EESTI ONOMASTIKA BIBLIOGRAAFIA.
Temaatiline loend.
Soome nimede käänamine

Tähestikuliselt:

1. *Elisto, Elmar. Soome nimede käänamisest. — Sirp ja Vasar 02.06.1967, lk 6.
2. +*Elisto, Elmar. Keelelisi küsimusi. II. Õigest keelest, tervest meelest. Eesti Raamat, Tallinn 1976. 187 lk.
   /Artiklite kogumik. Sh: Vene nimede kirjutamisest eesti keeles (1965), kohanimede tõlkimisest (1965), soome nimede käänamisest (1967)./
3. +Kask, A(rnold). Eesti Kirjanduse Seltsi Keeletoimkonna otsuseid. — Eesti Keel 1937, nr 7-8, lk 228–235.
   /Sh: 20.04.1935 suur ja väike algustäht asutiste nimetustes lk 228–229, 23.10.1934 ajalooliste sündmuste nimetustes 229, 12.01.1935 Heidelbergi ~ heidelbergi rass 229, 30.05.1935 võõrkohanimedest ning 1935–1936 Ojumaa ja Neeva nime soovitamisest 231, 08.04.1936 nen-lõpuliste soome pärisnimede käänamisest lk 232. Résumé: Sur les décisions de la Commission pour la Langue de la Société Littéraire Estonienne, p. 235./
4. Kettunen, Lauri. Õigekeelsuse ja õigekirjutuse küsimusi. — Eesti Keel 1932, nr 5, lk 155–160.
   /Sh: 2. Suure algustähe tarvitamine rahvaste nimedes 157–158; 3. Soome nen-lõpuga sugunimede deklineerimine. Vt ka Saareste 1932 ja 1933, Veski 1932 ja 1933./
5. Kettunen, Lauri. Need kolm küsimust (-nen'i, -tis, eesti rahvas). — Eesti Keel 1933, nr 1, lk 25–26.
   /Jätkuks vaidlusele, vt Saareste ja Veski 1932. Vt ka samad 1933./
6. OU:Kindlam, Ester. Kask ja Sannamees, Perttunen ja Vuolijoki. — Keel ja Kirjandus 1973, nr 9, lk 560–562.
   /Eesti nimede käänamisest soome keeles (M. Punttila artikli põhjal Virittäjäs 1972/2) ja soome nimede käänamisest eesti keeles. Pooldab reeglipärast, s.o võõrnimepärast käänamist. Redigeeritult uuesti avaldatud autori kogumikus 1976, lk 140–143./
7. +Kindlam, Ester. Meie igapäevane keel. Tema hoolet ja seadet. Valgus, Tallinn 1976. 236 lk.
   /Keelehooldeartiklite kogumik. Sisaldab koondatult ja redigeeritult varasemate artiklite materjale, sh nimedest: Suurest ja väikesest algustähest pärisnimelistes täiendites (92–99) – Igavene linn ja Tulpide maa (piltlikest nimedest, lk 102) – Eesti perekonnanimede käänamisest (118–137) – Kui nime lõpus on -ak, -ek, -ik, -uk või -ng (137–140) – Eesti nimed soomlase suus ja soome nimed eestlase suus (140–143) – Vaikivast kokkuleppest: lugesin Blokki, sõitsin Vladivostokki (143–145) – Lea, T(h)ea ja Dorothea (144–145) – Millal apostroof on tarvilik ja millal tarbetu? (eesti perekonnanimedes, võõrpärisnimedes jm, 145–160) – Õigekeelsuslase pilguga mööda Tallinna (160–164) – Põgus selgitus lane-sõnade tuletamiseks kohanimedest (164–167) – Kuidas võõrnimesid hääldada? (167–169.)/
8. Nurm, E(rnst). Deklineerimise üksikküsimusi. — Emakeele Seltsi aastaraamat III. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1957, lk 36–48.
   /Sh se-lõpuliste kohanimede osastavast vormist lk 41, perekonnanimede, sh soome nimede käänamisest lk 41–42, võõrnimede käänamisest lk 43–44. Резюме: О спорных вопросах склонения, с. 46–48./
9. OU:Nurm, Ernst. Soome nimede kahesuguse käänamise puhul. — Keel ja Kirjandus 1960, nr 5, lk 303–304.
   /Vastuseks A. K. kirjale Pühajärvelt. Pooldab "eestipärast" käänamist, nt Aaltonenile./
10. Ojasson, Oskar. Kuidas käänata soome pärisnimesid? — Sirp ja Vasar 14.04.1967, nr 15, lk 7.
    /Vastuolust ajakirjanduses ja ilukirjanduses kasutatava vahel. Toimetuse märkusega./
11. S(aares)te, A(lbert). Vastuseks: Kettunen'ile või Kettusele? — Eesti Keel 1932, nr 6, lk 186–187.
    /Vt Kettunen EK 1932/5. Vt ka Kettunen EK 1933/1./
12. S(aares)te, A(lbert); V(eski), J(ohannes) V(oldemar). Need kolm vastust... — Eesti Keel 1933, nr 1, lk 26–29.
    /Jätkuks vaidlusele, vt Kettunen 1933./
13. *Vals, H(elju). Kohvikutunnid J. V. Veskita. — Edasi 11.08.1970.
    /Soome nimede käänamisest; pärisnimelisest täiendist jm./