"Kähri kerko man Pekril". Päälkirän hindän om joba kats´ kotussõnimme. A inne, ku naada kotussõnimmist taan raamadun kynõlama, tulõssi vällä märki, mis sorti tekstiga om tegemist. Madis Kõivu Studia memoriae II saat liigitä külh mälestüisiraamatide vai memuaarkirändüse alaq, a oodõt lopõt mälestüisiheietämist lugõja tast ei lövväq.
Tekst´ vastas rohkõmb päälkiräle, ku uuta mõistatki, vormi poolõst om tõtõst tegemist uur´misõga, mäletämise uur´misõga. Kävväs vällä perekonnalegend, tuvvas manuq faktõ, mis tuu ümbre kukkasõq, pandas pistü uma edimäne hüpotees, tuvvas jäl faktõ manuq, mis hüpoteesiga rahu ollaq ei lasõq, löüdäs sys, et mynõq killuq mosaiigist ommaq meelest lännüq vai tiidmäldä jäänüki ja jätetäs tuu teema poolõ syna päält katski. Niikavvas, ku tõisist as´ust kynõlamise kaudu – vai kaolt, nigu Madis esiq kirutas – jäl myni olulinõ kild manuq tegünes, midä nii kirutaja ku süvenenüq lugõja õkva äräq tund ja paika panda mõist. Studia memoriae d tulõ lukõq nii nigu kaessi päält vai olõssi esiq osaline suurõ puzzle kokkupandmisõ man. Sys herätäseq äkiliseq üleminekiq segädüse asõmal vaimustust: näet, taa asi tull´ inne õkva tuu kotta päält puudus. Tõnõkõrd jälki tulõva ilusaq jupiq vällä, a kynõlda-i noist õkva säälsaman edesi, pandas kõrvalõ umma järge uutma vai üteldäs õkva vällä, et olõ-i seo raamadu jutt, taa jutt kynõldas tõsõn kottan ja tõsõn keelen.
Pekri talu Kähri kerko man om Kõivu Madissõ jaoss synaga sys sääne kotus, millest kynõldas ynnõ võru keelen. Kynõlamine omgi Pekri-mälestüsisi dominant ja tenu toolõ saa võimaligus ka sääne ettekandõteema nigu kotussõnimeq taan raamadun. Valga latsõpõlvõkoduq Studia memoriae tõisin raamatin ommaq inämb kaemisõ ja mälupilte, lõhnu, tundmuisi ja latsõ fantaasiapilte pärusmaa. Muiduki om ka Pekril, kon Madis uma elualgusõ kyik suvõq vanaesä man kotun oll´, küländ pilte, lõhnu ja tundmuisi, a nuuq ommaq pall´o konkreetsembäq, piä egä Pekri talu lõhna saat katõ võrukiilse synaga är üteldäq, noid asju olõ-i võimalik millegagi segi aiaq – kiä om tundnuq, tuu tund, kiä eiq, toolõ ei tiiq leheküllepikkudsõ ümbreütlemisega kah tuntavas.
A tuu, mis kynõldas, om Pekril jälleki üte poiskõsõ jaoss, kedä suvõs vanaesä poolõ kosuma saadõtas, marumuudu huvitav ja tõnõkõrd esiki eksistentsiaalsõlt oluline: Poiss-kos-väits! Peedsosaamo tulõ. Hirm saa hindäle jo inne nime, ku õigõdõ arugi naatas saama, mille iin hirmu tundas. Kotussõq saavaq hindäle nime hulga inne ku poiskõsõ käügiq niikavvõdalõ küündümä nakkasõq: Hatiku järveq, Mehikuurma paksuq mõtsaq, Kuurvere veski, Mereuun, Tillõorg, Viirapääline. Saavaq nime ja arõnõsõq ettekujutusõn valmis piltes noidõ vähätside synnu abiga, mis näid jutun saatva.
