[- - -]
(29:) Pöörame teise jao sõnade poole. Need on pärisnimed. Nendega on weel pahem lugu. Eesti keeles neil õieti kirjawiisi ei olegi. Eesti keeles arwab igaüks enesel wõimu olewat neid nimesid nii kirjutada, kuda ta tahab ja kuda ta silmapilkne tuju on. Siin on segadus otse seaduseks tõusnud. Üks kirjutab "Afrika, Amerika, Asia" teine jälle "Aafrika, Ameerika, Aasia," kolmas "Ahwrika, Aamerika, Aasia." Ühel on meele järele "Afghanistan," teisel "Ahwganistan." Mõni ütleb küll weel "Berlin," aga teine waarub, kas ei tuleks "Perlin" wõi "Pärliin" kirjutada. Üks ei julge muul wiisil kirjutada kui "Roma" linn, teine winnab kaks kord o keskele "Rooma." Üks ütleb weel "Wienis" ja "Karlsruhes," (30:) "Parisis" ja "Madridis" käinud olewat, aga teine oli "Wiinis," ja "Karlsruuhes," "Pariisis" ja Madriidis." "Breslau" ja "Posen," "Bürnn" (sic!) ja "Graz" on Saksa keele rahwaga linnad, aga kas peame neid "Preslawi" ja "Pooseni," "Prünni" ja "Kraatsi" näoseks tegema? Mõni ütleb, et "Sicilia" ja "Corsica" muutmata wõiks jääda, teised muudawad neid "Sitsiilia" ja "Korsika" kujuseks. Wilets lugu on Prantsuse ja muist ka Inglise nimedega. Sääl ei oska paljud kirjutajad neid keeli ja kirjutawad "Bordeaux, Marseille, Toulon'i, Manchesteri ja Oxfordi" ei tea mil wiisil. Teine, kes neid keeli oskab, teeb neist linnadest "Bordoo, Marseil, Tulongi, Mantshestri ja Okswhordi," et neid kolmas enam kaardilt ei leia. Iseäraline häda on inimeste nimedega. Kõige päält ajaloolistega. Kas tohime siin ammu tuntud meeste nimesid muuta ja kirjutada "Russoo, Dekart, Woltär," kus need mehed ise oma nime "Rousseau, Descartes, Voltaire" kirjutasiwad? Kas on meil õigus "Horaatsius Wlakkus, Juwenaal ja Tsiitsero" kirjutada, kus nad Ladina keeli oma nimesid ise "Horatius Flaccus, Juvenalis ja Cicero" on märkinud? Kas on wõimalik "Kreitswalt, Jaansoon, Krentstein" paberisse tähendada, kuna need mehed endid ise "Kreutzwald, Jannsen, Grenzstein" kirjutawad? Aeg on tõesti, et neid küsimusi ette paneme ning aja järele kostame.
(60:)(vaatleb võõrsõnade kirjaviisi ja toonitab, et vene keeles on erinev olukord, sest "Wene keele tähed ei ole Ladina keelest wõetud, waid on Greeka keele eesmärgil Slawoni ja pärast Wene keele tarwis loodud. Neil on hoopis isenägu, selle pärast peawad wenelased oma keele märkidega kõiki wõõra keele sõnu kirjutama." Edasi toob võrdluseks võõrsõnade kirjutamise soome keeles, sh nimed:) Püha kirjagi wõõrad nimed on Soome keeles wõõra näoseks jäänud; Soome keele pühas kirjas on kirjutatud: Biblia, Phrat, propheta, Philistit, Dawid, Goliath, Zacharia, Micha, pharisealaiset, Ephesus jne., aga Eesti keeles on Pibel, Wrat, prohwet, Wilistid, Tawet, Koljat, Sakarias, Mika, wariserid, Ewesus jne. Uues kirjawiisis on mõned kirjamehed weel rohkem hakanud neid nimesid muutma ja kirjutawad: Piibel, Wraat, prohwet ehk prohweet, Wiilistid, Taawet, Kooliat, Saakarias, Miika, waariseerid, Eewesus ehk Eweesus! Meie arwates on soomlased palju õigemini teinud kui eestlased. Wõõrad nimed on Soome keeles muutmata jäetud, selle pärast on neil ka teadusline wäärtus. Soome rahwas oskab sellegi pärast küllalt püha kirja ja on praegugi waga rahwas. Eesti keele Piibli tulgid on nimed kõik Eesti keele järele painutanud. Nad on selle läbi nimed ära rikkunud. Igawene segadus on tulnud. Nad on Saksa keele järele meie rahwast õpetanud Pibel ja Piibel kirjutama. Aga see on Greeka keeli biblos, oleks pidanud ka nii jääma. Küll rahwas teda nii oleks rääkinud, kui teda nii oleks kirjutatud. Kust on wõetud Tawet wõi koguni Taawet, kuna ju selle kuninga nimi Hebrea keeli Dawid on?! Eewesuse ehk Eweesuse linna terwes maailmas ei ole, waid selle linna nimi oli Ephesos, mida efesos räägiti. Eesti keelde kardeti 7 wõõrast tähte wõtta, need oliwad c, f, q, v, x, y, z (61:) ja selle pärast rikuti tuhanded wõõrad nimed ära ja tehti otse igawene segadus! Georg Müller ja Stahl kirjutasiwad Eesti keele sõnad neid wõõraid tähti täis, wõõrad sõnad ammugi; Hornung ja Anton