neid on üks ja nimetus on suhteliselt lihtsa ehitusega, nt AES-i juhatus, Emakeele Selts vms. Kõigil muudel juhtudel kajastub allkiri üksnes annotatsioonis, nt Allk: Ak. Emak. Seltsi juhatus, Õigekeelsuse-sõnaraamatu redaktsioon, Ülikooli eesti keele professor ning lektorid.

Pealkirjad esitatakse võimalikult täpselt ja algkeeles. Kui pealkiri on saadud kaudselt ja pole väga kindel, siis pannakse see sulgudesse. On ka juhtumeid, kus pealkiri pole üldse teada, teada on vaid teema ja ilmumiskoht -- niisugusel juhul pannakse tinglik pealkiri topeltsulgudesse. Kui mõnel juhul pealkirja üldse pole (nt uudissõnumis), siis võetakse pealkirjaks esimene lause, seda vajaduse korral lühendades (väljajätud tähistatakse punktiiriga). (Selliseid kirjeid eristab ka värv: pealkirjale tavalise punase asemel on see pruun.)

Väljaanded, kus artikkel vms on ilmunud, kirjutatakse alati täielikult välja, lühendeid ei kasutata. Üksnes annotatsioonis võib esineda perioodilise väljaande vms puhul lühendeid, kui täisnimetus on eespool antud.

Väljaandmiskoht jääb samuti lühendamata. s. l. = sine loci, s.t koht pole teada; s. a. = sine anno, s.t väljaandmisaeg pole teada. Kui koht ja aeg on siiski kindlaks tehtud, pannakse need sulgudesse.