Muiduki ommaq olõman ka kotussõq, mis algusõst pääle nimega kokku kääväq, nigu Iistarõ, Holdsitarõ, Rehetarõ majan seen, Vahtsõnõ ait, Vana ait, Suurküün muru pääl, Porilapuulsõq värjeq, Sann ja Sanna takan Haavistik, Org, Oroniit ja Kunnimägi ni Ratta mõts tõsõlpuul Kunnimäke. Mustmanni mõts, Sitamägi, Peldämägi. Sitamäel om popsitarõ kon elässe Juhaniliisa ja Liisajuhan. Edesi tsiteeris üte lõigu lk 175: Jah, ku pall´o naid nimesit köögin ja söögilavva man iistarõn kynõldas? Ku poiskõnõ hummogu sais, om tä viil poolõstsaadik unõn, hoit silmi kinniq ja lask kõrvust läbi tutvit ja vyyrit, puulvyyrit: Liisajuhan, Sepävaltõr´, Nuumapiitre, Tigasõalfret´, Kibõnataanõl´, Miitapiitre, Kukõjaan´, Peldämäeemmi, Liisa ja Luisõ ja Liisi, Nelli ja Alli ja Oto ja August…, kalaq, kiä ojosõq hummogudsõn selgen kastõviin, tulõvaq ja lääväq, käänütäseq ja väänütäseq ummi uimit ja handu, ujapõh´a pääl, kost poiskõnõ pallide jalguga poolõst põlvõst läbi ast ja lätt päivä edesi; kaes ja kullõs niisama, mõsk perän maaha, tutva ja vyyra. Tulõva nuuq ja hõl´osõq mano, tonksasõq nynaotsaga poiskõsõ siiri, ku kullõma jääss, ja ommaq jo kavvõn.
Nimeq niguq kalaq, kiä tulõvaq ja lääväq. Mynda panõ-i tähelegi, myni, nigu Matuhannõs vai Peedsosaamo, pututas väega.
Kotussõnimmist pututasõq poiskõisi nigu iks kygõ inämb järvi nimeq. Eriti sys, ku kodu lähkün üttegi järve ei olõq. Om ynnõ kats´ kinniqkasunu lumpi aida takan. Ujuma saa harva Tilsi Kõrbjärve vai Hurmi järve. Viil ommaq salaperälidseq Hatiku järveq ja üts´ olõmada järv õkva aida takan, mis poiskõsõl kyikaig meelen mõlgus ja mis tuuperäst om kah, esiki mitte veidemb ku Kõrbjärv ja Hurmi järv, om ynnõ olõmadaq.
Muuq kotussõ ommaq pääle noidõ, mis muru päält kätte paistussõ, ynnõ niivõrra, ku näide kaudu kohegipoolõ mindäs. Vana tii Põlva poolõ lää es Pekri ja Porila vahelt läbi Tigasilõ ja säält suurtii pääle, a läts küllä läbi Haavistiku ja üle Papisilla. Ku Haavistikust Kiuma poolõ käänit, olliq katõl puul tiid Kunnimägi ja Ratta mõts (Tännässilmä Ratta talu perrä nimetet). Kunnimägi oll´ Madissõ aigu viil tävveste olõman ja om vast timä jaoss täämbädseni olõman. Maaparandus om tuu kundi mynõkümne aasta iist küländ tasatsõs tõuganuq ja mul, kes ma sinnäq edimäst kõrda 1998. aastal jõudsõ, om taa mägi nägemädäq, a joht mitte olõmadaq.