Thor Helle wiskasiwad wõõrad tähed Eesti keeli, aga ka wõõra keeli sõnadest wälja. Õigus oli keskpaigas ja nimelt sääl, kus soomlased on teda leidnud: Eesti keele sõnadel ei ole wõõraid tähti waja, kuid wõõra keeli sõnadesse jäägu need sisse. Just siin on ka üks osa põhjust antud Eesti keelt halwaks pidada, et kõik nimed on ära rikutud. Mitu kord olen ma kuulnud haritud inimesi ütlewat: "Loeksin küll Eesti keeli raamatuid, aga kõik nimed on sääl nii ära solgitud, et okse pääle ajab neid lugeda." Teine ütles: "Eesti keel ja kirjawiis on nii puuduline ja wilets, et ta f ja x tähegi ei tunne. Mina ei taha teda lugeda." Kolmas kaebas: "Mis haridust wõin ma Eesti kirjadest saada, kus üsna lihtlabased sõnad ära on moonutatud, nagu: professor, philister, Afghanistan, Afrika on prohwessor, wilister, Ahwganistan, Ahwrika! See on ju wäga waene keel!" Neljas hädaldas: "Wõtaksin Eesti keeli kalendri, aga nimed on temas kõik nii ära rikutud, et mina neid küll nii ei salli ega tarwita." Ma pidin säärastele ütelustele oma jagu õigust andma. Ei ole sugugi waja, et neid mõnd' ainust wõõrast tähte kardame. Kes juba Eesti keelt lugeda saab, õpib need tähed ühe tunniga ära. Siis ei ole nimede segadust waja.
Kõigest sellest, mis oleme ütelnud, näeb lugeja, et meie wõõraid nimesid wõimalikult puutumata wõime jätta. Üksnes üksikud seadused wõime selle kohta üles panna. Seda teeme pärast poole.
Esiotsa astume ühe küsimuse juurde. See küsimus on: Kas peame b, d, g, wõõraste sõnade algamise täheks tarwitama wõi peame neid igal pool p, t, k kirjutama? Meie arwamine on, et sugugi wõimalik ei ole b, d, g ümber muuta. Meie peame raha banga ja mulla panga, mängu dammi ja tire-tammi, wedela gummi ja wankri kummi wahel wahet tegema; Berlin ei ole Pärliin, Dresden ei ole Tresten, Galla ei ole Kalla. Pärisnimedes ei sünni see sugugi. Ka need, kes kõige suuremat himu tunnewad kõiki wõõraid sõnu ümber muuta, ei wõi seda teha. Need muudawad pärisnimedest need ümber, mille kandjad surnud wõi kaugel on, teisi ei julge nad ümber muuta.
Kui üks osa wõõrastest sõnadest ümber muudetakse ja teist mitte, kus on aga siis wahe ja piir? Siin ep raskus on, sest sõnu on kaunis hulk. Järjekindlus (consequenz) nõuab, et kui üks jagu sõnu ümber muudetakse, siis muudetagu ka teine, wõi kui üks jagu wõõra näoseks jääb, siis jäägu ka teine. Nüüd oleks kõik need wõõrad sõnad, mis b, d, g tähtedega algawad, üles otsida ja siis otsust wõtta. Siin juures on kõige parem Soome kirjawiisi silmas hoida, kui ka mitte igal pool järele teha.
(nr 4-s olnud osa puudu või teadmata, nr 6-s käsitletakse üksnes võõrsõnu.)
(146:) Juba enne oleme nimetanud, et Eesti kirjutajad neid paljast seitset wõõrast tähte c, f, q, v, x, y, z mitte ei peaks kartma. Neid kartes ei peaks mitte wõõraid sõnu, iseäranis pärisnimesid, ära muudetama, moonutatama, rikutama. Wõõras nimi paljalt Eesti tähtedega kirjutatud ei ole enam nimi, waid hoopis muu sõna: Nime Voltaire Woltäär kirjutada ei ole sugugi enam see mees. Kui mõni kirjutaja kardab, et lugejad Voltaire nime õigesti ei ütle, kirjutagu tema heli klambritesse: (woltäär). See ei ole aga nimi ise, waid paljas heli, ja teda wõib wäikse tähega tähendada. Bordeau linnale kirjutatagu kõrwa: (bordoo). Kõige sandem on see lugu, et paljud Eesti kirjutajad isegi ei tea, kuda seda wõi teist nime wälja ütelda, sest nimed on mitmest keelest, ja igas keeles on ühel tähel hoopis teine heli. Selle pärast leiame kõiksugu nimede moonutamist Eesti keeli raamatutes. Nimed Bacon, Manchester, Descartes, Valladolid leidsime Baakon, Manhester, Deekarte, Walladolid kirjutatud, kuna neid nimesid üteldakse: bekn, mentschestr, dekart, waljadoliid. Jäetagu parem nimed muutmata, kui et neid wale poole muudetakse. Meie kirjutame ja räägime London, Dublin, Aberdeen, Paris, Dewey, Twain, aga ei ole sest wiga ühtigi, ehk neid nimesid küll tuleks löndn, döbln, ebrdin, parii, djui, tuen ütelda. Kirjatäht on siin ülem asi, ei mitte sõna heli. Pärisnimed jäägu siis muutmata.
