Poeetilist ümbreütlemist ehk kujundit võit Võromaa kotussõnimmin löüdäq niipall´o ku kulus. Rahvakiil esiq ots´ noid kujundit, inemiisile miildüs iks jo tuntu nimme kuigi tõistõ ümbre üteldä, et tähelepandmist tõmmata ja nimele viil mynda alltähendüst andaq. Arusaamalda algtähendüsega nimme jälh muudõtas mynõ arusaadava syna poolõ. Seossõ tollõ kygõ man tulõva välläütlemise loogikast, nigu synamängun, a vahel ka käkitü reaalsusõ loogikast, nigu luulõn. Nii, et mynõ kotussõ päält võit kykkõ taad nimetarvitust kaiaq ku poeesiat. Niisama om lugu slängi ja synamängu ja muidõ ütemõttõlisusõ otstarbõst kõrvalõ minejide asjuga keelen.
Sisu poolõst om asi selge, formaalsõlt joht viil mitte. Egäs poeetiline kujund olõ-i viil luulõq–poeesia. Myni inemine mõistaki ei muidu kynõlda, ku ümbrenuka juttu, a esiki sys, ku tä syna tõtõst häste lõikas, saa-i ütelda, et tä luulõt kynõlas. Luulõtusõn piät pääle hää ütlemise olõma ka viil asi, midä üteldäs struktuuris – ülesehitüs va midägi taolist.
Luulõ struktuur – ku tedä kõva helüga loetas – om seotu lugõmise esivärki rütmiga. Kirjapantu luulõ rütm tulõ vällä liigõndusõn: värsirida ja stroof. (Toda miuduki juhul, ku olõ-i meelega tahetu lugõmiserütmi ja tekstiritu vahele lahkukõlla tekitä – umakõrda eriti kõvas rõhutamises.) Värsimõõduq, riimiq, kõrdamiseq ja muuq pudina tulõva viil pääle tollõ. Kaemigiq, kas meil ynnas kotusõnimmin värsiritust kuunsaisvat stroofi löüdäq.
Kirjapantu kotussõnimeq võit säädi kas tähistü perrä nimekirja, nii nigu synaq synaraamatun, vai pandaq paika kaardi pääl, mis om mu meelest inämb mõtõstõt teksti muudu.
Kotussõnimmist värsistroof kaardi pääl. Geograafia synakunsti tiinmän. Tulõ säänest asja ette? –Tulõ külh, esiki kõrraperätse stroofi saat kokku panda. Toda või nätäq syski ynnõ sääl, kon ka nimekandjaq ommaq paigan määntsegi kõrra perrä, näütüses mõisa- vai mõtsaasunduisi talukruntõ man.
Luhamõtsan ommaq taluq ehitet kolmõ põhilidse kirde-edelä suunan tsihi pääle, millen viil vannu mõtsatsihte võit är tundaq. Ku jätämi tõsõ tsihi vahele ja loemi katõ viirmädse päält järjest talunimmi kuralt hääle, tulõ vällä niimuudu:
3.tsiht: Suurõ-Lahu, Niidühavva, Kundiala, Priiduaidu
Põdrahavva, Nahakoogu, Kerikulaanõ, Pulli
1.tsiht: Parmupalu, Pardsipalu, Möldreoja, Laanõpauli
Nakriniidü, Lõmmusuu, Laanõotsa, Haki
Stroofi ümbre ommaq puulkaarõn mõtsaq ja Mustjõgi – kaardi pääl õkva nigu barokiao raamatu luksusline vinjett.
Ku nüüd asja tõsõ küle päält kaiaq, kõlassõ niimuudu rittasäetü nimeq külh lukõn ilusalõ, a ku näid ka hoobis tõistmuudu ritta säädi, ei muutu tuust kygõvähämbätki. Kas kottussõnimeq kossõlgipuul ka midägi säänest vällä andva, midä võit seotu kynnõs ehk mõttõga jutus pitäq?
Tuu kottalõ om mul sääne näütüs. Üts vana Sõmmõrpalo valla miiss, kelle käest ma talunimmi küsse, ütel, et timä Tsirgasõ talu naabrusõn ommaq säändse, midä kutsutas Kirgese ja Punna. Innevanast oll´ külärahvas sjoo nuka inemisi kogunist salmiga osatanuq: "Kirges, Tsirgas, Punna, Pääväs". Maq muiduki küsümä, et määne talu tuu sys Päävässe om. A timä ütel, et olõki-i säänest tallu, ynnõ salm om sääne. Ütskõrd hoobis ildampa ma loi ummi üleskirutusi ja sai äkki as´alõ pihta – taad võit ka lausõs lukõq: Kirges tsirgas punna pääväs. Klassikaline lausõq: subjekt–predikaat–objekt–adverbaal ehk aomäärus. Mõtõt, midä selgele tunnõssi, tuun lausõn joht olõ-i, a tuuvõrd huvitavamb om laskõ ettekujutusõl kävvü. Määnegi kirgas tsirkas määnestki punda ja jätt tuu pääväs (ligunõma?). Päävä peräst tuu saisund egäl juhul inämb es kehti. Kolm tävveste reaalset tallu andva üten aomäärüsega tävveste poeetilidse lausõ.
Nii võit üteldä, et Võromaa kotussõnimmi hindäkogu seen om olõman stroof ja seotu – vai piäs sys ütlema köüdetü – kynõq. Tuu and võimalusõ uuta, et ütskõrd säältsamast, kotussõnimmi summa seest ka peris luulõt vällä kaiba võidas, ku kotussõnimmi iks hoolõga edesi uuritas.