Nüüd jõudsõ jutt kotta pääle, kon tulõ veidükese kynõlda filosoofiast, mitte külh tuust peris-, a egämehe elufilosoofiast, mis võru keelen omgi parla viil tuu ainumanõ. Kaemi keelevahet. Eesti keelen olõssi nii vällämõtõldu aidatagunõ järv ku ka jossiteräga ärtõugatu Kunnimägi üttemuudu olematud, näitõlausõq: Kunnimägi on muutunud olematu(se)ks. Võrukiilsen märk´misen om aidatagunõ järv´ külh olõmadaq, a Kunnimäe kottalõ saa-i üteldä, et tä om olõmadaq, vastapiten: Kunnimägi om olnuq, om joba äräki olnuq ja ynnõ pääle tuud ku oltus sai, olõ-i tedä olõman. Eesti keelen olematu lätt võrukiilsen filosoofian kimmäle lahku: olõmada as´aq ja olnuq as´aq. Tõistsugumanõ liigitüs, mis või mynõlõ paistu synnu tähendüsvahje päält prostalt ja kunstligult tulõtõt, om syski sügävämb ja tulõ vällä ka võrukiilse inemise ilmanägemisen. Olnuq asi om võrukõsõ jaoss inämbäste ütevõrdnõ tuuga, mis om olõman: kotus kaoss, nimi jääss, inemine kaoss, timä murrõq jääseq tõisi vaivama. A tuust viimätsest võitiq joba esiq Kõivu Madissõ raamatist lukõq.
Jutt jäi inne poolõlõ sinnäq, et kotussõnimmi lätt vaija egä tii man, midä taan raamadun käüdäs. Viirapääline. Kotus esiq kuulus vast kygõ parõmbide Naadimõtsa külä alaq, a Viirapääline om taa joba tuuga, et sääl putussõ kolmõ mõisa maaq kokku ja ommaq ka kolmõq Viiraq: Varbusõ Viiramõisa, tõnõkõrd ka Septembrimõisas kutsutu, Kiuma Viira külä Tüüde ja Viira nimelisi tallõga ja sys Kähri vallalgi uma Viira. Kuis Madis Pekrilt Viiralõ minemist kirjeldas? Ku no niisama kõnnit, käeq karmanin, sys panõ-i õigõhõ tähelegi, ku jo Sitamäe takan olõt ja Sepäle käänät, Sepält Peldämäele, Peldamäelt Danieli vahtsõ maja mano ja üle Kiuma-Juudakäpä suurõtii Danieli lepistigu poolõ, kost läbi olõtki Pikälombi maiõ pääl, tast mõtsa veerest läät nigani tii linaleolumbi man Paidõ poolõ käänüs, läät tiist üle ja mõtsatukan olõtki, miä pia suus üle lätt. Suu veeren taa Viirapääline om… (lk 225)
Üts´ tii om säälkandin viil, Kiumast läbi Lepä külä Viira pääle, mille veeren kül tunt kotussõnimmi veidüq om, a millest Kõivu Madis esiq mullõ kynõl´, et üts´ põhimõttõlinõ küsümüs tuun paigan poiskõsõlõ päämurdmist paksõ: kuis nii saa, et alan suu veeren eläs Mäe August, a üle tii mäe otsan hoobis Oru rahvas? Vai kutsutigi tuud Mäe Augustit jo nall´avilus Oru Augustis jne jne?
Kygõ pikemb tii taan raamadun om Madissõ vanaesä Jakob Kiisleri tulõmine Kuurverest Kähri valda Tännässilmä küllä perisumas ostõtu tallu 1897. aastal. Madis kirutas, et tuud tiid om tä esiki lugõmada kõrraq astnu. Tulõmine Kuurverest võedaski raamadun ette astmisõ tempon, vai tsitaadiga ütelden: tuldas jupildõ. Tuu tulõmise pääl võedas läbi kyik, midä kiislerirahval om tegemist olnuq Kiumamõisaga, haarõtas tagasi Kuurvere aigu, pästetäs jupildõ vallalõ poiskõsõ salaunistust Hatiku mõtsajärvist. Liivimaa aadrõssiraamadu teadõq aurumassinaga saeveskist Hatikul kasvatadas eläväs pildis, kimmäs om ynnõ tiidmine, et tulõjaq tuud saeveskit nägemä pidiq. Suurõq pedäjäq Kiumamõisan ommaq alalõ, tii lätt kah iks noidõsammu käänätüisiga Tur´a ja Reedi mant Kiuma külä poolõ, käänüs Kiumalt kuralõ üle Lepä oja, maiju vahelt läbi mäkke üles, kost jo Haavistik ja Pekri talu huunõq paistussõ.