Küsime weel edasi: Mida peame wõõraste tähtedega wõõraste nimede sees tegema? Kui neid sõnade alguses hakkame muutma, peame seda ka sõnade sees tegema. Siis tuleb weel Eesti keele isedus tähele panna, et see üksnes esimeses silbis tähte o sallib, teistes mitte. Meie peaksime sõnad protokoll, katolik, wagon, ballon, oksjon, õieti protukull, katulik, wagun, ballun ehk pallun, oksjun kirjutama. Teised sõnad wõiksiwad säärase näo saada, kuid sõnast protokoll wõiks kõigest protukoll saada, sest rõhuga silbis ei wõi o u-ks muutuda. Pärisimedes jäägu igal pool o ka teistes silpides.
Tähed ph ja f üteldakse igas keeles ühel wiisil wälja. Ühed kirjutawad Philipp, teised Filipp. Eesti keeles leiame Wilip ja Wiilip. Kui selle järele Philippini saari tahame kirjutada, peaksime Wiilipini saared kirjutama. (147:)See aga ei kõlba. Meie arwame, et just ph parem on Eesti keeles kirjutada kui f, sest f on koguni wõõras, kuna p ja h mõlemad Eesti keeles leida. Haritud inimesed oskawad neid f ütelda, lihtlabased inimesed ütlewad järele, ja kui nad ka iga kord ei ütle, siis ei ole sest wiga: Wiltu-ütlemist juhtub igal inimesel. Kirjutatagu siis rahulisti Afrika ja Afghanistan, see on parem kui Ahwrika ja Ahwganistan, mida kusagilt maakaardilt leida ei ole.
Teisi wõõraid tähti c, q, v, x, y, z, wõib wõõrastes sõnades muutmata tarwitada, iseäranis pärisnimedes jäägu nad seisma, muidu tuleb igawene segadus. Kõige parem on sõnu Saksa keele järele kirjutada, sest Saksa keel jätab sõnad kõige rohkem rikkumata. Selle järele üteldagu tähte c, e ja i ees nagu ts, näituseks Ceylon, Civita (tseilon, tsiwita), aga a, o, u ees k, näituseks: Carlo, Coriolan, Cuba (ütle: karlo, korjolaan, kuuba). Tähed qu, mis alati ühes, tulewad ikka kw ütelda: Quebec, Quistenthal (ütle: kwebek, kwistentaal). Täht v on Saksa keeli sõnades f, kõigi teiste keelte sõnades w lugeda ja wõib teda üleüldse w asemel tarwitada. Täht x on Hispania keeli sõnades hh, kõigi teiste keelte sõnades ks: Xerxes, Xaver (ütle: kserkses, ksaawer), aga Mexico, Oaxaca (ütle: mehhiko, oahhaka). Täht y on ü, mõni ütleb i: York (ütle: jork). Täht z on Greeka-, Saksa- ja Italia keeli sõnades ts, kõigi teiste keelte omades s, Zante, Zerbst, Zara (ütle: tsante, tserbst, tsara), aga Zaire, Zoir (ütle: saiire, soaar). -- Ime on, et Eesti keeles mõni kord nimesid muudetakse, mis alguskeeles õigemini üteldaks, näituseks Aguinaldo, Guadiana kirjutatakse walesti Agwinaldo, Gwadiana, kuna Hispania keeles, kust nimed on wõetud, u igal pool u-ks jääb.
Eesti keeles kirjutatakse seni kõik pikad helid kahe tähega: a on lühike, aa pikk, o lühike, oo pikk jne. Küsida on, kuda seda wõõraste nimede kirjutamisel tarwitada. Meie arwates olgu lugu nõnda, et esimene ja kolmas (rõhuga) silp tulewad kahe tähega kirjutada, kui nad pikad on, nõnda Aasia, Uuri, Tuula, universiteet, kandidaat. Teises silbis olgu täht alati ühe-kordselt, ikka: Amerika, Australia, ei kunagi Ameerika, Austraalia. -- Neis sõnades, milles umbhäälik ees käib, nagu Baden, Basel, Wien, Berlin, jäägu nimi muutmata.
(Lõpp)