Tuu, et kynõldas Pekri talust Kähri kerko man, olõ-i määnegi klassifikatsioonilinõ tõdõ. Algusõn üteldäs tuu õigõ aoluulinõ kuuluvus vällä kah: Jakob Kiisler ost´ Tännässilmä külä Joosõpi talu. A üts´ vana külä, kon kyik jo umavahelgi tiid-mis-aost sugulasõq, võta es kavvõst tulõjat umas. Et talu esiq om kah külä vanatallõst pia viirmäne, om selge, et hinnästki tunti kygõpääst ku Kähri valla elänikkõ. Kähri kerik kah üle mäekundi kiviga visata.
Tuu Pekriga om jäl sääne lugu, et kirändüsen klassikas saaman nimi – vähämbält kats´ näidendit ja mälestüseq – om rahvasuun õigõ lühkese eluiäga. Krepostikirän sais Joosõpi, Pekris naati tedä kutsma sys, ku pekrimeistre Jakob Kiisler sinnäq elämä läts´. Ku talun inämb pekritüüd es tetäq, Jakobi poja Aleksandre aigu, nakas´ ka tuu nimi käügist är kaoma. Täämbädsel pääväl tundaski tuud lagunuidõ huunidõga tallu ynnõ priinime perrä – Kiisleri.
Muuq Tännässilmä külä taluq tulõva nii näidendiin ku mälestüisin kah ette. Naabritalu nimi Porila om jo kah esihindäst priinimi. Alli naanõ Elfride om Köönält peri. Aadi sõbrannõ Ilosa Olli om Ilosalt, mis om jo kah priinimi vana talunime Hüko kõrval.
Niguq üteldü, võtsõ külärahvaga umassaaminõ Kiisleri- vai Pekrirahval aastakümnit aigu ja ynnõstugi-is periselt. Näidendin "Põud ja vihm…" mängitäs tuu asi häste vällä ja taan raamatungi om näütit külä ja Pekri vastassaisust küländ. Üts´ lugu oll´ näütüses tuu, kuis saksa okupatsiooni aigu 1918. aastal lepeq peremeheq avalikult kokku, et ei lääq Kiuma mõisalõ tüüd tegemä, kuigina käsk oll´ tuud. Perän tull´ vällä, et ainugõnõ peremiis, kiä kokkuleppest pidi ja tüühü es lääq, oll´ Pekri Jakob. Tuuperäst viidi tä sys mynõs pääväs õkva kartsa. A nigu Madis kirutas, saa-i külärahvast ka surmkindlalt süüdistä, et meelega tsika mängiti. Külä om iks külä ja Pekri talu asus küläst välän, ei nätäq sääl, mis püürde kokkulepit plaan´ üü joosul võtt. Lk. 108 loemiq: Sys kaias läbi akna vällä – külä om Tännässilmä süämen nigu tä yks tan Põlva kandin, ussaid ussaian kinniq, majaq üts´tõsõ lähkön – nätäs, Tigasil palas köögin tuli, istutas ülevän ja märgitäs, Kibõnil palas, Köönäl palas, taha-i kiäki magama minnäq. Ja ku lõpus yks mindäs, sys teedäs, kuis õigõ om: kaemiq hummogu, kaiaq yks või. Kaiaski, pandas hobõnõ egäs juhus ette, kas tuu keeletü om, ja nätäs, Tigasil jo säetäs minekile – pandvaq hobõst ette. Saa ei uutma jäiäq, tulõ minnäq kaema Kiuma tii pääle, mindä-i ummõhtõ esiq, sulanõ saadõtas, üteldäs – ku tõsõq lää ei, är minku, ku tõsõq lääväq, mineq.
Mynõq kotussõnimeq tulõvaq tekstin mitu kõrda ja tähendüsligult ette. Vilstsuuga talust lõuna puul käü kokku Vilstsuu kõllanõ valgus, mis ilmus alati märdsin, ku päiv nakkas korõmbast käümä ja üle Vilstsuu lumõ keskmädse tarõ põrmandu pääle paistuma. Vilstsuu valgus tõmbas tädi Emma Võru gümnaasiumist är kodu ja vastapiten – kihutas unu Ferdi kotust vällä hulk´ma, aja imä Aadi hullus ja pand tä rüükmä jne. Ku Ferdi Rõugõn koolõs, om kah märdsikuu alustus ja päiv nakkas jo üle Vilstsuu keskmädse tarõ põrmandu pääle paistma. Kõivu Madissõ raamatidõ eriumanõ kõllanõ valgus ku surma märk´ om edimält olõman ynnõ tansaman kottan.
Haavistik põh´a puul tallu om tõnõ mitmit kõrdu tarvitõt kotussõnimi. Talu kar´amaa ja kar´apoiskõisi mängumaa käü kygõ tihtsämbält kokku tuu pall´ukynõld kodutundõga. Ku ma jo esiq Haavistigun kar´an käü, ommaq puuq nii korgõq, et sahhingi üleväst nigu taivast tulõ. Korgõ haavatukk, miä jo kavvõhõ är paistus, Mereoonõ taadõ es´ki, ku taad tast puult kaiaq mõistat. Tarto–Võro postitii päält, inne Tilleorgo, oro korgõ kaldaveere päält võit nätäq, kuis Pekri haavaq hinnäst nurmi ja mõtsu takast üles ajavaq – tõistmuudu puuq ku tõsõq ümbretsyyri, tõistmuudu hõnguq, tõistmuudu helüq: Pekri tarõ kuiva ja puhta puusaina (et küll tõsõst puust tettü) ja mehiläsekäre hõng tulõ taad näten miilde. Perän, ku koloosi aeti, võeti puuq muidoki maaha, lakõs peris taa tsiapahatagonõ kar´amaa, a naas´ jälq vahtsõst võsso vällä ajama, näütäs põrõhõllaq, et võivaq jälq puuq üts´kõrd suurõs ja pikäs kassuq ja üleväst taiva hellü tetäq, hinnäst mereoonõ taadõ näütämä naata; kellele ynnõ? (lk 58)
Ku olõt hinnäst tahaq raamadulõ sisse lugõnu, ei tekiq määnestki küsümist, kellele Pekri haavaq hinnäst üle Mereoonõ näütämä nakkasõq – muiduki mullõ, muiduki kyikilõ, kiä lugõnu ommaq. A ku maq, muu-maa-miiss´ tulõ Kiuma puult üle Lepä oja ja mäkke üles, piät ma veidüq märkmä, et lähküstki äräq tundaq, määne mõtsatukk õkva tuu Haavistik om. Nii niguq Madis esiq Genius loci esseen om kirutanuq, ei pruugiq raamadust tutva paigavaim hinnäst kohapääl ilmuta, mis tuust, et võõras kokkusaamisõ plaaniga vällä om tulluq. Ei näeq ma taan tasatsõn Põlva kihlkunna maastikun inämb tuud loetu kotust, näe külh nurmi ja mõtsu ja maiju, ruusatiid ja valgit silorull´õ tii veeren. Pekri muru pääl ei trehvä kül üttegi segävät märki, kyik om mahaq jäänüq nii, nigu Madissõ raamatin eläväq inemiseq taa kooldõn jätiq. Ummõtõ ei lövväq ma ka tast "Kähri kerko man Pekril" raamadu vaimu.
Takastjärge taipa, et raamaduvaim om segu mitmast: tekstist, maakaardist, mu hindä
kodu paigavimust, et raamadu Haavistik om nigu miiq külä mäetarõ suur küün, midä jo
Võru haigla ütsändä kõrra päält üles otsi ja kaiaq võit. Peris-Pekri vaimu es pidänü
silmiga ots´ma ega kotussõnimmin vällä manama. Arvadaq, et kygõ parõmbide päses tä
sisse tühästett ja vallajätet miilde, mitte säändsele, mis raamaduvaimu otsast-otsani
täüs.